Martin Kangro ja Räpina leib

Esmaspäeval, 26. märtsil 2018 kell 14-16 muuseumis näituse “Martin Kangro ja Räpina leib” avamine.

Edaspidi saab näitust vaadata raamatukogus.

 

******************************************

 

Martin Kangro sündis 8. septembril 1929 Võõpsu alevikus, vanemad Erich Sylvester Kangro ja Salme Kangro. Isa töötas Eesti Wabariigi ajal maalrina ümbruskonna taludes ja talvel valmistas rangivilti, tal oli Võõpsus vilditööstus. 1940. a töötas Võõpsu Rahvamaja juhatajana. Saksa okupatsiooni aastail teenis Saksa sõjaväes. Arreteeriti poliitilistel põhjustel ning saadeti Siberisse Karaganda vangilaagrisse, Stalini surma järgselt sai amnestia. Hiljem elas ja töötas Tallinnas, kodukohta ei lubatud tagasi tulla.

Ema Salme oli koduperenaine, nõukogude võimu aastail V. Kingissepa nim kolhoosi liige, suri 1959. aastal. Vendi ega õdesid Martin Kangrol ei olnud.

 

Naisseltsi poolt organiseeriti Võõpsus suvine lasteaed, kus käis ka Martin Kangro. Õmbleja Herta Tarrose mäletab Võõpsu lasteaeda nii: “Võõpsu oli nn “Eesti ajal” suur alev. Naisseltsi poolt organiseeriti suvine lasteaed, juhatajaks oli pedagoogiliste võimetega Silvi Sipelgas-Undrits. Lapsi oli kuni kakskümmend. Hommikul kogunesime mõisa kõrvalhoonesse. Joonistasime, õppisime tähti, mängisime igasuguseid mänge. Tüdrukutele anti tikkimise algteadmisi ja õpetati vardaid käsitsema. Poisid tegid puutööd: õppisid taguma naelu ja saagisid väikese saega. Lastel oli liivakast. Poisid ehitasid liivast maju. Edgar Hanson oli väga osav mitmekorruseliste majade ehitamises. Lõuna ajal jooksid lapsed koju sööma ja pärast jälle tagasi. Koolimaja kõrval asusid pagaritöökoda ja teemaja. Seal küpsetas Kelini Helene väikseid saiu. Lapsed käisid sealt saiu ostmas, 5 senti tükk. Lapsed olid jaotatud vanuse järgi rühmadesse. Nad olid lasteaias hommikul kella üheksast kuni viieni pärastlõunal. 1939. aasta tulekahjus hävis Võõpsus palju maju. Pärast seda lasteaed enam ei tegutsenud.“

1937. aastast alates kuni 1944. aastani õppis Martin Kangro Võõpsu Algkoolis. 1945. aasta sügisel asus edasi õppima ENSV Tööjõureservide Tööstuskooli nr 2 Tallinnas, mille lõpetas 1947. aastal elektriaparatuur-remondilukksepa erialal ning suunati tööle Tartu Nahakombinaati elektrikuks.

1. septembril 1948 palkas Leevaku Põllumajandusühistu Martin Kangro hüdroelektrijaama juhatajaks. Sellel ametikohal töötas ta kuni 23. august 1949, kui paigutati juhataja kohalt omal soovil ümber vanemmontööriks. Kangro astus ÜLKNÜ liikmeks ja valiti Räpina valla komsomolikomitee liikmeks, olles ühtlasi Võõpsu algorganisatsiooni sekretär.

Mõni sõna Leevaku veskite ajaloost. Suulise pärimuse kohaselt oli Toolamaa mõisa maadel 1835. aastal olemas vesiveski, sellele lisandusid XIX ja XX sajandi vahetumise paiku saetööstus, villa- ja linakraasimine ning ketramine, kangakudumine. 1910. aasta paiku seati tööstusettevõttes elektrivalgustus sisse, jaama täiendati pidevalt ja 1917. aastast alates saadi elektrit taludele müüma hakata. 1918. aastal oli traate mööda tulev valgus kuueteistkümnel talul ning Toolamaa mõisal. 1926/27 aastal oli Leevakul registreeritud avalik elektrijaam.

Saksa okupatsiooniväed lasksid Leevakult lahkudes 1944. aasta 14. augustil silla ja paisu õhku ning süütasid hooned. Võhandu veed voolasid otstarbetult Peipsisse. Hüdroelektrijaam taastati komsomoli löökehitusena ja lasti käiku 5. novembril 1947.

Üheaegselt elektrijaama taastamisega toimus liinide remont ja ehitamine. Metsast langetatud postid veeti kohale, kooriti ja püstitati. Kõige esmalt hakati Leevaku ja Saareküla madalpingeliine ehitama. Ka Punniküla liini postid aeti püsti. 28. märtsil 1948. a esitatud aruande järgi oli poste ja tugesid püstitatud 100, maandusi tehtud 44. Liinide pikkus oli 26,8 km. Kuna Leevakul olid ka varem elektriliinid, siis tuleb järeldada, et varem olnud liinide poste oli osa veel püsti, sest muidu poleks 100-st postist-toest sellise liini ehitamiseks jätkunud. Liini juhtmematerjaliks kasutati kõike kättesaadavat: olnud ka alumiiniumjuhet ja nulljuhtmeks asetati teras. Postid olid toored ja immutamata, mida hilisemal kontrollimisel leiti. Kõrgepingeliini Leevaku-Räpina vahel ei saadud kohe välja ehitada, sest algul puudusid postide väljaveo võimalused, siis tööjõud liini ehitamiseks. Kõrgepingeliin ehitati alles 1948. aastal terasjuhtmetest, pikkusega 9,65 km

14. jaanuaril 1950 vabastati Martin Kangro Leevaku Elektriühistu teenistusest Nõukogude Armeesse kutsumise tõttu. Kangro teenis algul reamehena, 1951. aastast alates telefoni keskjaama ülemana seersandi auastmes kuni vabanemiseni 1953. a novembris. Kangro tuli tagasi kodukohta Võõpsusse ja valiti kohe 1951. aastal moodustatud Segatööndusartell „Säde“ juhatuse esimeheks.
Võõpsus organiseeriti õmblusosakond, brigadiriks oli Pirbe Bernhard. Osakonnas töötas 8-10 naist, toodeti kummeeritud mantleid ja meeste päevasärke. Kingsepatöökojas oli vahepeal kolm kingseppa, üks neist Uurman Richard. Laohoidja oli Tšupajev Nikolai, Beresje mees, ühe käega. Võõpsus oli jahuveski, mis töötas aurukatlaga. Lõigati laudu. Veskil käisid rohkem ülejärvemehed – Kulje, Ošatno ja mujalt. Nad ostsid vilja ja jahvatasid siin.

Võõpsus oli riide värvimine ja vanutamine. Kangast kudusid kodus eraisikud, tol ajal kooti kodudes kangast. Vanutamine toimus auruga, masin oli puust raamide sees. Värvimiseks olid suured pajad, värvid segati kuuma vee sees.

Võõpsu tsehhi juhataja oli Võrust pärit Hallop Eeri, Niitsikul oli Saal Aksel. Põhiline oli puidutööstus: saematerjal, kalakastid, hiljem mööbli valmistamine. Kalakastid viidi Tartu kalatööstusele, samuti Venemaale. Toodeti koolimööblit. Metsamajandi ajal laiendati tootmist. Koolide keemia- ja füüsikakabinettide jaoks toodeti laudu ja kappe. Uued koolimajad said uue mööbli.

Võõpsus oli kalabrigaad, see tähendab kalurid, kes kala püüdsid. See oli väike brigaad, nii 4-5 meest.

Artellil oli Mooste tõrvatööstus, 7-8 meest, ülemus kui ka tegija oli Hellat Karl. Ise juurisid kännud, mis hobuse abiga välja veeti. Utmise teel toodeti tõrva ja tärpentini. Süsi jäi järgi. Selle koha peale on nüüd elumaja ehitatud. Kui Moostest Tartu poole sõita, väike ojakene on, sealt saime vett. Puudega köeti ahju. Kuumutamisel eraldusid tõrv ja tärpentin. Suur metallsilinder pandi kände täis, alt köetakse kõrgel temperatuuril, ummuksis. Tärpentin aurab üles. Vesijahutusega saadakse toortärpentin. Alt tuli tõrv, järele jäi süsi.

Piirsalu Gustav oli umbes 1955. aastast alates pearaamatupidaja. Munski Reinu õde Aime oli tema naine.

Tallinnast Tatari tänavalt toodi nahka, Alevi tänavas oli üks ladu. Juhtkonnas, samuti laomehed, olid enamuses juudid.

Artell ostis umbes 1955. aasta paiku diiselmootoriga mootorpaadi. Kangro Martin sõitis sellega ringi. 1957. aastal olid noorte suvepäevad. Paadi peale mahtus kuni 30 inimest. Suvepäevalised tahtsid paadiga Võõpsust Värskasse sõita. Martin ütles, et Enu Mäela viib. Enu polnud üksi sõitnud. Kui ülemus käsib, pole midagi parata. Lapsi tuli palju, paat oli täis. Enul süda värises. “Möödusime Salosaarest ja Lüübnitsast. Vaatasin, et üks paat sõidab järgi ja annab mulle märku. Mina panin edasi. Mõtlesin, et on inspektor, kartsin trahvi saada. Hiljem tuli välja, et oli Znamenski. Tookord polnud veel sanatooriumi, viisin lapsed Värska suure silla juurde ja tulin üksi tagasi. Vahva sõit oli. Suvepäevalised jäid Värska laagrisse,” rääkis Mäela.

Mäelal on pilt, kus Võõpsus oli lumi aiateivasteni. JOSS-iga lükati kahele poole. Linttraktoriga toodi Niitsikult Võõpsusse kalakaste, suur palkidest traktorikelk oli taga, ligi 5 meetrit pikk. Ülejärvemehed viisid hobustega kastid edasi.

1959. aastal, kui ENSV-s toimus tööstuse rekonstrueerimine, likvideeriti artellid. Segatööndusartell “Säde” reorganiseeriti ja ühendati Räpina TSN TK Kohaliku Majanduse Kombinaadiga ja Kangro jäi esialgu Võõpsu tsehhi juhatajaks.

25. jaanuaril 1960 määrati Martin Kangro Räpina Tarbijate Kooperatiivi Tööstuskombinaadi direktoriks, talle allusid leivatööstus, villaketrus ja saetööstus, alustati Toolamaa mahla- ja konservitehase väljaehitamisega. Aljaku Harri oli peainsener, kontor asus endises kaupmees Ootsingu majas, praegu Vabaduse 4, hiljem vana tuletõrjemaja II korrusel Võhandu tänaval.

 

“Sotsialistlik Räpina” nr 81, 7. juuli 1960, kirjutab H. Vee:
Esimene toodang
Juba pikemat aega tuli Räpina rahval süüa võõrast leiba, mis oli toodud Võrust, Tartust või Petsersit. Nüüd on kooperatiivil tööstuskombinaadi leivatööstuse esimese järgu rekonstrueerimine lõpule viidud. Tööstusse ehitati uued kiikahjud FTL-20, hoopis avaramaks on muutunud valmistoodangu ruumid. See on rekonstrueerijate töökink rajooni elanikkonnale Eesti NSV 20. aastapäeva auks.
Eilne päev [6. juuli 1960] kujunes leivatööstuse töötajatele erutusterohkeks. Hommikupoolikul seisid ahjude ees vankrid valgete põrandaleivapätside ja vormileivaga, oodates ahjupanekut. Kella 10 paiku oli ahjude temperatuur küpsetamiseks nõuetekohane ja esimesele kiigele laoti vormid. Kord-korralt, ajalise elektrireguleerija signaali kohaselt pöörlesid leivavormidega kiiged ahju ja algas küpsemisprotsess. Tunni aja pärast asusid töötajad Luule Sõber ja Asta Aruküla esimesel kiigel ahju läinud leibu välja võtma. Kord-korralt tühjenes kogu ahi.
Kuigi osa leivatööstuse töötajaid käis õppimas leiva küpsetamist uutes ahjudes Mustvees, tuli proovipartii juures ette ka väikesi viperusi. Kuid katsepartii juures saadi ka uusi kogemusi ja täna tahab leivatööstus välja lasta esimese toodangu.
Uute ahjude tootmisvõimsuseks on 10 tonni leiba ööpäevas. Elanikkonna pidevaks leivaga varustamiseks hakkab leivatööstus tööle kolme vahetusega. Juba käesoleval aastal jätkatakse leivatööstuse rekonstrueerimist, mille tulemusena muutuvad ruumid poole võrra avaramaks.”

 

“Sotsialistlik Räpina” nr 118, 1. oktoober 1960, kirjutab R. Paju:
Toolamaa tehases
Rajooni tarbijate kooperatiivi tööstuskombinaadi Toolamaa mahla- ja konservitehase ehitusel hakkasid täna kaks brigaadi katma tööstusruumide seinu keraamiliste plaatidega. Tšehhoslovakkiast toodud plaatidega kaetakse 630 ruutmeetrit seina pinda, teatas töödejuhataja sm Eenloo.”

 

“Sotsialistlik Räpina” nr 133, 6. november 1960, kirjutab H. Kaldma:
Leiba, head saia
Iga päev väljuvad leivatööstuse juurest spetsiaalsed autod, viies rajooni kauplustesse leiba, sinepisaia, vahest aga võib kauplusest osta ka head peenleiba. Et meie toidulaual oleks alati maitsev leib, selle eest hoolitsevad leivatööstuse töötajad.
Rajooni tarbijate kooperatiivi tööstuskombinaadi leivatööstuse üheks tublimaks vahetuse brigadiriks on Virve Suvisild. Juba enne töö algust on kõigil vahetuse töötajatel teada oma ülesanded. Brigadir Virve Suvisilla nooruslik energia ja vilunud liigutused annavad kogu vahetuse töötajatele kätte hoogsa töörütmi. Kiiresti asetatakse taigen vormidesse, silutakse ja juba viivad kiiged leiva ahju. Mõnekümne minuti pärast aga väljuvad ahjust healõhnalised, pruunikoorelised leivapätsid. varsti aga pannakse ahju juba saiapätsid ja mõne tunni pärast võib kauplustest osta ka sinepisaia. “Hea sai” – kiidetakse kodus. Ja eks ole selles kiituses osake tänu öeldud ka Virve Suvisillale – eesrindlikule vahetuse brigadirile.
V. Nuti foto: Brigadir Virve Suvisillal ja Maie Raudsepingil on käsil taigna asetamine vormidesse.

****************************

Siret Kull on kirjutanud elust leivamajas aastatel 1961-1969: “Asusin leivatööstuses tööle augustis 1961. aastal töölisena. Töö toimus kolmes vahetuses ööpäev läbi ja terve nädala. Üldse oli vahetusi neli, see tähendab, et kolm vahetust töötas ja ühel oli puhkepäev. Vahetuses oli 5-6 töölist. Kõige tähtsam ja füüsiliselt raskem töö oli taignavalmistajal. Temast sõltus tainaste valmisolek küpsetamiseks, tainaste kvaliteet. Töö tegi raskeks 50 kg jahukottide teisaldamine: kõrgelt virnalt alla tirimine, sõidutamine sõelale, kinnikiiluvate ratastega kärude tõukamine ühest kohast teise, küll segaja alla, sealt kerkimisreale jne.

Kui segatud taigen oli parajaks kerkinud, algas taigna jaotamine eelnevalt õlise lapiga määritud vormidesse. Taignatükid käisid üle kaalu. Algul, kui puudus vormimismasin, käis see töö käsitsi. Üks tööline võttis künast tüki tainast, lasi üle kaalu ja vormis. Teine tööline pani ette ja võttis vormid eest ning asetas riiulile. Hiljem, kui oli vormimismasin, milline tükeldas parajad taignatükid ja töötaja osavus kasvas, oli see töö võimalik üksi ära teha. Ühe ahjutäie leibade küpsetamiseks kulus 55-60 minutit. Selle aja sisse mahtus järgmiseks ahjutäieks vormide määrimine toiduõlise lapiga, leibade vormimine ja kerkimine. Ka kerkimiseks pidi jätkuma aega selle tunni jooksul. Nii, et töödega oli kiire, samas pidi jälgima, et leivad ahjus küpseksid normaalselt: ei kõrbeks ega oleks liiga kaua ahjus madala temperatuuri tõttu.

8-tunnise vahetuse jooksul pidi küpsetama 8 ahjutäit leiba. Töö oli kogu tsehhis nii kiire, et istumiseks ja jalgade puhkamiseks mahti ei olnud. Vormitud taignakärud tuli vedada ahju juurde. MIna, kui unine inimene, sain öövahetuse korral vähe magada, kõndisin tihti peaga vastu seina, kuna kõndisin ja magasin.

Saia tegemine toimus analoogselt: eelkergitus, kastmine ja taigna kerkimine ning vormimine. Kui leiba tehti peamiselt liht- ja kroovrukkijahust, millest ka nimetused, siis saia sortiment oli suurem: lõikebatoon I ja k/s, rosinasai, palmiksai, hiljem lisandusid veel sinepi-, kohupiima ja vadaku lisanditega saiad. Saia valmistamine oli füüsiliselt mõnevõrra kergem, kuid samal ajal kiirem ja rohkem tähelepanu nõudev. Küpsemine kestis lühemat aega, aga ega ahi tohtinud tühjalt seista, selleks pidi eelnevalt vormitud sai olema parajalt kerkinud, kui ahi tühjaks sai.

1962. a suvi oli väga külm ja vihmane mitte ainult Eestis, vili ikaldus ka “suurel kodumaal”. 1963. aastaks said viljatagavarad, nii suured või väikesed kui nad olid, otsa. Leivajahule lisati odra- ja hernejahu. Leib ei olnud väga maitsev, tuim ja rohekas. Saiale lisati tugevalt maisijahu. soe ja värske sai oli küllaltki maitsev, teisel päeval murenes saiaviil käest ära ja oli täiesti tuim ja maitsetu. Poes nisupüüli müügil ei olnud. Soustijahuks oli Räpinas müügil restoranis valmistatud praetud sibula ja jahu segust tsellofaanpaberisse vormitud “vorstikesed”. Sellest sai kartuli kõrvale teha kastet.

Kui oli teada, et jahu leibade-saiade valmistamiseks ei ole, koondati osa töölisi. Ka mina sain koondamisteate. Siis aga hakkas saabuma eelnimetaud odra-, herne- ja maisijahu. Uuesti oli töölisi vaja ja mind kutsuti tööle, nüüd juba brigadiriks. Brigadir vastutas töö ja toodangu eest vahetuses. Brigadiri koostada olid vahetuse tootmisaruanded. Toormaterjalid võeti vastu ja anti üle alati inventuuriga iga vahetuse alguses ja lõpus. Puudujäägist pidi teatama juhatajale. Samuti pidi arvestama valmistoodangu väljatuleku, jagama selle tööliste vahel, seega selgus ka töötasu. Iga vahetuse lõpus teadsid, palju sellel päeval teenisid. Brigadiriga oli sõlmitud materiaalse vastutuse leping.

Toimusid sanitaarpäevad. Siis toodangut ei tehtud, vaid pesti ja koristati hoolsamalt masinaid, transportööre ja üldse tsehhi: leivavormid ja riiulid-kärud, kuigi vormimismasinate ja taignasegajate pesemine toimus iga vahetuse lõpus, samuti ka jahusõelte puhastus. Viimane ka vahetuse jooksul vastavalt vajadusele, mis omakorda võttis lisaaega ja segas rütmilist tööd.
Palju oli noori töölisi ja mina nende hulgas. Räpina oli töölisnoorte keskkool, kus tunnid olid pühapäeviti ja seda kutsutigi pühapäevakooliks. Osa leivatööstuse noori õppis pühapäevakoolis. Nad kõnelesid nädala jooksul, mis pühapäeval koolis juhtus: küll õpinguist, küll noorte omavahelistest suhetest. Uudishimu ajas ka mind sellest osa saama. Nii sain ma kaks aastat pühapäeviti koolis käia. Aga viimasel aastal muudeti kool õhtukooliks, see tähendab, et nädala sees õhtuti olid õpitunnid. Vahetustega tööl olles oli see tihti võimatu ja paljud loobusid. Ka mina pidin nüüd palju puuduma. Õhtupoolses vahetuses polnud võimalik töölt puududa, öövahetuseks pidi koolist tööle ruttama. Selle all kannatas rängalt õppeedukus, tekkisid õppevõlad. Aga kevadel, kui sain lõpetuseks õppepuhkuse, sai ka kool lõpetatud.

Kui keskharidust tõendav dokument oli olemas, ei tahtnud enam vahetustega tööl käia, eriti kurnavad olid öövahetused. Tahtsin leivamajast lahkuda ja otsisin uut töökohta. Juhtkond ei soovinud minu lahkumist, mind viidi üle ekspediitoriks. Sellel töökohal ma eriti töötada ei saanud, terve pere haigestus kollatõppe. Viibisin kaua haiglas ja töövõimetuslehel. Pärast paranemist kutsuti mind EKE Projekteerimis Instituuti tööle ja sealt sovhoostehnikumi sekretäriks. Üldse töötasin leivamajas 1969. aastani. Selle seitsme ja poole aasta jooksul sai koos töötatud väga paljude isiksustega, väga erinevate iseloomudega inimestega, palju töötajaid sai välja õpetatud, paljudele ei sobinud nii rütmikas töö ja vahetused.

Et seda rasket ja üksluiset tööd vähegi muuta, sai välja mõeldud mitmeid võimalusi inimjõu kokkuhoiuks ja kergenduseks. Eredamalt on meeles osavuse treenimine leibade vormimisel (üksi vormimismasinaga hakkama saamisel) lõikebatoonidele lõigete tegemiseks mitmiknoa leiutamine ja veel mitmed pisiasjad. Lõpuks sain vahetuses hakkama kolme töölisega 5-6 asemel. Töölisi ei koondatud, nad lihtsalt langesid ära, ei tahetud nii rasket tööd teha.
Leivaahjust. Neid oli kaks. Üks oli kindlalt vormileiva küpsetamiseks, teist kohendati aeg-ajalt põrandaleiva ja saia küpsetamiseks. Ahjud olid ringahjud, nad koosnesid riiulitest, mida meie nimetasime kiigedeks, sest nad tõesti kiikusid ja nad käisid ahjus ringi. Vormileiva ahjus olid kiiged sõrestikulised, saiaahjus pandi kiigedele plaadid peale, nendel plaatidel toimuski küpsemine.

Leivavormid olid kokku liidetud, kolm vormi, milline oli täpselt kiige laiune, selliseid kolmikuid mahtus kiigele 6 või 8. Vormid pidi asetama täpselt kiigele, vastasel juhul võis kiige olla viltu ja riivata liikumisel teisi kiigesid, mis vedas terve ahju uppi. See oli ränk avarii, aga ikka juhtus. Likvideerimiseks kulus palju aega ja vaeva, taignad käärisid üle, praaki tekkis palju ja mitmesugust: kõrbenud leivad, poolküpsed leivad, hapud taignad jne.

Küpsed leivad võeti ahjust välja, vorm kallutati tühjaks, asetati riiulile ja teine vorm ahju asemele. Ahju eest jooksis transportööri lint ja viis küpsed leivad-saiad lattu. Laos võttis tööline need vastu, ladus kasti, kastid virna. Kastide alla käis kastide mõõtmetes raud-nelinurk, et kastid ei puutunud vastu põrandat, siis sai sellisele virnale spetsiaalse käru alla ajada ja virna oli võimalik sõidutada eest ära omale kohale. Leivad-saiad paigutati sortimendi järgi. Virnale asetati külge lipik toote nimetuse, vahetuse numbri ja kellaajaga. Et leivaahju juures töö kiiremini laabuks, kutsuti alati appi kütja, kes pani leivad ahju kui tööline kuuma vormi ahjust välja võttis. Töö hulgast ja kvaliteedist oli huvitatud ka kütja, ehkki leibade ahjupanek ei kuulunud tema tööülesannete hulka ja teda pidi alatasa palumas käima. Ahje köeti vedelkütusega, küttepetrool, milline pihustati läbi pihustite ahju. Enne leibade-saiade ahjust väljavõtmist kasteti neid läbi pihustite veega, mis andis ilusa läike. Kastmiseta toodang oli tuhm ja mittemeeldiv.”

********************************************************

 

1. juulil 1968 nimetati tööstuskombinaat ümber Räpina Tarbijate Kooperatiivi Leivakombinaadiks. 1970. aasta septembrikuu ajalehest Koit võib lugeda:

Meie igapäevase leiva eest hoolitseb 120 töötajat
Kakskümmend aastat tagasi oli tööstuses leivaahjude ööpäevane võimsus ainult üks tonn. Käesoleval ajal valmistatakse aga juba iga päev rohkem kui kolmkümmend tonni leiba ja saia 6-7 sortimendis. Peale Põlva rajooni kaubandusvõrgu varustab praegune leivakombinaat ka Tartu rajooni kauplusi.

Leivakombinaadi tööd saab kõige paremini hinnata tarbijatelt tulnud hinnangute järgi, liites siia ka kombinaadi majanduslikud näitajad. Tarbijate rahulolu sõltub eelkõige toodangu sortimendist ja selle kvaliteedist. Kehtestatud korra kohaselt peab igas toiduainete kaupluses olema müügil vähemalt üks nimetus vormileiba, üks nimetus põrandaleiba ja neli nimetust saia. Tingituna tootmisvõimalustest oleme põrandaleiba asendanud kahe nimetuse vormileivaga, seda eriti Räpina piirkonnas, kuna Räpina leivatööstuses on ruumikitsikuse tõttu põrandaleiva valmistamine osaliselt mehhaniseerimata.

Leivakombinaadi toodangu väljalase on kvartalite kaupa väga erinev. See suureneb tavaliselt II ja III kvartalis. Sellega ongi nendel kuudel seletatav leiva ja saia tagasihoidlik sortiment. Vähe on müügil võru ja sangaste leiba ning teisi pikema valmistamistsükliga tooteid. Sageli annab tunda lünklik varustamine abimaterjalidega. Lünga korvamiseks oleme püüdnud neid ise hankida, ka väljastpoolt vabariiki.

Aeg-ajalt kuuldub kriitilisi märkusi leiva ja saia kvaliteedi kohta ja seda õigustatult. Juhtub sedagi, et mõne töötaja lohakuse tõttu satub kauplustesse halba toodangut. Kaupluste juhatajad ärgu võtku niisugust leiba ja saia vastu. Seni ei ole nad küll kordagi keeldunud.
Suuresti mõjutavad kvaliteeti meile saabunud toorained. Liiga värske jahu, vähese kleepainega või tumeda värvusega jahu ei ole hea. Ka kannatavad leivad-saiad transportimisel, mõnedes kauplustes koguni hoidmisel. Leiba ja saia ei või virnastada riiulitele suurtes kogustes. Pagari aeda on kerge kivi visata, süvenetagu siis ka põhjustesse.
Oma mõju toodangu kvaliteedile avaldab tööjõud. Kui see on püsiv, tähendab see omakorda pidevalt hea kvaliteediga toodangut. Vastasel korral on asi teisiti. Leivakombinaadile oleks hädasti vaja ühiselamut, samuti tuleks ehitada kortereid. Kuid see ei sõltu üksnes kombinaadist. Praegu on meil niisugust rahvast, kes käib tööle 10-15 km kauguselt. Pole siis imestada, et mõned alustavad tööd väsinult, tüdinult ja käega löömise meeleolus. Mõnede tööviljakusele avaldab mõju ka öine vahetus.

Leib on odav. Just odava hinna tõttu annab leib vähe tulu ja mitmed nimetused isegi kahjumit. Sellega on seletatav üksikute toodete piiratud müügilolek, kuigi see ei ole tarbija seisukohalt õige.
Majanduslike näitajatega on kombinaat tulnud toime. 120 töötajat hoolitsevad meie igapäevase leiva eest. Paljudele on antud kommunistliku töö eesrindlase nimetus ja paljud töötajad taotlevad seda. Vaatamata tootmisest tingitud ebameeldivustele on pagariametile truuks jäänud brigadirid Eha Lauga, Lembi Kuivalainen, pagarid Helgi Paring ja Anna Kedrova Räpina leivatööstusest. Põlva leivatööstuses võib esile tõsta meister Eha Mustingut, tehnoloog Heli Jalast, brigadir Õie Parmani, Aino Käisi, pagareid Aino Paabutit, Hele Pallot ja teisi.
M. Kangro,
Räpina Leivakombinaadi direktor”

 

Direktor Kangro kirjutab maakonnalehes:
“Möödunud tootmisaasta lõpetati edukalt
Räpina Tarbijate Kooperatiivi Leivakombinaat lõpetas möödunud aasta tootmistegevuse edukalt, täideti kõik plaanilisd ülesanded, tõusis tööviljakus. edu üheks pandiks oli tootmise parem organiseerimine ja tööstuse võimsuste parem kasutamine.

1970. aasta esimesel poolel ei kasutatud täielikult ära Põlva Leivatööstuse tootmisvõimsust. Otsiti valmistoodangu realiseerimisvõimalusi ja lepiti kokku Tartu Tarbijate Kooperatiiviga viie kaupluse varustamiseks leiva ja saiaga. Töö korraldati osaliselt ümber.

Kasumiplaani täitsime 127-protsendiliselt, kütet hoidsime 1,7 protsenti, tööviljakus tõusis 1969. aastaga võrreldes 9 protsenti, suurenes tööliste töötasu.

Aasta jooksul esitasid kombinaadi ratsionaliseerijad 9 ettepanekut. nendest võiks märkida Räpina Leivatööstuse mehaaniku Aleksander Tamme ratsionaliseerimisettepanekut leivaahjude juures kasutatava õlipõleti AF-61 düüside valmistamiseks materjali asendamisest ja nende kohapeal valmistamisest. nimetatud ettepanekuga säästetakse aastas 2688 rubla. Põlva Leivatööstuse mehaaniku Eduard Lukatsi ettepanekul ehitati ümber äsja tehasest saadud jahukottide kallur.
Aasta lõpus korraldati Põlva Leivatööstuse tehnoloogide töö nii, et igas vahetuses on tehnoloog. ta vastutab oma vahetuse toodangu eest. Sellega on kvaliteet tunduvalt paranenud.

Käesoleval aastal on planeeritud rohkem toota sangaste, viru, eesti ja valga leiba, et varustada elanikke toodanguga, mis on valmistatud meie vabariigis väljatöötatud retseptuuride järgi.

Põlva Leivatööstuses on raskusi tööjõuga, inimesed käivad kaugelt tööle. Selle tagajärjel kannatab tööviljakus. Jaanuari lõpuks valmib ühiselamu, kuid olukorda see ei lahenda. Hädasti on tarvis uusi kortereid.

Ka käesoleva aasta tähtsamaks ülesandeks jääb kombinaadi töö parem organiseerimine, et tõsta toodangu kvaliteeti ja varustada paremini elanikke.”

*****************************************************************

 

Homme on toiduainete tööstuse töötajate päev
“Räpina leivategijate juures
Foto: Räpina Leivatööstuse meister Pauline Korb ja laborant Kersti Sermandi on tulnud vaatama, kas ahju minevad saiapätsid vastavad ikka nõuetele. K. Kuusiku foto

Räpina Leivatööstuse ruumid on täis siginat-saginat. Valmistatakse taigent, vormitakse saiu-leibu, opannakse neid ahju. Selline tegevus kestab ööpäev läbi. Ega teisiti saakski hakkama, sest hommikul poole seitsme paiku saabuvad esimesed leivaautod valmistoodangu järele.
Räpina Leivatööstus varustab oma leiva ja saiaga mitte ainult alevi rahvast. Leivaautod veavad toodangut mitmesse kanti: ühelt poolt kuni Petseri rajooni piirini, teiselt poolt Võru rajoonini. Ka Tartu rajooni Mehikoorma kandi inimesed ootavad leivaautot Räpinast.
Plaani täitmisega ei ole Räpina Leivatööstus hätta jäänud. Ööpäevas annavad nad 10 tonni leiba, see on tervelt kolm tonni ettenähtud võimsusest rohkem, ja kolm tonni saia.

“Inimesed on meil virgad,” räägib meister Pauline Korb, kellel näib samuti kuhjaga tegemist olevat. Tublide töötajatena nimetab ta taignavalmistajaid Anna Kedrovat ja Helgi Paringit. Viimane on neil töötanud juba 11 aastat. Mõlemad õppisid ameti kohapeal selgeks.
“Hoolsamaks on meil veel Kersti Sermandi,” ütleb tehnoloog Maaja Elken.

Kersti Sermandi tuli Räpina Leivatööstusesse tööle Valga pagarikoolist 1961. aasta septembris. Algul sai temast taignavalmistaja. 1963. aasta märtsis pandi brigadiriks ja sama aasta oktoobris viidi laborandi kohale, kus töötab praeguseni.
Peale oma töö ja perekonna eest hoolitsemise jätkub Kersti Sermandil juba kolmandat aastat aega ametiühingu grupiorganisaatorina tegutsemiseks.

Rääkides leivatööstuse parematest töötajatest ei saa vaikides mööda minna tehnoloog Maaja Elkenist. Tema on lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi ja tuli Räpina Tarbijate Kooperatiivi Leivakombinaadi perre kaks ja pool aastat tagasi Toolamaalt.
Maaja Elkeni sõbralikust pilgust ja tööliste naeratavast näost on näha, et peale tööülesannete korraliku täitmise saab ta hästi läbi oma kolleegidega.

Tavalistel laupäevadel lähevad leivatööstuse töölised igaüks oma koju möödunudnädalast väsimust välja puhkama. Tänane õhtu erineb teistest – kõik ruttavad Perasoonetsisse toiduainete tööstuse töötajate päeva pidama.”
L. Mahnatsova
KOIT nr 123, 17. oktoober 1970

*****************************************************************

 

“Suvepidu Räpinarannas
Helde suvi kutsub tööde-tegemiste juurest taidlusrahvast taas ilole. Elustatakse varasemate aastate populaarsed suvepeod, kus hooaja jooksul õpituga astuvad üles kõik suuremate piirkondade taidlejad. Selle aasta [1979] esimene pidu sai teoks Räpinarannas Leevaku, Räpina, Leevi, Veriora ja Linte lauljate, tantsijate ning pillimeeste osavõtul.

Enne aga, kui kuulaja-vaataja tähelepanu paluti, pidas ettevalmistuskomisjon eesotsas esimehe Lembit Rohtmaaga nõu, et pidu korralik ja kena saaks. Stsenaariumi seadis kokku Leevaku kultuurimaja kunstiline juht Aime Siimer.

Ja siis see piirkonna taidlusparaad algas: laulu vahetas välja tants, tantsu pillimehed, neid omakorda liikumisrühm. Kõik parim, mis hooaja jooksul kollektiivides repertuaari jõudnud, ootas etteastet. Oma püüdlused ja tõekspidamised ilid taidlejatele kaasa andnud ringijuhid Kalju-Martin Tolmov, Teodor Tobreluts, Viiu Parv, Heino Mähar, Rafael Kinsigo, Martin Aruküla, Tea Nopri, Mait Otsa, L. Mähar, Tooni Kütt, Silvia Küüts, Helge Tootsman, Anu Tuvik jt. Kollektiivide kõrval paelusid ka laulusolistid Luule Aruküla, Avo Anijalg, Heino Kallas ja Kalju Taal ning kanneldaja A. Küttman. Publiku heakskiidu osalisteks sai ka Kalmer Tennosaar.

Tublimatele ja teenekatele esinejatele kuulusid kultuuriosakonna aukirjad. “Pidu õnnestus igati. 300 tegelast pidas uuel laval justkui hooaja aruandekontserdi ja tuhandetesse küündiv pealtvaatajaskond võttis selle avasüli vastu.

Ettevalmistuskomisjoni asjaliku töö kõrval tahaksin tänada ka metsamajandit ja EKP Põlva Rajoonikomitee sekretäri Kalju Kermast, kelle abiga saime kõik mured murtud ja ilusa peo peetud,” ütles Räpina kultuurimaja direktor Eha Kaare.”
Indra Männik
KOIT, 10. juuli 1979

***************************************************

15. augustil 1974 nimetati Räpina Tarbijate Kooperatiivi Leivakombinaat ümber ETKVL Räpina Leivakombinaadiks.

Martin Kangro oli ühiskondlikult aktiivne, ta võttis osa 1959. a ja 1970. a rahvaloendustest. Koos Kalju Kermase ja Gilbert Reiljaniga olid nad nagu kolm musketäri, deviisiks “Üks kõigi ja kõik ühe eest”. Kohaliku kultuuripärandi säilitamiseks ja eksponeerimiseks rajatud Põlva Talurahvamuuseumi rajamisel lõid “musketärid” aktiivselt kaasa. Kalju Kermas kirjutab 10. veebruaril 1981, et rajooni parteikomitee praegustest ja endistest töötajatest on rohkem abistanud Gilbert Reiljan, Edgar Arras ja Aino Jaanus, kes on muuseumi rajamisel panustanud rohkem kui 100 töötunniga. Haridusosakonnast on rohkem töötanud Elhard Toom, majandusjuhtidest Gustav Nikopensius, Harald Truija, palju on abistanud kooperatiivi esimehed Adolf Lutsar ja Lembit Rohtmaa, samuti endine Räpina Leivakombinaadi direktor Martin Kangro. Näpunäiteid on andnud Tartu kunstnikud eesotsas ENSV Kunstnike Liidu Tartu osakonna esimehe Endel Taniloo ja Tartu Kombinaadi ” Ars” direktor J. Lust ning palju teisi.

 

Martin Kangro töökaaslased, kolleegid ja sõbrad leivakombinaadist ning rajooni teistest asutustest ja ettevõtetest avaldasid 4. jaanuari 1979. a Koidus järelhüüde:
“Marin Kangrot ei ole enam enam elavate kirjas. 30. detsembril lakkas tuksumast leivakombinaadi kauaaegse direktori, võimeka organisaatori ning suurepärase inimese süda. Martin Kangro sündis 8. septembril 1929 Võõpsus. Oma töömeheteed alustas 1947. a Tartu Nahakombinaadis elektrikuna. Järgnes Leevaku elektrijaam, tegevteenistus armees, töö artelli “Säde” esimehena, viimased kaheksateist aastat leivakombinaadi direktorina. Lühike, kuid kindlasuunaline oli Martin Kangro elutee. Tema nimega on seotud Räpina leivakombinaadi areng ja silmapaistvad töötulemused. Ta oli laia silmaringiga, ülla hingega, tagasihoidlik inimene. Visadus, väsimatus ja kohusetunne olid Martin Kangrole omased nii töös kui ühiskonnategevuses. Tema ootamatu surm tabas valusalt meid kõiki. Mälestus Martin Kangrost kui teotahtelisest töömehest, abivalmis ja toredast sõbrast ning heast perekonnaisast jääb kauaks meie südameisse.”

Comments are closed