Et küll aeg on üürikene antud elada,
laulule ta ikka tahan pühendada ma.
5. aprilli 2005 pärastlõunal kogunevad räpinlased muuseumi, et tähistada legende loonud “Inglise Kuninga Georg V poolt Euroopa Riikide rahu poliitika juhtimise eest annetatud Püha “Benedetto” ordeni ja paljude teiste tiitlite ja aumärkide omaniku” Hermann Julius Schmalzi 135. sünniaastapäeva. Ettekande juubilari elust ja loomingust teeb teenekas kultuuritöötaja ja kodu-uurija Janhard Kaldoja. Ta ei jäta kunagi märkimata, et Schmalz ja Lenin olid ühe aasta poisid. Kui 1970. aastal tähistati suurejooneliselt Lenini 100. sünniaastapäeva, siis Schmalzist kirjutasid ajalehes “Edasi” folklorist Udo Kolk ja “Koidus” kodu-uurija Kalju Lukk. Kaldoja kannab ette katkendi poeemist “Töganitsa Höödo”, kus on kirjas tänapäevalgi õpetlik naise võtmise ja sanna palamise lugu.
Elmar Siku kandle saatel laulame Schmalzi sõnadele loodud laule. Vabahärra Aapo Ilves avab Räpina suvelavastuse “Ööpik Võhandu kaldalt” sünnilugu. Materjalid sai ta eelkõige kohalikust muuseumist, rahvasuust ja Pedagoogika ülikooli õppejõult folklorist Marju Kõivupuult. Ilvesel on näitemäng nüüdseks veidi ümber ja pikemaks-põhjalikumaks kirjutatud, pealkirigi uus: “Sanna takah tiigi man”. Lavastaja endiselt Raivo Adlas, peaosas Räpina kandi mees Urmas Kalla, tükki mängitakse Tartus Tiigi Seltsimaja kõrval Toomeoru veerel juulikuus 2005. Ilves rõõmustab kuulajaid oma lauludega. Aukülalisena osaleb üritusel 88-aastane elurõõmus ja toimekas Evald Kaare. Hermann Julius Schmalz nimetas kunagi Kaare oma sekretäriks, lisades kommentaarina: “Palitu om sul hää, aga ülikond jätab soovida.”
Schmalzi kaasaegseid on muuseumisõprade hulgas üheksa inimest, kes kõik on isiklike mälestuste kaudu Hermann Juliusega seotud: räpinlased Liivia Sikk/Mälton, Aino Udso/Lauk, Leida Toots/Pärnaste, Luule Loimet/Aruküla, Heino Häidkind, Ülo Zirnask, Evald Kaare, Kalju Kodusaar ja Janhard Kaldoja. Tänusõnad Enn Eskole, kes Hermann Juliust meeles pidas.
Näitus jääb avatuks juuni lõpuni.
