5. juulil 2005. a kell 15:00 avab Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum koos muuseumisõpradega näituse “Hindrik Heering 120”. Näituse on koostatud ja kujundatud Hindrik Heeringu kirjalike mälestuste põhjal, temast ja tema lähedastest tehtud fotode koopiatest, kirjadest ja raamatutest.
Kes oli, mida tegi, millest mõtles ja kirjutas ning millisena mäletatakse Räpina valla meest Hindrik Heeringut? Hindrik Heering oli kooliõpetaja, aednik ja osales tegusalt avalikus elus. Tema õpilased olid külalapsed Nahal, Piirisaares, Peravallas, Mehikoormas, Radamaal ja aiandusharidust omandama tulnud noored Räpinas. Töö noortega jätkus ka siis, kui Hindrik Heering asus isatallu Maidole peremeheks. “Meeles mõlkus, et kooliõpetaja olen ja jälle oma armsamat ametit alustada võin.”
Räpina karskusselts “Võhandu” oli Hindrik Heeringu elus esimene selts, mille liikmeks ta astus Nikolai Pätsi kutsel, kes oli sel ajal Räpina õigeusu kiriku preester ja karskusseltsi esimees. Järgnesid kuulumine Räpina Kaubatarvitajate Ühisusse ja Räpina Rahvahariduse Seltsi ning viimase juurde laulukoori asutamisel. Hindrik Heering oli Esimeses maailmasõjas aastatel 1916-1917 ning Eesti Vabadussõjas 1919-1920. Eesti Vabariigi päevil oli ta tegev Eesti Kaitseliidus ja noorkotkaste juhendamisel. 1935. aastal annetati Hindrik Heeringule Kaitseliidu Keskjuhatuse poolt Kaitseliidu hoolsusmärk Valgerist III klass, silmas pidades tema teeneid Kaitseliidu organiseerimisel. Hindrik Heering kirjutas oma mälestustes: “Juba Eesti Vabariigi ajal algas jõuliselt ühistegevusline suund kogu Eesti aladel ja millest mu osavõtt oma ümbruskonna kohaselt küllalt mõõduandev võis olla.”
Taluperemehena tegutses Hindrik Heering Räpina-Linte Piimaühisuse juhatuses, oli üks Meeksi-Räpina Turbaühisuse asutajaist. 1928. aastal tehti talle Põllutöökoja poolt ettepanek kutsuda ka Räpinas ellu Noorte maatalundusklubi. Klubi asutamiskoosolek toimuski Maidol ja klubi juhiks valiti Hindrik Heering. Klubi korraldas kõneõhtuid aiatööst, kodukaunistamisest, käitumisest. Üheskoos peeti tähtpäevi, tehti katseid kartulisortidega. Koos kõrgharidusega konsulentidega õpetas Hindrik Heering noortele aiatöid, mis on seotud viljapuude kasvatamise, iluaianduse ja mesindusega. Oma saavutusi aiatöö ja käsitöö alal demonstreeriti Räpina Ühisgümnaasiumi ruumes korraldatud näitustel, auhindadeks raamatud ning aiatööriistad. Klubi tegutses 1940. aastani.
Hindrik Heering oli üks neist, kes aiandushariduse edendamiseks Räpinasse erialakooli asutasid, ise õpetajana tööle asudes. Oma umbes 1000-köitelisele raamatukogule pani ta aluse karjapoisipõlves, ostes Räpina laadalt raamatu. Raamatuid on näituselgi: M. Kampmanni “Kooli Lugemiseraamat” 1913, J. W. Jannseni “Kirjad” 1902, “Taluraamatupidamise õpetus” 1926, “Eesti põllumeeste poliitika” 1926, J. Parijõgi, G. Reial, A. Vaigla “Eesti koolilugemik” 1938. Viimati nimetatud raamatusse on ta teinud märkmeid: “See raamat on nagu meie oma ajalugu – küll armas lugeda” või “Kuhu jäi meie oma maa ja ka kodu – kõik võeti ära! …” Hindrik Heering oli Eesti Kirjanduse Seltsi usaldusmees Räpinas ja ümbruskonnas, organiseerides muuhulgas Eesti Raamatu 400. aasta juubelinäituse ja raamatunäituse 1935. aastal, levitas kirjandust ja aitas seltsile uusi liikmeid leida. Hindrik Heering tegi kaastööd ajakirjandusväljaannetele “Postimees”, “Võru Teataja”, “Aed”, “Talu”, “Aiatöö”, kirjutades omale südamelähedastel teemadel nagu aiandus, haridus ja raamatud. “Meil kaevatakse ka, et oma maad ei ole, kuhu ma selle viljapuu siis pistan, maad on meil maal küllalt ja ootab harijat, olgugi, et mõni sääljuures kas rentnik või pops on. Tuletame siinjuures ainult meelde vanasõna – Ära üksi enese pääle mõtle ehk mis sa teed, seda teed sa kõigile ja kõik teevad sinule.”
Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel oli Hindrik Heering kolhoosiaednik ja kirjutas: “Elus on alati nii, et ikka jääb midagi pooleli, mis pidid lõpetama ja siis tulevad hoopis teised kes viivad su elutöö kas sinnapoole lõpule, aga sagedasti juba hoopis oma tahte järele ja oma ilmavaate kohaselt ja mis ka neil kord jälle pooleli jääb…” Näitusel on Hindrik Heeringu elu ja tegevust jäädvustanud fotode hulgas koopiad, kus ta on Esimeses maailmasõjas, Vabadussõja staabis kirjutajana, perekonnaga, Räpina-Linte Piimaühisuse juhatuse koosseisus, Räpina Põllu- ja Kodumajanduskooli õpetajate hulgas ja Räpina kirikunõukogu liikmena jt. Tähelepanu köidab kuulutus, millel Naha Noorte Ühing kutsub 26. septembril 1937. a. lastevanemate poolt seltskondliku omaalgatuse korras ülesehitatud uue koolimaja õnnistamisele-avamisele. Koolimajale oli nurgakivi pandud 1937. aasta maikuus. Hindrik Heering oli rahul oma elutööga: “Aeg on kõik haavad parandanud ja võib ära minna usus, lootuses ja armastuses kõige vastu, mida kogu eluaja on hinges ja südames kantud.” Näituse avamisel kõnelevad Hindrik Heeringu noorem poeg Mart Heering, kes on praegu 87 aastane, isa eeskujul olnud kooliõpetaja ja aednik. Hindrik Heeringut meenutavad tütrepoeg Kaimo Ziugand ja sugulane Maie Vaino. Kõigil on toredaid mälestusi Hindrik Heeringust, tema tegudest ja mõtetest, mahlastest õuntest-pirnidest, meest, leivakäärust ja külmast piimast, millega ta alati kostitas külalisi.
