Näitus “Räpina kultuurielu viimasel 100 aastal”
Räpina haldushoone II korrusel alates 11. jaanuar kuni 20. aprill 2016
*****
„Räpina I laulupäev õnnestus vähemalt ettekannete poolest ootamata hästi. Teeme nelja-viie kooriga, arvati algul. Üleskutse peale aga andsid üles 14 segakoori 437 lauljaga.“
Ajalehes kriipsutati veel alla: Tüsedad solistid Lanebeck ja Pärtelpoeg. Aiapidu ajal vihm. 50 versta tagant inimesi. Seltsimajas õhtul kontsert-ball, kus esinesid hr. M. Tigane viiulil ja Rasina-Kauksi koorid. Peaasi, et sarnane suur ettevõtmine ideeliselt õnnestus.
Ajaleht „Võrumaa“ nr 25, 17. juunil 1922: „Esimesel nelipühi päeval algas Räpina „Noorte ühingu“ pidu rongikäigu muusika saatel ja lõppes teisel pühal seltsimajas piduõhtuga. Peab ütlema, et mõlematel päevadel suutsid noored näidata, mis lubab nende võimine, peaasjalikult muusikas ja spordis. Ülepea peab Räpina noorte ühingu pidu kordaläinuks tunnistama. Suuremaks uudiseks oli see, et noorte ühingu muusikaosakonna juht, keegi E. Noorhani oma kokkuseatud simfoniaga esines ja muu seas ka ühe oma komponeeritud valtseri „Tormisel merel“ esimest korda ette kandis. Rahvas võttis noorelt muusikamehelt tema töö suure kiiduavaldusega vastu ja nõudis kordamist… Rahvast oli pidul kui ka Räpina Sillapää pargis spordietendustel rohkesti. Raha tuli sisse ligi 30.000 marka, see on mõlematel päevadel kokku.
Pidul oli ka salkkond kohalikka vanemaid ja targemaid noori – üliõpilasi – näha, kes oma aega Räpina seltsimaja puhvetis viina ja õllepudelite taga lällutades ja jorutades mööda saatsid. Ehakuma.“
Võru Teataja, 4. juuli 1922
Esimesed näitemängud Räpinas
Räpina rahva esimeseks ühiseks ettevõtmiseks oli ärkamisajal mäng ja laul: pasunakoor ja laulukoor. Mängu ja laulu kõrvale tulid Tartu „Vanemuise seltsi eeskujul päevakorda ka teised tol ajal viljeldavad alad. XIX sajandi lõpupoole oli kihelkonnas hakkajamaid 1879. aastal asutatud Toosikatsi laulukoor kandis ette ka esimesed näitemängud kihelkonnas. Esimeseks Räpinas mängitud palaks oli J. Rangi kentsakas ühevaatuseline Kalevipoja-aineline „Vanapärkel ja tema tahmane vend.“ See kanti ette Toostes K. Kiudorvi elutares Kesle-Antsu talus 1881. või 1882. aastal. Järgmisena ettekantud palaks on olnud H. Vinteri ühevaatuseline nali „Kodukäija“ Toostes Songi talus ja mitmed teised Võõpsus ja mujal. Esimene suurem rahva ees esinemine oli aga 1883. aasta 15. mail keiser Aleksander III kroonimispühal. Räpina algkooli ligidal asunud küünis kandis Toisikatsi koor laulu ja mängu kõrval ette ka J. Kunderi ühevaatuselise „Mulgi mõistuse ja tartlase tarkuse.“ „Toosikatsi laulukoori eluloo“ järgi vaimustanud see rahvahulka väga ja sütitanud nende südameid. Järgmistel aastatel mängiti „Vortsaru linna pürjermeistrit“, „Njunni kosjakaupa“, „Kaks tundi kohtumees“ jt. Iseäranis kuulsaks sai Toosikatsi koor Kunderi „Kroonu onu“ mängimisega. Pidudest saadud sissetulekud määrati kasulike rahvuslike ürituste heaks, nagu Eesti Aleksandrikool, Toostesse raamatukogu asutamine, koorile pillide ostmiseks.
Näitemängutegijaiks olid Toosikatsi kooriliikmed, nagu Joosep ja Jakob Songi, Peeter ja Kustav Kirotar, Joosep Puksov, A. Hektor, Jenny Terepson, Loti ja Maarja Songi jt. Aga õige hoo andis näitemängudele koolmeister ja pärastine Mehikoorma kõrtsimees Jaan Johanson naljaosades etteastumisega. Tooste näitetrupp töötas ligi kümmekond aastat, sealjuures küll omavaheliste hõõrumiste ja nääklemiste tõttu pikki vaheaegu jättes. Trupp andis võõrusetenduse ka Tartu „Vanemuises“ ja Rasinal. Kuid see esimene Räpina näitemängu ja muu seltskondliku elu õitsengujärk ei kestnud kaua. 1889. aasta 13. juunil võis „Postimees“ nr 65 kirjutada: „Räppinlastel on see aasta lootus kaunist viljalõikust saada, rukkipõllud on igal pool kenad. Aga rahva elu läheb kord korralt tagasi! Mõne aasta eest oli Räppinas mängukoor ning kolm-neli laulukoori, kaks Aleksandri kooli abikomiteed ning rahvale pakuti lõbudust kõigilt poolt. Pühade ajal anti vaimulikka ja ilmalikka kontsertisid ning näitemüügisid peeti harvsagedasti, ka näitemängu edendamine oli Räppinas õige elav. Ajalehti loeti mõnes talus kaks ja kolm. Aga nüüd! Räppina lõbus suvi on läinud ning kole sügise on käes – kas tohime jälle rõõmust, õnnelist kevadet loota?!!“
S. Karopun
Koit nr 35, neljapäeval, 23, märtsil 1961
RÄPINA MUUSIKAELUST
Muusikalised lavateosed
Räpinas oli näitekunstiharrastus üsna ulatuslikult levinud. Näidendite hulgas oli küllaltki rohkesti laulumänge, operette ja teisi muusikalisi lavateoseid. Need on võetud peamiselt „Vanemuise“ teatri repertuaarist. Et Räpinas esitatud teoste kohta ülevaadet saada, tuleks nimetada järgmisi muusikalavastusi: L. Anzengruberi „Ristitegijad,“ Minna Canthi „Roinila talus,“ A. Saali „Mängumehe laulud,“ J. Simmi „Kosjasõit,“ A. Nestroi „Kolm õnneotsijat ehk õnneloos nr 3579,“ K. Pohli ja H. Vilkeni „Omal jalgel,“ F. Lehari „Lõbus lesk,“ L. Virkhausi „Emajõe lõoke,“B. Aleksandrovi „Sinu kõrval,“ J. Seliranna – K. Tolmofi ja P. Kilgase „Vesiroos,“ R. Ritsingu fuocorum „Räpina Puuaiasõda.“ ajahammas on asjaosaliste mälust ära purenud mõnegi fakti – nii näiteks ei mäletata hästi laste laulumänge ega laulumängu „Jaht majas,“ viimane etendus oli Võõpsus kas 1922. või 1923. aastal.
Lavastajate ja muusikajuhtidena olid tegevad Elmar Luhats, Eik Toivi, Johannes Karheiding, Karl Kütmann, Elmar Siimsaare, Kalju Tolmof, Unt, Kodusaar jt.
Helisev Peipsi. Peipsi jagab Räpinaga ühist piiri maad mööda Võõpsust Peratammisteni, vett mööda Salusaarelt Piirissaareni. Kõik see, mis on seotud järvega, on räpinlastele tähtis, on tema järve lugu. Peipsiga on seotud paljudki lauludes ja muusikapalades väljendatud sündmused, mõtted ja ideed. Suuremaist heitöist olgu mainitud A. Prokofjevi kantaat „Aleksander Nevski,“ milles kujutatakse Jäälahingut, teiseks A. Kapi kantaat „Päikesele“ (M. Veske sõnad), „Õrn kevade,“ „Minu Peipsi,“ „Isamaja armsam mul jääb Peipsi rannale,“ „Hää laulik,“ laulud Peipsi kalurite elust K. Kaasiku operetis „Kaluri tütar,“ „Laul Peipsist“ Nigul Hindo näidendis „Sõõrul“, „Kui ma Peipsi piiril käisin“, (J. Weitzenbergi sõnad), „Kes Pärnu piirilt Peipsini“, „Räpina kohtumislaul ehk Peipsi rannal – Perasoonetsis“ (R. Ritsingu tekst ja viis), „Õngitseja“ (R. Ritsingu segakoorilaul, autori tekst), „Tule, vaata Peipsi pilti“ (S. Kaldi meeskoorilaul, P. Haavaoksa tekst). Pillimehedki ülistaad Peipsit – nii näiteks võib kuulda „lõõtsmoonikul“ mängitavat Peipsi pulmapolkat.
Richard Ritsingu käsikirjast.
KOIT, teisipäeval, 10. oktoobril 1978
Pidustused Võhandu kaldal
20. juunil suundusid Räpina rajooni lauljad, mängijad, tantsijad loosungite ja lippudega Võhandu jõe kaldale kaunisse Räpina Aiandustehnikumi parki. Siin ütles neile tervitusi Räpina rajooni täitevkomitee esimees sm. F. Tumma. EKP rajoonikomitee sekretär sm. J. Ulfsak tõstis peokõnes esile rajooni paremaid töötajaid, märkides sealhulgas edusamme kunstilise isetegevuse arendamisel. Kõlasid V. Muradeli ja S. Mihhalkovi jõulise „Partei meid juhib“ helid. „Austagem neid, kes kord võitlusse tõusid, võitmatult võimsa partei meile tõid,“ kajas üle lauluväljaku. Ühendkooride poolt esitati veel E. Kapi „Laul Leninist“. Seekord lauldi seda a capella, sest orkestritel puudusid noodid. Järgnesid sega-, laste-, nais- ja meeskooride ettekanded sm.-te Kinsigo, Konsapi, Järvpõllu ja Leinuse juhatusel. Parimaid tulemusi näitasid naiskoorid sm. Konksi juhatusel.
Rõõmustavaks nähtuseks on uute kooride juurdetulek: Mikitamäe, Meeksi, Orava rahvamajade juures loodi uued naiskoorid, Räpina kultuurimajas, Aiandustehnikumis, Radama rahvamajas – meeskoorid. Piiroja ja Orava rahvamajades – segakoorid. Kahjuks on aga koorijuhi sm. Kinsigo üleminekuga Radamale lakanud töötamast Võõpsu segakoor, samuti ei tööta Leevaku ja Viluste segakoorid. Kahju, et laulupäeva rajoonikomisjon ei suutnud nende laulukooride tegevust elustada. Ka siiamaani on töö neis soikus.
Omapärase nähtusega põrkasime kokku Räpina laulupäeval. Imelikuna tundus lastekooride vähene arv. Selgus, et laulupäeva rajoonikomisjonoli hakkama saanud uudse võttega – rajooni peale anti limiit 5 lastekoorile, määrati varakult kindlaks ka koolikoorid, kes võisid laulupäevast osa võtta. Teiste sõnadega: laulgu vaid need, keda rajoonikomisjon selleks volitab. Ja nii jäidki pidupäevadest eemale 11 7-klassilise kekskooli lastekoori, kellest mõnedki olid kätte õppinud kava, kuid laulupäevale ei pääsenud! Niisugune tegevus on arvatavasti vabariigis ainulaadne. Kelle loaga võetakse lastelt õigus laulda? Koolides on koorilaul ette nähtud, laulupäevale aga kõiki lapsi ei lubata! Rajooni laulupäeva komisjon nähtavasti kartis paljude laste transporti. Olukord kujunes aga selliseks, et ka viit lastekoori ei suudetud õigel ajal tuua kohale: Leevi lastekoor jõudis kohale tänu Antsla rajooni külaliskooridele. Värska lastekoor saabus aga hilinenult pärast lastekooride üldproovi.
Nõukogude Eesti 1955. a. üldlaulupeol on ette nähtud ka sümfooniaorkestrite esinemine. Kuna Räpina rajooni kultuurimaja sümfoniettorkester näitas möödunud aastal häid tulemusi, siis lootsime seda kuulda ka tänavusel laulupäeval. Kahjuks aga asjatult – öeldi, et valitud repertuaar on liiga raske. Lisaks sellele oldi ametis veel Aleksandrovi opereti „Sinu kõrval“ ettevalmisatmisega. „Sinu kõrval“ lavastust võib üldiselt lugeda rahuldavaks. Suure töö on seejuures teinud nii osalised kui ka kultuurimaja kunstiline juht sm. Kütmann, ent sümfoniettorkestri sellega piirdumine on muidugi miinuseks.
Koondpuhkpilliorkester koosnes ligi 100 mängijast. Ettekanne oli rahuldav, saavutused oleksid paremad, kui poleks sellist viivitamist nootidega. Rahvapilliorkestrite osas on rajoonis ilmne tagasiminek. Endise 14 rahvapilliorkestri asemel oli kohal ainult kaks, Vilustelt ja Leevilt, mida juhatas edukalt rahvapillimuusika entusiast sm. Mähar.
19. juunil toimus rahvakunstiõhtu. Rahvatantsijate arv on rajoonis tublisti tõusnud, ettekanded jätsid hea mulje. Nii rahvakunstiõhtul kui ka laulupäeval esinesid leelutajad „Pobediteli“ kolhoosist. Nende ettekanded olid sisukad ja huvitavad, leelutati oma kolhoosist, rikkalikust ja rõõmsast elust.
Rajoonis leidub rohkesti tõelisi kunstilise isetegevuse entusiaste. Kas pole see entusiastlik suhtumine, kui mõned, nagu Laine ja Leili Jõks tulid rahvakunstiõhtule jalgsi 9 km. Järgmisel hommikul pidid nad uuesti käima sama vahemaa ja olid esimestena kohal laulupäeva üldharjutusel. Võiks veel nimetada teisigi, nagu näiteks Kalju Kirotar, kes tuli üldharjutusele täpselt või tuubamängija Alfred Ojaveer – ainuke järelejäänud orkestrant Orava puhkpilliorkestrist. Piinlik oli aga see, et üldkooride juhid hilinesid peaproovile 20. juunil.
Laulupäevad on suure kasvatusliku tähtsusega üritused. Kasvatagem siis endis rohkem distsipliinitunnet, mis on üks kunstilise edu saavutamise eeldusi.
Voldema Konsap:
„1913. aasta tõi Räpina kultuuriellu suur pöörde – hakati ehitama seltsimaja, kus saaks kultuurilisi üritusi läbi viia. Nurgakivi panek oli 21. juulil 1913. ehitus viidi katuse alla 15. septembriks. Avamine oli 26. detsembril 1913 kell kolm pärast lõunat.“
Voldema Konsap:
„Üle poole aastasaja asendasid Räpinas seltsimaja endise Alamõisa viljaküün Meeksi maanteel, pastoraadi nõgimust suitsurehi Tartu maanteel, laadaplats, kõrts ja kirik. 1901. aastal andis Aino Tamm kontserdi eelmainitud küünis. Kui seal muude laulude hulgas käo kukkumise hääle vastukaja küüni lae all kuuldavale tuli, hakkas muist pidulisi sinna üles vahtima, otsides silmadega kägu. Seda nähes ütles keegi kõrvaltvaataja: „No ega ti ummõti Silminitsah ei olõ, et käko küüni laest nigu kuusõ ladvast otsite. Kägo esi sais jo laululaval.“
1937. aasta “Elus” kirjutas H. Heering, kuidas kord kirikuõpetaja rehe all mängiti A. Needra kurbmängu “Maa”. Näidendi peategelast insener Kivi kehastanud Leevaku vabrikute direktor A. Reinomägi pidanud end vabrikutammilt jõkke heitma. Selle stseeni peale tõusnud paljud tagapinkidest üles, trüginud näitelava poole, et uppujat päästa. Neile seletati, et ega mingisugust õnnetust ei olnud – see vaid mäng. “No mis te siin ilotate, mängige”, kuuldus paljude suust.
„26. detsembril 1913. a. oli Räpinlastel tähtis päev – sel päeval pühitseti ja avati pidulikult Põllumeeste-seltsi maja. Kell 4 p. l. algas pidulik aktus maja pühitsemisega Kreeka-Õigeusu kombe järele preester N. Pätsi poolt, pääle selle pühitsemine Ev.-Luteriusu kombe järele õpetaja O. Schulze poolt lauluga „Võta nüüd issandat kiita.“ Seltsi kassapidaja Niggols annab lühikese ülevaate maja ehitamisest. Maja läks seltsil maksma 15.000 rbl. Oma raha on seltsil 1500 rbl., kingitusi 500 rbl., nõnda et seltsil nüüd maja pääl võlga on 13.000 rbl. Avab seltsimaja ja paneb ette Keisrilaulu laulda. Õnnesoovid kõik kohalikud seltsid ja Võõbsu Tuletõrjujate-selts oma asemikkude läbi.
Kassapidaja Niggols loeb telegrammid ette, mida kaugemalolijad räpinlased Peterburist, Tartust ja Võrust saatnud olid. Mehikoorma Tuletõrjujate-selts soovis kirjalikult õnne. Pärast maja pühitsemist ja avamist algas kontsert ja selle järele näitemäng „Uskmata Toomas,“ mis hästi ette kanti,“ kirjutab Võru Teataja 7. jaanuaril 1914
Võru Teataja 6. veebruar 1914:
Räpina uues Põllumeeste seltsi ruumides on praegu kinoteater. Nagu kuulda, on saal kinole aasta pääle ära üüritud. Iga etenduse eest maksab kinomeister 5 rubla põllumeeste seltsile üüri, mida õieti väga vähe on. 26. jaan. s. a. oli esimene etendus, kuhu rahvast murruna oli kokku valgunud. Tants oli prii. Tantsu uhati nii, et suur saali põrand aina läikis. Kas Räpina mehed oma uue toreda seltsi majaga tõeste midagi paremat ei oskanud pääle hakata?
Voldemar Konsap:
„1914. a puhkenud vene-saksa sõda mõjus halvavalt ka seltside tegevusele. Laulukoori töö jäi seisma ja ka pasunakoorist lahkus mängijaid. Räpinas oli postkontori ülema eestvõttel ja juhatusel asutatud keelpillide orkester. Seltsimajja oli Eduard Tolmof üles seadnud oma kino Marss ja need olid siis alatiseks meelelahutuse pakkujaiks.“
Voldemar Konsap:
„1916. a sügisel lavastas Jaan Bundberg Räpinas A. Kitzbergi „Kauka jumala.“ Et siis meestegelasi vähe saada oli, võttis Bundberg kaasa kihelkonnakooli suuremaid poisse. Nende hulgas olin ka mina, kus mängisin ühes stseenis kõrtsimehe osa. Teised poisid olid Eduard Koch, Alfred Laskar ja Abel Otsing. Suurematest tegelastest mäletan veel koolmeister Paul Heeringut. Mogri Märti mängis vallakirjutaja abi, kuid nime ei mäleta.“
Voldemar Konsap:
„Sõja-aastail aitas räpina kultuurielu sisustada Räpina kõrgem algkool, kes korraldas mitu sisukat koolipidu. Siin võis peale näidendi kuulda veel ilusat koorilaulu. Õpetajad Bertol ja Lang esitasid viiulil duo ning esinesid ka soolodega. Muidugi olid ka õpilased agarad isetegevuslased. Mäletan nende hulgas Richard Ritsingut, kes esitas viiulil romanssi.“
Voldemar Konsap:
„Kord käis Räpina näitetrupp külaskäigul Võnnus, kuhu sõideti muidugi hobustega. Etendus võeti soojalt vastu ja muidugi tantsiti pärast. Rutuga ümber riietudes unustati kampsunid selga panemata ja need pandi saani istme alla. Tee oli tuisanud ja ilm külm. Nad külmetasid kõvasti ja ei aidanud ka istme all olevatele kampsunitele mõtlemine.“
Voldemar Konsap:
„Kui 1920. a suvel kahurid juba vaikinud olid, hakati tegevuseks koondama Räpina Haridusseltsi ridu. Juba suvel organiseeriti meeskoor Johannes Karheidingi juhatusel. Ta oli Räpinasse asunud gümnaasiumi õpetajaks. Meeskoori esimene esinemine oli kirikus pastor Anton Saarmanni ametisse õnnistamisel, kus lauldi kaks laulu – Beethoveni „Palve“ ja koraal „Kiida nüüd Issandat.“ Sügisel liideti meeskoorile ka naishääled ja nii oli taastatud endine segakoor. Lauluharjutuse toimusid Räpina Gümnaasiumi saalis, kus Karheiding oli õpetaja. Sel ajal laulis kooris 44 inimest, nende hulgas Joosep Sultson, Karl Rämmal, Eduard Narusk, Johannes Konsap, Linda Kangro, Berta Kiudosk ja teised.“
Voldemar Konsap:
„Agaramad lauljad olid Räpinast: Gothard, Richard, Rosalie, Hilda ja Johanna Otsingid, Berta Erdman-Ahven ja veel teisi. Kuid ka ümberkaudsetest küladest oli lauljaid, nagu Radamaalt Emma Bundberg, Häidrets, Zängov jt, Võukülast Salme ja Ferdinand Kald, Saarekülast Samuel Konsar, Suure-Veerksust Karl Rämmal, Parmalt Paul Konsap ja hiljem ka Johannes Konsap.“
”Räpina Haridusseltsi segakoor käis laulupäevadel Põlvas ja Võnnus, oli Võru-, Valga- ja Petserimaa II laulupeol, 8.-11. Eesti üldlaulupeol. 1933. aasta suvel oli “Wõru Teatajas” lugeda: “Kõige rahutumahingelisem on Räpina Haridusseltsi laulukoor. Temal ei ole paigalpüsi põrmugi, muudkui lase ühtelugu lennata.”
Eduard Peedosk, MÄLESTUSI, 15. XI 1970
Mäletan, kuidas käisime vaatamas palgivedu, maja ülesraiumist, sellele nurgakivi panekut ja sisseõnnistamist. Kõik oli ilus ja hää, inimesed püüdsid häämeelega kaasa lüüa. Imestama pani mind see, et Räpina pasunakoor oma sisemise taktitundetuse tõttu ei tulnud nurgakivi panekule mängima. Avamisel siiski olid mängimas. Uues majas loodeti saada palju teha, aga algav sõda ajas kõik nurja. Alles pärast sõda saadi tegutseda, mis vahelduva õnnega sündis.
***
„Tallinnasse laulupäevale 1922. a sõitsid pasunakoor ja lauljad koos Räpina haridusseltsi nime all. Kogunemine oli Võõpsus, kust laevaga edasi Tartusse sõitsime. Sealt läksime üle raudtee rongi peale, millega Tallinnani sõitsime. Tallinnas liikusime jala ja korteris olime ühes kooli ruumis. Laulupäeval oli väga ilus ja meeleolu oli kõigil väga suurepärane, mida ei saa sõnadega üle anda. Rongikäigus olin lipukandjaks, kandsin Räpina haridusseltsi lippu.“
Eduard Peedosk
Tagasi tulime sama teed mööda. Olime kõik väga rahul. Sellest tagasisõidust on meelde jäänud kõige rohkem laeval tagasisõit. Nimelt sõitsid Tartust Võõpsuni millegipärast kaks laeva korraga. Mõlemad laevad tahtsid saada muusikat. Meid, muusikamehi, oli vähe ja kahte ossa jagada oli raske. Laevad kiirustasid väljasõiduga ja me ei suutnud mängijaid lõplikult ära jaotada. Suure rutuga hakkasime kolima laevadele. Tuli välja, et meie Paul Mähariga sattusime ühele laevale ja teised said teisele laevale. Mähar oli bassiga ja mina kornetiga. Tegime kahekesi kogu tee peatustel muusikat, nii et praeguseni imestan seda mängimist.
***
„Minu piirimees Samuel Konsar, tol korral Saarekülas kooliõpetaja, käis Räpinas näitemängude harjutustel. Tema hakkas kurtma etteütleja puuduse üle ja kutsus mind neid sellest hädast välja aitama. Ta teadis, et olin seda eduga teinud koolipoisina. Ühel ilusal päeval läksingi temaga kaasa ja algas õige pikka aega kestnud etteütleja amet. Räpina seltsimajas etteütleja amet oli selle poolest halb, et alati oli seal külm ja tuuletõmme, pidin kõvasti riides olema. Kuna seltsimaja oli veel lõpulikult valmistamata, siis oli mitmeid puudusi. Üks oli see, et näitelava alune oli täiesti tühi ja lahtine, tuul puhus igast küljest. Ka olid seltsimaja koristaja loomad näitelava all talvekorteris. Ja nii tuli välja, et selle pidu päeval, kui olin etteütleja kastis, tulid nimetatud loomad – siga, vasikas ja lambad – kõik minu jalgade juurde ja nuusutasid rahulikult. Esite ehmusin vähe, aga kui tundsin ära vasika ja lambad, oli pilt selge. Järgmisel aastal tehti vundament kõvaks, aga külma ja tuult ei takistanud seegi.“ Eduard Peedosk
***
Umbes 1934. aasta paiku valiti mind Räpina ühispanga nõukogu liikmeks, mille esimeheks olin 1938. a. Neil aastatel otsustasime katta Räpina seltsimaja, mis jäi ainult Räpina ühispanga omanduseks, plekk-katusega. Laastukatus oli vananemise tõttu kõlbmatuks muutunud. Kuna maja katuse oli väikese kallakuga, siis oli puidust katus lühikese eaga. Pleki muretses Samuel Keerd oma kaupluse kaudu. Kuna seltsimaja oli enne mitme peremehe omand – Räpina Põllumeeste Selts, Räpina Haridusselts ja Räpina Ühispank – ja puudus majanduslik võimalus näitelava korraldada ning maja remontida, arvati paremaks jätta maja ühe peremehe kätte ja nõuda remontimist.
Ainuke rahadega asutus oli Ühispank, nii jäigi maja pangale. Haridusselts sai eesõigused oma pidusid korraldada seltsimajas mõistliku üüri eest ja selle tasuks kohustus pank maja remontima ja näitelava täiendama. Näitelaval ei olnud lage peal ja puudusid kulissid. Otsustasime katta näitelava lae, parandada saali põranda ja parema akustika saamiseks kinni ehitada saali tagaseinas oleva veranda. Aga kõige enne tuli panna majale korralik katus. Esimesete ridade jaoks saalis osteti ühest Tartu kinost väljavisatud toolid, pangal oli raha küllalt. Nüüd oli saali kergem kütta ja tegelastel ei tulnud näitelaval nii palju külmetada.
***
Enne esimest ilmasõda oli kinost, autoasjandusest ja lennukitest ainult juttu, aga oma silmaga näha oli raske. Mäletan, et esimest kino nägid räpinlased Sahari laada platsile ülesseatud palatkas. See laat peeti 17. septembril ja oli üks suuremaid rahva kokkutuleku päevi, kestis kaks päeva ning selle ajal loodeti tugevasti teenida. Ka kino tehti rahateenimise mõttes. Olin veel karjapoiss, kui laada teisel päeval sain kinos käia ja elavat pilti näha. Siis kutsuti kino näitamist elava pildi näitamiseks. Esimest pilti ei mäleta, aga teine kord oli „Jeesuse elu,“ mida iseäranis vanemad inimesed vaatasid. Oh neid jutte ja arvamisi, mis peale kinos käimist omavahel arutati. Kino oli juba suureks uudiseks, sest selle ajani näidati ainult udupilte, kus tegelased seisid kõik paigal. Udupildi aparaat oli ka Ministeeriumikoolis olemas ja seda näidati ainult paar korda aastas. Nägime selles aparaadis esimest korda kikaste kalust, kahes asendis. Pildi näitaja liigutas pilti valguse ees edasi-tagasi ja see näis meile elavate kukkede kaklusena. Oli väga huvitav.
Tumm kino, mis sellele järgnes, oli juba suur samm edasi. Üheks kino näitajaks oli Räpina laadal Eduard Tolmof, kellel oli oma kino aparaat.
***
Näitemängud olid esialgu raskesti kättesaadavad ja raskesti ettekantavad. Näitlejad olid kõik vabatahtlikud ja enamasti tööde juurest tulnud inimesed. Suvel mängiti talude küünides, kus lava taoline kuidagi kokku klapiti ja ka väga tarvilik sisseseade kokku toodi. Näidendite valik oli väike. Mäletan, kui räpinlased tegid näitemängu ühes Räpina mõisa küünis, mis asus Tooste poole mineva tee ääres ja pastori päralt olevas küünis, mis asus praeguse Kiudoski maja asemel. Küünides ettekandmisi tegid ka teised ümbruskonna näitegrupid. Kulissidest ei olnud juttugi, näitelava piirati kas kaseokstega või mõnesuguste laudadega. Sellises olukorras ei saadud korralikku etteastet teha. Siiski inimesed leppisid sellega, oli rahul ja küllalt tänulikudki.
**********************************************
Kõik meeskoori kontserdile
„Laskem laulud lendamaie, viisid võimsad veeremaie!“ nii alustab Räpina kultuurimaja meeskoor oma kontserti 7-aastase tegevuse tähistamiseks 20. detsembril. Et esineda kuulajaskonna ees kindlalt ja hästi, selleks on pikema aja jooksul tehtud tõhusat tööd. Palju vaeva on näinud nii koorijuht sm. Songi kui ka laulumeeste pere. Raskused pole aga kunagi kohutanud, vaid vastupidi – meeskoori read on kasvanud viiekümne meheni. Koori liikmed on võtnud tõsiselt ja distsiplineeritult osa proovidest, mis toimuvad teisipäeviti ja reedeti Räpina Aiandustehnikumis. Tänu aiandustehnikumi direktorile sm. Kärbisele, kes on ka koori tulihingeliseks asutajaks ja liikmeks, ootavad koori liikmeid proovidel alati soojad ja hubased ruumid.
Arvukas meespere on muutunud ühtseks sõbralikuks kollektiiviks: laul on liitnud inimesi mitmesugustelt tööaladelt. Õppida uusi laule, omandada need hästi ja pakkuda kuulajaskonnale meeldivat vaheldust kauni ja kõlava meestelaulu näol – see on meeskoori töö eesmärgiks.
Eelolevale kontserdile on oodata meie armastatumaid koorijuhte, koorijuhti-veterani Juhan Simmi, koorijuht Richard Ritsingut, meie meeskoori esimest juhti Voldemar Konsapit jt.
Jääb soovida, et aastapäeva kontsert läheks hästi korda ja laulud veereksid ladusasti, on ju meie motoks: „Kostku vastu kodumetsad, lajatagu laiad laaned, meie lauludest nüüd helisegu kallis kodumaa!“
Jõudu ja edu laulumeestele ja väsimatule koorijuhile! Laulumeeste südamlik tervitus aga kontserdi külastajatele ja oodatud külalistele!
Raivo Toom, meeskoori vanem
Sotsialistlik Räpina nr 150, neljapäev, 17. detsember 1959. a
****
nimetu käsikiri:
Vesiroosi lavastus oli Räpina kultuurielu suursündmus
Räpina kultuurimaja näitering koos estraadiorkestriga tõid 1961. aasta kevadel lavale Paul Kilgase muusikalise komöödia „Vesiroos,“ seda tunduvalt avardades Kalju Tolmofi muusika ja lavastajalt kolhoosinoorte laulu- ja tantsuansambliga ning veel muuga, muutes laulumängu peaaegu operetiks. Vesiroosi õppimist alustati 1960. aasta oktoobrikuul ja etenduseni 1961. a 12. veebruaril Meeksis tehti ligi 40 proovi, jätkates etenduste vahepäevadel. Proove tehti entusiasmiga. Viive Lill käis Ruusalt, kus oli õpetaja. Ants Heinlo abistas aktiivselt tantsude õpetamist. Avalavastus Räpina kultuurimajas toimus 19. veebruaril 1961. a, ülimalt täissaalile. Et etenduse vastu tunti suurt huvi, mängiti Vesiroosi Räpinas kuus korda,saades alati rohkearvuliselt vaatajaid. Esinemas käidi veel Meeksis (esietendus), Leevil, Võrus ja Värskas. Rajooni likvideerimine lõpetas aga esinemised.
***
Vesiroosi etenduse eel
Mahajäänud kolhoosis, hüüdnimega „Vesiroos,“ ei taha töö kuidagi õiget vedu võtta. Näib, et mitmed siinsed inimesedki ei ole leidnud elus õiget kohta ja on osaliselt kaotanud pinna jalge alt. Brigaadi arvestaja Maara unistab suurest armastusest ja linnaelust, postiljon Aribert uputab oma viltuminekud viinapudelisse, kolhoosi esimehe poeg Prinn lööb parema puudusel aega sihitult surnuks. Eesrindliku kombaineri pea on aga pannud pööritama edu uudismaa viljakoristustöödel. Näib, et komsomoli-algorganisatsiooni sekretär Elvigi ei suuda siin olukorda muutust tuua. Kuid kui kolhoosi saabuvad noor agronoom ja helilooja, hakkavad arenema keerukad sündmused. Mõnigi asjaosaline satub nii töös kui ka armastuses üsna koomilisse olukorda. Kuid põhiliselt terve kollektiiv suudab lõppude lõpuks väärnähtustest siiski jagu saada ja mahajääjadki ümber kasvatada ning kaasa tõmmata täisverelisse ja töörohkesse tänapäeva ellu.
Selline on mõne sõnaga Paul Kilgase 3-vaatuseline lauludega komöödia sisu. Kuid kui Räpina kultuurimaja näiteringis asuti seda lavastama, seadsid lavastaja Elmar Siimsaare ja muusikajuht Kalju Tolmof üsna kaugeleulatuva ülesande – täiendada ja avardada J. Seliranna poolt komöödiale loodud muusikat. K. Tolmof kirjutas iga vaatuse algusse orkestrile avamängu, samuti kuus laulu enda loodud tekstidele, kolm sobivat laulu toodi sisse veel teistelt autoritelt. Lavastusse põimiti tantse, tantsujuht Adolf Vaigla. Nii paisus mõnede lauludega komöödia lavastuse käigus oma mahult tõeliseks operetiks orkestri avamängudega, rohkem kui 20 viisirikka laulu, laulude ja tantsude orkestrisaadetega. Arvestades aga mõnede operetile iseloomulike eriomaduste puudumist, ei söandanud lavastaja siiski „Vesiroosi“ operetiks nimetada, vaid piirdus terminiga „muusikaline komöödia.“
Lavastusega on tehtud suureulatuslik ja hinnatav töö. Teravmeelne sõnaline ja olustikuline komöödia, meloodiarikkad ja kergesti meeldejäävad laulud teevad „Vesiroosi“ kindlasti nauditavaks väga paljudele kerge sõnalis-muusikalise lavastuse sõpradele. Sealjuures on tubliks plussiks tänapäevateemaline ja kasvatas sisugi.
Sotsialistlik Räpina nr 18, 11. veebruar 1961
Voldemar Konsap:
„Köstrimäelt, Räpina laulukooride hällist, alustasid oma haridusteed pärastised kultuuritegelased Elmar Luhats, Elmar Noorhani-Toivi, Karl Volrad Küttman, Hilda Narusberg-Tikk, Elle Raudmanson-Mälberg ja teised. Õpetjateks olid siis Rudolf Luberg, Ernst Palgi ja Paul Mitt. Kui Elmar Luhats 1921. a Köstrimäel Kõrgemal Algkoolis käis, hakkas ta seal õpetaja Miti õhutusel isalt omandatud teadmistega teistele lastele laule õpetama. Nii sündis seal lastekoor, millega käidi ka naaberkoolides esinemas, isegi Põlvas ja Petseris. Kontsertreisid toimusid muidugi jalgsi.“
Voldemar Konsap:
„Kui Elmar Luhats 1922. aasta sügisel Räpina gümnaasiumi astus, avanes siin kultuuritööks, eriti muusika alal, palju laiem tööpõld. Peale koori ja soololaulude hakkas ta puhkpillide orkestris baritoni mängima ja sümfonetis mängis ta kontrabassi. Algul käis töö õpetaja Joh. Karheidingu juhatusel, pärast hakati tööle omal käel. Nagu juba öeldud, alustas koolis tegevust Noorte Ühing, kus Luhats agaralt kaasa lõi. Suuremaks sündmuseks oli 1925. aastal Võrumaa Noortepüha korraldamine, kuhu toimkonda kuulusid Harald Sultson, Elmar Punnek, Ella Kukk, Elmar Luhats, Oskar Hammer, Oskar Pintman ja Gustav Kiudorf. Luhats käis koolides eelproove läbi viimas ja peol pidi ta juhatama lastekoore. Keskkoolide koore pidi juhatama Karl Pütsepp Võrust. Et see aga enne pidu haigeks jäi, tuli Luhatsil ka keskkoolide koorid juhatada. Õhtul mängis ta aga seltsimajas kaas L. Falli operetsis „Lõbus talupoeg,“ mille ta ise ka lavastas. Teised suuremad näidendid, kus Luhats kaasa mängis, olid „Mängumehe laulud“ ja „Rätsepad Sillamatsil.“
Voldemar Konsap:
„Madis Reisenbuk oli hea muusikamees ja tubli klaverimängija ning tema kooris laulsid valitud lauljad, seepärast kõlas laul alati puhtalt. Esineti kohalikel pidudel, küünides, vanas leerimajas, Võru laulupeol ja ka naabervaldades. Koor töötas mõned aastad ja lagunes. Reisenbukist jäi Räpinasse mälestuseks tema tiibklaver, mille haridusselts ära ostis, kuid osa raha jäi siiski maksmata. Viimati võis seda klaverit Radamaa rahvamajas näha.“
Hindrik Heering: „Jõulude ajal pühitses Räpina Haridusselts oma 25 aastase kestvuse juubelit. Esimesel pühal oli seltsimajas aktus, millest võttis osa ligi 500 inimest. Vaimuliku talituse pidasid õpetaja A. Saarman ja preester N. Hindov. Aktust kaunistasid oma ettekannetega Räpina apostliku õigeusu kiriku segakoor pr. Miliza Hindovi, Räpina Haridusseltsi segakoor ja Räpina pasunakoor hr. J. Karheidingi juhatusel. Seltsi tegevusest andis aruande esimees Nikolai Hindov ja endine tegelane Paul Mitt. Juubilarile tõid tervitusi paljud organisatsioonid, endised tegelased ja omavalitsusasutused. Seltsi tähtsamaile tegelasile annetati auliikme diploomid – Jaan Ainelo’le, Johannes Karheiding´ile, Samuel Konsar’ile, Paul Mitt’ile, Nikolai Päts´ile Jakob Puksov’ile ja Madis Reisenbuk´ile. 26. detsembril kanti ette A. Kizbergi „Kosjasõit“ täie saali ees.“
Võru Teataja 1932
Postimees, nov 1933
Räpina seltside tegevuse suuremaks pidurdajaks on oma kodu puudus. Ühise seltside kodu – rahvamaja – saavutamiseks kavatseti luua seltside liit, kuid see algatus hääbus enne teostamist, sest ühist meelt ning keelt ei saadud kätte organisatsioonide seisukohtade ja lahkhelide tõttu. Ning rahvamaja mõtegi on läinud kõige kaduva teed, sest ühegi seltsi majanduslik seis ei anna selleks lootusi. Rahvamaja kohuseid täidab ühispanga maja, kus ainuke saal ühes lavaga ning osaliselt ka täienduskooli ruumid.
Postimees, dets 1933
Räpina seltsimaja 20. aastapäeva pühitseti rahvamaja praeguse omaniku, ühispanga korraldusel juubelipeoga. Osavõtt juubeli peost oli nii rohke, et avar saal oli publiku puupüsti täis. Praegune seltsimaja on insener Kangro plaani järele ehitatud puuehitis ja läks oma ajal maksma 14.000 rubla. Ehitajaks oli Põllumeeste Selts, kellet aga omandusõigus läks üle ühispangale, sest Põllumeeste Selts ei suutnud ehituslaenu tasuda. Seltsimaja õnnistati ja avati 1913. aastal.
Võru Teataja, jaanuar 1934
Hääd muusikat ja mängu Räpinas. Räpina muusikaelu on senini olnud hoopis soigus. Räpinasse asus hra E. Noorhani, kes äsja lõpetas konservatooriumi čello-klassi. Hra Noorhani on parimaid čelliste meil Eestis ja ühtlasi väga andekas dirigent. Kohapääl on ta innukalt asunud muusikaelu organiseerima. Esimene avalik esinemine on 4. veebr. korraldataval segaeeskavaga ballil Räpina lossis, milline eelduste kohaselt kujuneb hooaja kenamaks peoks. Sõnalise osa ballil lavastab pr Mizzi Mölder „Draamastuudiost,“ kelle nimi kindlustab ülevaima meeleolu kogu õhtuks. Balli vastu tuntakse kohapääl suurt huvi – hääd muusikat ja teravmeelset nalja ühel õhtul – seda ei juhtu sageli.
***
Räpina 6. laulupäew
Räpina 6. laulupäew korraldatakse Räpina Haridusseltsi poolt suwiste keskmisel pühal, 1. juunil s. a. imekaunis Räpina Aiatööstuse kooli puiestikus.
Seni on registreerinud 12 segakoori üle 400 lauljaga. Kuna laulud on wõetud Tartumaa 3. laulupeo kawast ja et kõik registreeritud koorid on ka Tartumaa laulupäewast osa wõtnud, seega on kindlustatud laulude hea kordaminek.
Laulupäew koosneb kiriku kontserdist tuntud solistide kaastegewusel, ühendatud segakooride kontserdist ja õhtul rahwamajas korraldatawast lõpp-pidust.
Üldjuhtideks palutakse segakooride alal helilooja hra Herman Känd ja orkestri alal hra J. Karheiding.
Arwstades järelpärimisi mis on tehtud seltsi juhatusele, wõib ennustada külaliste rohearulist osawõttu nii Wõrumaalt kui ka wäljaspoolt Wõrumaad.
ELU
Wõru-Walga-Petserimaa häälekandja
nr 47 (1062), esmaspäeval, 4. mail 1936. a.
***
Välikomandandi määrus
Juhin uuesti tähelepanu sellele, et elanikkond ei tohi tänavaile ilmuda kella 22.00-st kuni kella 5.00-ni. Väližandarmeeria valvab selle määruse täitmise üle alatiste patrullkäikude abil. Eksimisi karistatakse. Kes teenistuslikel või tungivail põhjusil peab ka öösi tänavale ilmuma, saab sooviavaldise esitamisel vastava loakirja.
Välikomandant
Postimees, 4. august 1941
Postimees nr 137, 11. juuni 1942
„Ühel kevadisel päeval istume Räpina vallakantseleis ja teeme kurba kokkuvõtet. Kantseleiametnik jutustab nendest, kes tänavu kevadel enam ei saa külvata kodutalu nurmedel ja nüüd võib-olla on hukkunud Venemaa orjalaagrite viletsuses. Räpinast on küüditatud terve rida isikuid ja perekondi. Jaoskonna loomaarst Värnik, endine Kaitseliidu propagandapealik viidi Venemaale kogu perekonnaga. Möödunud aasta veebruaris arreteeriti Räpina malevkonna pealik Artur Kiudorf. Üldse on Räpina vallast küüditatud järgmised isikud ja perekonnad: Kaitseliidu Räpina patareiülem Puksoo Naha külast kogu perekonnaga; tuletõrje-tegelane Arno Parmas Tooste külast kogu perekonnaga; Kaitseliidu juhte Jakob Paabusk Toostest kogu perekonnaga; vabadussõdalaste liikumise tegelane Gustav Valge kogu perekonnaga; endine konstaabel Järvala abikaasga ja reservkapten Jakob Mähar ning Karl Leesment, kes ajutiselt elas Räpinas. Pärast küüditamist vangistati veel üks tuletõrje-juhte – Richard Haugas ning Taavet Suurmaa, keda bolshevikud kuuldavasti kahtlustasid eestiaegsele poliitilisele tegevusele kaasaaitamises. Nad mõrvati.“
Postimees nr 137, 11. juuni 1942
„Bolshevikud pole küüditamisrongide abil suutnud hävitada räpinlaste kultuurijanu ega kindlat rahvuslikku meelsust. Noored on asunud äraviidute asemele ja Räpina seltsimajas käib jällegi innukas tegevus. Õpitakse parajasti pühade-peoks soome laulumängu „Parvepoisid.“ Mõned tegelased, enamasti Omakaitse pere liikmed, on tulnud näidendiproovile pärast pikka kevadist tööpäeva kuni seitsme kilomeetri kauguselt. Proov algab õhtul kell kaheksa ja kestab kella üheni öösel kohalik preester on näitejuhiks ja laule õpetab kooli naisõpetaja. Peab imestama seda suurt indu, millega tegelased on näidendi õppimise kallal. Mitme nädala vältel saavad nad öösiti magada vaid mõne tunni, sest põllutöö ei tohi seltskondliku tegevuse all kannatada. Sellegipärast on tegelased õhtust õhtusse kohal ja hoiavad oma nooruse energiaküllusega elavana vaimse rahvuslikkuse hõõgsütt Peipsi-äärseil tagamail kõigi raskete minevikupäevade kiuste.
Polnud näha ühtki müürilehte ega kuulutust, mis oleks teatanud toimuvast peost. Ent kahe tunni jooksul müüdi otsekohe pärast eelmüügi avamist nelisada pääset ja järgmisel päeval polnud isegi parima tahtmise juures Räpina küllaltki ruumikasse seltsimajja võimalimk osta ühtki pidupiletit. See näitab räpinlaste suur kultuurilist erksust, mida ei suuda matta isegi kibe põllutöödehooaeg.“
Postimees nr 137, 11. juuni 1942
„Et Räpinas ei asunud punaväe osi, möödusid sõjapäevad vaikselt. Kaheksandal juulil [1942] kolis täitevkomitee üle järve Venemaale ühes hävituspataljonidega. Et olukord polnud veel selge ning side välismaailmaga puudus, oodati võimu ülevõtmisega kuni kümnenda juulini. Selle päeva õhtupoolikul hakkas rahvas kogunema vallmaja juurde. Vahetati mõtteid edaspidiste sammude üle ning 11. juulil moodustati ajutine vallavalitsus. Vallavanemaks sai Eduard Peedosk, abiks Joh. Paabusk ning sekretäriks Karl Rämman. Ühtlasi moodustati ajutine korrakaitse-jõud, millest hiljem kujunes kohalik Omakaitse.“
