100 aastat tagasi sündis Tartumaal Patastel ühte taluperre kuues poeg, kes ristiti Adolfiks. Ta jäi ka viimaseks ja sai aednikuks ning õnnelikuks. 73-aastasena on ta öelnud: „Kõik aiandusega tegelevad inimesed on õnnelikud“.
Esimeseks, kellelt aiatarkusi õppida, oli viis aastat vanem vend Voldemar, ehkki nende isagi oli osav viljapuude pookija. Isa toetas Adolfi aiandushuvi, aitas tal esimest kahe-kolme aknaga lavakasti teha, materjaliks palgijupid ja vanad aknad. Voldemarilt õppis ta vitstest ja männijuurtest korvide punumist, õlgkübarate valmistamist, õunapuude pookimist. Viimase töö juures vend pookis, tema sidus ja vahatas. Koduaias oli paarkümmend sorti eelmise peremehe istutatud õunapuid. Lugemine selge, said „Aiatöölehe“ ning „Põllutöölehe“ artiklid temale huvitavaks kirjanduseks. Ühe loo, mille pealkirjaks oli „Meie ilusamad suvelilled“, luges ta mitukümmend korda läbi. Ta asus loos leiduvaid ladinakeelseid lillenimesid pähe õppima, olles ise kaheksa-üheksa aastane. Enesekriitiliselt märgib ta, et ei osanud neid hääldada. Aiandushuvi sai toetust arsti soovitusest, et aiatöö oleks nõrga tervisega noormehele igati sobiv. Naabertalu lilleaed oma õierohkusega, eelkõige daaliatega ja eriti valgeõielistega, jäi eluajaks meelde. Vennal oli puukool viljapuuistikute kasvatamiseks. Kõik pere poisid tegid midagi taskuraha hankimiseks, sest isa põhimõtteks oli, et raha tuleb teenida tööga. Adolf kasvatas varajast kapsast, mis turule viidi ja teenitud raha eest ostis ta pluusi ning kingad. See oli eriti tujutõstev, sest seni oli ta pidanud kandma vendadele väikeseks jäänud rõivaid ja jalavarje.
Oma esimese lilleaia rajas nooruk uue kodumaja idapoolsele küljele. See oli teadlikult kujundatud – püsi- ja suvelilled paigutati liigiti ning nende kõrgust arvestades. Ise ta kasvatas istikud ja paljundas lillesibulaid. See oli 1925. aasta paiku ja lilleaed püsis niikaua kui vennanaine selle uuendas.
Maarja Magdaleena kõrgema algkooli lõpetamise järel 1926. aastal oleks tahtnud edasi õppida, aga kodus laideti mõte maha. Karjaskäimisest vabal ajal ta ei puhanud, mida ema küll soovitas, vaid askeldas oma iluaias ja köögiviljapeenardel. Tol ajal taludes umbrohtu ei kõblatud, vaid kitkuti sigade toiduks. Talv möödus ema aidates ja mõtteid mõlgutades – mida teha edasi. Sügisel 1927 avanes võimalus minna Vahile, kus põllumajanduskooli juures avati kaheaastane aianduse ja mesinduse eriklass. Õpetajaks käisid Tartust kuulsad August Mätlik, Karl Tavel, Ants Käspre ja Mart Reinik. Vahi koolist sai ta eluaegse taimede pikeerimise kogemuse. See oli 1928. aasta praktikasuvel kui Karl Tavel lihtsalt tõmbas mullas nõrgalt olevad taimed välja. Õppetund oli piinlik, ent meeldejääv. Vahi kooliaias kasvatati peaaegu kõiki köögivilja liike, kõiki kapsavorme, kõiki juurvilju. Lavades kasvasid tomatid, baklažaanid, melonid, arbuusid. Aias kasvasid artišokid, salatid, spinatid, kurgid ja kõrvitsad – ikka tänu Tavelile. Õpetaja oli klassi tulles koormatud vene-, saksa-, inglis-, prantsus- ja eestikeelsete raamatutega. Neist ta tõlkis ja jutustas, aga mõned õppurid ütlesid: „Tavel ei tea midagi“!!! Vaigla arvates oli aed tolleaegsetele koolidele tüüpiliselt korrast ära, kus õpilased palju vaeva nägid.
Kooli lõpetamiseks tuli 1929. aastal sooritada praktika. Tänu A. Mätlikule sai Vaigla Raadil Tartu Ülikooli aianduse ja mesinduse katsejaamas mitmekülgse töökogemuse: aiatööliste juhendamine, hulga moodsate aiatööriistade kasutamine. Seal oli lai valik kõplaid, aialabidaid, mullaharke, käsikultivaatoreid, käsipritse. Mätlik soovitas oma praktikanti Tartu professorite aedu hooldama ja kujundama. Sellest tuli väärt kogemusi ja majanduslikku kasu.
Klassivend Arvid Vilms soovitas 1929. aasta sügisel Vaiglale Oskar Lauritsa aiaäri Tartus, kus aednik silmastas viljapuid, sireleid ja roose, hooldas, koristas ja turustas köögivilja. Seda tööd ei jätkunud pikaks ajaks, sest omanik ei vajanud aednikku talvel.
Ajakirjanduses anti teada, et Väimela põllunduskool ootas tööle koolitatud aednikku. Adolf Vaiglat oli linnaelu häirima hakanud, ent kuuldused Väimela kooli raske iseloomuga direktorist tekitasid kõhklusi. Tööd oli vaja, sooviavaldus sai postitatud ja Väimelast tuli soodne vastus. Selle kooli esimeseks direktoriks oli olnud Räpinast pärit Heinrich Narusk, kes nüüd 1930. aastal õpetajana Vaiglale Väimela aedu tutvustas. Töölepingu järgsed kohustused olid rasked ja julmad: päeval aiatöö, söögitundide ajal ja öösel aiavalve kui saak oli valminud. Väimelasse saabununa jätkas Adolf Vaigla oma lemmikute – kapsaste kasvatusega põllul ja aias. Arvukate kapsavormide seast puudus vaid asparkapsas. Tema töökohustuste hulka kuulus suvelille- ja köögiviljaistikute kasvatamine sealse aia tarbeks ja müügiks Võru turul kolmel korral nädalas. Lisandus lõikelillede ning kurkide müügiks kasvatamine. Asus olemasolevat paarisaja õunapuuistikuga puukooli laiendama ise aluseid kasvatades.
Adolf Vaigla alustas aias saialillede kasvatamist. Need õied läksid Võru turul moodi ja äratasid Võru maavanema August Kohveri imetlust ja kiitust. August Kohver oli olnud härrasmehest reisikaaslaseks tema esimesel bussisõidul Väimelasse. Algasid vana aia kordaseadmine ja uue rajamine. Aiatööd olid põhiliselt karjatalitajate kooli õpilaste kohustuseks. Pargi korrashoid lasus aednikul ja õpilastel. Samuti juurviljapõllud, lisaks tuli heinaajal pühapäevitigi väljas olla. See tundus ülekohtune, aga direktori Peeter Kitsbergi käsk oli täitmiseks. Vaigla jõudis arusaamisele, et sellele, kes käsud täidab laotakse neid juurde. Kapsaistutuselt lisandus üks kogemus, mille tõttu direktor edaspidi oma aednikust uhkelt rääkis. Noor aednik istutas kapsaid istutuspulga abil nii, et need kastmist ei vajanud. Kohapealsete arvates pidid need taimed kindlasti hukkuma, ometi läksid need kasvama. Aedniku järjekindlus, käteosavus ja nõudlikkus hakkasid tulemusi andma.
Sügiseti ja kevadeti sai aednik ka põllunduskooli õpilasi appi. Seeläbi tulid kogemused töö korraldamisel ja praktika hindamisel. Vaiglast oli seega sisuliselt kooli õppejõud saanud. Tema juurde hakkasid tulema need, kes aianduse vastu huvi tundsid. Aedniku enda tööpäev algas kell viis hommikul koos õpilastega. Kella kaheksast kümneni oli söögitund. Kümnest kaheni töötati, seejärel kaks tundi lõunat ning neljast kaheksani taas töö. Aiavalvamise perioodidel pidi aednik söönuks saama veerand tunniga, õpilased tema asemel aiavalves. Turupäevil tuli tõusta kell neli, et eelmisel õhtul valmis pandud kaubakoormaga turule sõita, kaasas müügil abistav õpilane. Tagasi jõuti kahe paiku, söödi ja jälle tööle. Detsembris- jaanuaris lühenes tööpäev kuue-tunniseks, et kevadepoole taas pikeneda. Vaigla talvisteks töödeks oli koos õpilastega lavamatte, korve, pikeerkaste, nimelaudu ja istutuspulki valmistada, tööriistu remontida, lisaks igapäevased tööd kasvuhoones.
Seoses Adolf Vaigla Väimelasse aednikuks asumisega kasvas turupäeva sissetulek iga aastaga ja lõpuks oli eelmise aedniku omaga võrreldes kümnekordne. Endise 2-4 krooni asemel saadi nüüd 35-40 krooni. Millega Vaigla seda saavutas? Hakkas kasvatama rohkem nõudlusele vastavat kraami: varajased kartulid, pea-, lill- ja nuikapsad ning kaalikad ja suvelilleistikud jaanipäevaks. Seejärel riburada valmivad köögiviljad, marjad, õunad ja lõikelilled. Müügikultuuri näitasid müüjate valged kitlid, sage kätepesemine, viisakas pakkumine hea tuju ja lahke naeratuse saatel. Laupäeviti said ostjad lillekimbu pealekauba. Hind kujunes hommikuti selle päeva pakkumise järgi. Ränga konkurentsi tingimustes osteti Väimela kaup kiiresti ära. Võru nimekate perenaiste kiitus paitas direktor Kitsbergi kõrvu. Konkurendid kadestasid ja väljendasid meelepaha.
Väimela-päevil hakkas Adolf Vaigla ruumide kaunistamisel kätt proovima: tema ja õpilased punusid vanikuid ning kujundasid lillekimpe. Sellest sai traditsioon, nii ka Väimela koolide kümnendal aastapäeval. Direktoril oli kombeks aednikult matusepärgi tellida, olles tulemuses kindel. Kooli juhataja soovi jõuludeks ja aastavahetuseks õitsvaid lilli saada täideti hüatsinte ajatades.
Raske iseloomuga koolidirektor Peeter Kitzberg jagas oma alluvatele sageli peapesu. Aednik sai pahandada kui hapukapsatünne korras ei peetud, roosid ei edenenud või naeripõllud mardikate poolt lagedaks söödi. Aednik kannatas vaikides… Esialgu ei osanud ta tõesti aias korda pidada: ikka vedeles kusagil midagi, korraharjumused kujunesid pikkamööda.
Põllumajandusnäituste väljapanekud kujunesid aednikule tööd ja vaeva nõudvateks ettevõtmisteks. Adolf Vaigla koos oma õpilastega sellest ei hoolinud ja tasuks tulid esimesed auhinnad. Kui 1932. aastal kaitseväkke tuli minna, osutusid aednikuoskused taas vajalikeks. Teistele osaks saavate õppuste ajal pidi tema muru külvama, puid-põõsaid ja hekke istutama ning lillepeenraid rajama.
1935. aasta augustis kirjutati „Võru Teatajas“ aiatööstuskooli asutamisest Räpinas. Adolf Vaigla nägi võimalust sellesse nelja õppeaastaga aianduskeskkooli õppima ja võib-olla ka tööle asuda. Järgmise aasta veebruaris luges ta ajalehekuulutusest, et Räpina kooli vajati tegelikkude tööde juhatajat. Küpses otsus kandideerida, et saada aiandusele lähemale. Ehkki Väimela oli omaseks saanud ja direktor teda tagasi hoida püüdis, jäi ta endale kindlaks. Uus koht jättis esimesel tutvumisel märtsi lõpul oma lagunenud ja määrdunud koolimaja ning porise pargiga rusuva mulje. Direktor Endel Lamp luges noore mehe näolt nõutust ja püüdis seda hajutada. Ta kiitis suvise Räpina ilu ning seda, et üle jõe elas ämmaemand kolme toreda tütrega. Majakraam veoautol, saabus Adolf Vaigla Räpinasse 3. aprillil 1936 ja jäi siia. Oma Väimela aastate õnnestumistele ja kannatustele mõeldes jõudis ta veendumusele, et tõi sealt kaasa väärtuslikud elu- ja töökogemused.
Esimeseks asjaks oli tutvuda Räpina aiaga: väike kasvumaja, selle kõrval soe lava kahe kuni nelja aknaga. Kasvuhoones oli potililli, pikeerkastides tomatiistikuid, taimelavades redise- ja salatitaimi. Paari päeva pärast kutsus direktor teda oma korterisse, tõstis mitu lauasahtlitäit seemnekotikesi tema ette. Küsimusele, kas ta neid taimi kasvatada oskab, vastas Vaigla jaatavalt, ehkki enamik neist olid tundmatud. Oma toas pakikesi sorteerides leidis ta neilt saksakeelsed kasvatamisjuhendid. Ta kasvatas seemneist, milledest lõviosa olid lillede omad, taimi. Veel mõned seemnepartiid kodu- ja välismaistest lilleäridest ja koolile kujunes rikkalik taimekollektsioon. Mõne aasta pärast määrati Adolf Vaigla instruktoriks, kellel tuli anda nädalas 45 praktikatundi. Enesestmõistetavalt jäid alles aednikukohustused – talvel kasvuhoone kütmine ja taimede hooldamine, kevadel lisandusid lavad, suvel-sügisel aiasaaduste müük. Koos õpilastega korrastati parki. See kõik tähendas pikki kurnavaid tööpäevi.
Kui Vaigla Räpinasse tuli, oli kooliaia suuruseks umbes poolteist hektarit. Direktor oli seal õpilaste abiga üht-teist eelmisel sügisel ära teinud. Aed oli enamvähem selline, nagu mõisa ajal planeeritud. Seal kasvas umbes 90 õunapuud, vanad sordid, kuid mõned neist tähelepanu väärivad. Vaigla asus koos õpilastega aeda laiendama ning ümber planeerima oma esimesel tööaastal: ristkülikukujulisteks kvartaliteks, mille vahele kahe meetri laiused teed. 1940. aastatel laiendati aeda põldude arvelt. Saksa okupatsiooni lõppedes oli aia suuruseks seitse hektarit.
Räpina aianduskoolis oli Vaiglal võimalus koos töötada üle 120 õpetajaga, 6 direktoriga ning tuhandete õpilastega. Tema arvates on Räpina inimeste suhtumine oma aianduskooli olnud soosiv. Kool omakorda mõjub hästi Räpinale, olgu tegemist aedade ning haljasalade rajamise ja kujundamisega või aianduse arendamisega ning seltsieluga. Adolf Vaigla temperament ning anded avanesid tantsupõrandal, näitelaval, meeskooris.
Kasvuhoonetega seoses elas Vaigla läbi paremaid ja halvemaid aegu. Ainult õppe-eesmärgil kasutatav väike kasvumaja tagas igakülgse väljaõppe. Uute ja suuremate ehitamine tõi kaasa kindlad hooldajad kindlatele kultuuridele, aga ka õppijate vähesema ligipääsu kõikile taimedele. Õppekäigud ja juhuslikud tööd ei korva seda, mida annab ise töötamine ja katsetamine.
Koolihoone ümberehitamise ajal 1936.-38. aastatel tuli vapralt taluda kõiki ebamugavusi, läbi viia õppetöö ehitustöö taustal ja hakkama saada ehitusprahiga. Töövahenditeks olid kanderaamid ja kärud, vahel harva vana valge piimaveohobune. Poolikud tellised ning praht paigutati pargiteede aluspõhjaks. Hoone lähedusse kaevati paari meetri sügavusi auke, mis täideti ehitusprahiga. Peale pandi 20-40 cm paksune mullakiht. Veel teinegi ehitus, aednikumaja, võeti käsile 1938. aastal. Vaigla elas seal aastatel 1939-50 ja seejärel direktor Kärbis. Esialgu tundusid aednikumajast koolimajja kolimine ja seejärel mitmed korterivahetused ülekohtustena. Pere loonud Adolf Vaigla hakkas mõtlema oma maja ehitamisele ja aia rajamisele. Viiekümnendatel aastatel sai pere oma kodu nägusa aiaga, mis oli huvilistele eeskuju võtmiseks avatud. Täitus ammune unistus, tekkis voli omatahtsi katsetada ja sellest õppida.
1940. aastal ostis Vaigla oma aiast unistades 1,67 ha suuruse aiatalu Puhjas. Ta rajas seal viljapuuaia, puukooli, lavad ja püsilillepeenrad. Ta töötas seal puhkuse ajal ja andis ühele aianduskooli õpilasele igal suvel praktikakoha. Pärast sõda oli seal tunnustatud viljapuukool, hiljem anti aed koos hoonetega Puhja kolhoosile üle.
Tulnud 1936. aastal Räpinasse, oli Vaigla tegelikkude tööde juhataja, mis kujunes õppejõu kohaks. 1939. aastal sai temast instruktor, kellel täisnorm õppetunde. Saksa okupatsiooni ajal määrati ta õpetajaks. Ta vaidles õpetajaks saamisele vastu, aga parata polnud midagi. Sellest ajast 1950. aastani oli Adolf Vaigla õpetaja ja kohakaaslasena aednik ning aiandi juhataja. Sealt edasi kuni 1971. aastal pensionile jäämiseni oli ta mitmekülgne aiandusõpetaja, mis andis võimaluse süveneda kõikidesse aiandusküsimustesse.
Räpinas jätkas Vaigla töö kõrval oma õpinguid. 1937. aastal sooritas tööoskusameti ees kutseeksami ja sai meistrikutse aedniku tööalal. Sooritades eksameid koos oma õpilastega, lõpetas ta eksternina aianduskooli. Seejärel õpetajakutse Tallinna pedagoogiumis. Kõrghariduse omandas ta kaugõppijana Eesti põllumajanduse akadeemias. Asus siis ühiskondliku aspirandina maisikasvatust uurima. Maisikatseid tehti 1920. aastate lõpul Raadilgi ülikooli taimebioloogia labori poolt. Ta jõudis seda kultuuri propageerida ning aretas varavalmivate tõlvikutega kohaliku maisisordi. Teema aktuaalsuse vähenemine ühiskonnas ja tervise halvenemine ei lubanud teaduskraadi kaitsta. Oma hariduskäiku on Vaigla nimetanud pikaks ja raskeks, ent vajalikuks ja õpetlikuks. Aianduslikud katsed ja aretustööd olid osa aedniku ja õpetaja karjäärist.
Vaigla oli Räpina pargiga seotud siia saabumisest kuni viimaste sammudeni, kokku 65 aastat.
Varajase kapsa kasvatamise huvi ja kogemuse tõi ta kodutalust kaasa. Siin jõudis välja uut tüüpi muldpottide valmistamiseni, mis võimaldas kaks nädalat varem toodangut saada. Aiatööriistad pakkusid mõtte- ja tegutsemisvõimalust. Valmistas katsetades mitmeid kõplatüüpe ja käsikultivaatori.
Ruumide kaunistamine algas Väimelas, jätkus Räpinas nii koolis kui alevi pidulikel sündmustel. Paar aasta pärast sõda kaunistati oktoobripühadeks õppehoonet. Kohale sõitnud kontrollija meelest oli maja välisfassaadil asuv Stalini peakatteta portree sündsusetu. Suur juht võis külmetuda. Teisel päeval Tartusõidul nägi Vaigla turuhoone seinal tervet poliitbürood, enamasti paljapäi. See lohutas, ehkki hoonekujundus Räpinas tõi noomituse. Aastaid hiljem, tuginedes oma rikkalikele kogemustele koostas ta lilleneostuse õppevahendi koos Kalev Matsoniga.
Räpinat külastavad huvilised, teadlased ja ekskursioonid juhatati tavaliselt Vaigla juurde. 1940. aastal alustas koolis aianduskabineti juures tegutseva aiandusringi juhendamist ja see jätkus pensioneerumiseni. Siia koondusid sügavate aiandushuvidega noored, kes said katsetamis-, esinemis-, vaidlemis- kirjutamis- ja suhtlemiskogemusi. Pikaaegne õppepraktika juhendamine aitas Vaiglal selle täiuseni viia. Õpetaja ja kasvatajana oli Vaigla kordumatu, teda ei väsita meenutamast.
Oma elu ja tegevuse aiandusega sidunud Adolf Vaiglalt õpiti tema eluajal ja võib seda teha praegugi. Tema eredat isiksust hakkavad avama järgnevad sõnavõtud. Tema sõnad olid: „Mul oli lapsest saadik surmkindel siht – aiandus. Olen väga õnnelik, et olen õigesti valinud eriala, pole iial seda kahetsenud.“