http://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/rapina/2_suusonalist.html
I Asjalisi mälestusi
Traditsioon ajaloolistest kohtadest
Maalinn
Asub Räpina vallas Kurekülas Liinamäe talu krundil. Rahva seas nimetatakse seda kohta Kureküla Liinamägi. Liinamägi on igast küljest tasase ja mitte väga madala põlluga piiratud; ainult kaugemal, põhjas, idas ja lõunas on soo ja läänes madal põld. Mägi on kaetud tiheda noore männimetsaga. Maalinna sünnitab pikk, kitsas mäeseljandik. Põhjapoolsel mäe otsal on keskel pikki mäge vall, mis on moodustud sel teel, et mäe kummalegi küljele terrass on kaevatud. Kagusihis hakkab mägi vaevaltmärgatava terassidena langema ning lõpeb kruusaauguga. See mäe ots on tublisti (lause lõpetamata). Enne kruusa kaevamist on siin küla kartulikoopad olnud. Siit olla leitud umbes kahe jala sügavusest süsa ja ka mõned rahad, mis võisid vanemasse rauaaega kuuluda. (Heering, Paul, 55 a.)
Hiiekohad
Maarjamägi asub Räpina vallas Linte külas. See mägi on praegu peaaegu täiesti maha kaevatud, püsima on ainult jäänud läänepoolne serv. Mäe loodekallakul kasvab üks igavene pärn. Seda mäge kutsutakse ka ohvrimäeks; see on olnud eestlaste muistne ohverdamise koht. Kaevamisel olla leitud siit palju luid ning hõbeasju ja rahasid. Ka olevat hiljem sel kohal katoliku palvemaja asunud. Veel läinud aastasaja algul, olevat mõned eestlased tähtsamatel päevadel, eriti jaanipäeval, toonud jumalatele siia kamaputru, võid, mune, piima, liha, leiba jne. (Songe, Paul, 53 a.)
Hiiekoht Räpinas asub endist Räpina kõrtsi vastu, poolsaarel veskijärves. Rahva seas kutsutakse seda kohta Maidomägi. Mägi olla veski ehitamisel ära viidud jõe sulgemiseks. Siin olla jaanipäeviti ohverdamas käidud. (Lepson, Peep)
Hiis ja pelgukoobas asub Friedholmi mõisa pargi vastu. Võhandu jõe pahemal kaldal, nn Lipualune. See nimetus olevat hilisemast ajast pärit; nimelt olnud mõisnikul seal lipp. Siin Võhandu kõrgel kaldal kasvavad mõned vanad tammed, mis olevat ohverdamise kohal olnud. All kaldal on koobas, mis Rootsi sõja ajal pelgupaigaks tarvitatud. (Konsap, Karl)
Kääpad
8 kääbast Ristipalol asuvad Räpina vallas, Räpinast Võõpsu viiva tee ääres, umbes 3 km Räpinast, vastu praegust ev.-luteri usu surnuaeda metsas. Kääbaste ala on veidi kõrgem ümbruskonnast ning moodustab künka. Nad on võrdlemisi lamedad, ilma kindla piirjooneta. Need kääpad kuuluvat Põhjasõja aega, olles sõjas langenute ühiskalmudeks. Lokuta küla ligidal on üks suurem küngas, mida Puschka mäeks kutsutakse. Siia mäele olevat rootslaste ja venelaste vahelises võitluses sõjariistad üles jäetud. Üldse pidavat mõned rahva sees neid kääpaid Rootsi sõja aegseteks patareikohtadeks. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Mõnede Ristipalol asuvate kääbaste juures olla röövkaevamisi ette võetud, sest rahva seas olla liikunud jutud, et sinna Põhjasõja ajal raha ja muid väärtuslikke asju on peidetud. Et kaevamisi ette on võetud, seda tõendavad veel praegu augus olevad küngaste tipud, mis aja jooksul kinni kasvanud. Alles 30 a. tagasi näinud praegu Ristipalul elutseva Paul Kirotoski vanem vend kolm ööd järgimööda ühte ja sama und; nimelt et vastu nende maja asuvas kääpas 2 lindu vangis on ning paluvad päästmist. Et nad Kirotoskile rahu ei ole annud, võtnud viimane kolmandamal ööl laternaga tule ning läinud vaatama. Künkalt mitte midagi leides, hakanud ta kaevama ning leidnud 2 verist kukepääd. Pärast seda olla kaevaja oma unerahu tagasi saanud. (Songe, Paul, 53 a.)
Kääpad Friedholmis. Nad asuvad Friedholmi mõisast lääne pool, Võhandu jõe kallastel. Üks kääbas asub Võhandu pahemal kaldal. Ta on moodustud liivast ning on põhja sihis järsem kui lõuna sihis. Rahva jutu järele olla siin peidus 7 pütti kulda, mida olevat kaevanud Friedholmi mõisa toapoiss 1882. a. ja suure kaevamise peale olla leidnud vaid ühe mõõga. (Lepson, Peep)
Kaks kääbast asuvad Võhandu paremal kaldal nn Lehikumäe saunasaares. Kolm kääbast jälle Võhandu paremal kaldal, ligi Orava-Rõsna teed, need kääpad olla Põhjasõja aegsed ühiskalmud. Kolm kääbast asuvad Friedholmi mõisa põllul, Räpina-Võru maanteest sihtjoones umbes 70. meetri kaugusel loodesihis. Koht on tuntud rahva keskel Kindrali haua nime all. Siia olla Põhjasõja ajal üks rootsi kindral maetud. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Muistsed ja praegused maitmiskohad
Muistne kalm Räpina vallas, Naha kõrtsi ligidal, täpselt ei teata kohta ära määrata, kuid kaevamisel leitud siit palju raudasju, mis laseb oletada, et siin vana matusekoht on olnud. 1923. a. kaevanud Naha asunduses asunik maja alusmüüri kraavi, millest vanaaegne pott välja oli tulnud. Potis oli olnud tuhk ja poti kõrvalt leitud oda ja sõjakirves. Koht, kust nimetatud asjad välja olid tulnud, oli olnud väike küngas; ehitusplatsist tükk maad eemal olevat umbes samasugune kirves 1922. a leitud. Siin arvatakse sõjaaegse matusekohaga tegemist olevat. (Kirotar, Peeter, 69 a.)
Külakalm ja kivirist asub Kahkva vallas Kuuksi külas, Peeter Lepsoni talu põllul. Varem olnud sel kohal küla kartulikoopad olnud ning kaevamisel palju luid leitud. Seal seisab kivirist, ennem olnud neid riste kolm olnud, kuhu kaks kadunud, on teadmata. Ka neid peetakse Põhjasõja aegseteks kalmudeks. (Lepson, Peep)
Külakalm ja kivirist asub Kahkva vallas Parma külas, Konsapi talust lääne poole aiast alates. Kalm asub väiksel pikergusel künkal, edela otsas asub kruusaauk. Kündes olla inimeseluid välja tulnud. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Kalmul asub kivirist, mis on aja jooksul tublisti rikutud. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Räpina ev.-luteriusu kiriku ja vana kõrtsi vahelisel ümbrusel on olnud muistne matusekoht. Seda tõendavad paljud kaevamised, mis aja jooksul sel kohal ette on võetud. Praeguse kiriku ehitamisel on kaevates hulk inimeseluid leitud. Samuti olla kõrtsi keldrit kaevates inimese luukeresid leitud. Alles läinud kevadel olla vihm kiriku räästa alla ühe inimese pealuu välja uhtnud. See matusekoht võivat umbes XIII või XIV aastasajale kuuluda. (Saarmann, Anton, 53 a.)
Lokuta külas, Võsobergi talu põllul olla rootsiaegne matuse ase, kust kündmisel luid leitud. (Urgart, Ann, 67 a.)
Raigla mõisast, umbes pool km kagu pool asub muistne kalm. Ta on kruusaauguks tarvitatud ning kaevamisel luid leitud. (Urgart, Ann, 67 a.)
Külakalm, vanast ajast, asub Kõnnu külas Rätsepaotsa talu põllul. Seda kohta kutsutakse rahva seas Kääbasmäeks, vanast olla siit luid leitud. (Peedosk, Hendrik, 85 a.)
Muistne matusekoht ja kiriku ase asub Orava külas, Jaanikesingi talu põllul. Kohta kutsutakse Jüri kirkumäeks. Ta kujutab enesest ovaalse künka; kaevamisel on leitud siit luid ning rahasid; leitud rahad olevat kuulunud XVII aastasaja lõppu. Ka olla sellel mäel vaimusi nähtud ja jõuluöösiti muusikamängu kuuldud. (Jaanikesing, Els, 79 a.)
Naha koolimajast Räpinasse viiv maantee läheb ühest muistsest kalmust üle. Seda küngast nimetatakse Kalmete kenk. Vanast olevat siit rahasid ning inimese luid leitud. Kord vanast läinud üks vaenelaps kalmete kengule nutma ja oma viletsa elu üle kaebama; seal tulnud äkki maa seest rahvariides eit välja, ütelnud enda vanavanaema olevat ning annud tütarlapsele hõberaha, sõnades: “Ei mul manalas raha vaja pole, säh võta nad omale ja ela tões ja õiguses nagu mina enne sind olen elanud.” Tütarlaps läinud koju, pidanud eide sõnad meeles ning tal ei ole eluaeg millestki puudus olnud. (Mällo, Juhan, 74 a.)
Arvatakse, et ka Võõpsu alevi kohal on vanast matusekoht olnud, sest Võõpsu alevi ehitamisel XIX aastasaja keskel olla kaevamisel siit palju luid ja süsa leitud. (Urgart, Ann 67 a.)
Friedholmi mõisast Võru poole, metsast läbi, Võikla ligidal asub kraavi kaldal märgiga kivi, see kivi olla juba õige vanast ajast seal seisnud, kuid mille mälestuseks ta püstitatud, ei teata.
Uuema aja kalmistud
Räpina ev.-luteriusu kirikul on 3 kalmistut:
Maarjamõisa kalmistu umbes 3 km kirikust eemal, Maarjamõisa nimelise karjamõisa maal. See väike kalmistu on arvatavasti esimesena tarvitusel olnud, nüüd aga juba ammu maha jäetud.
Vana kalmistu, umbes 1½ km kirikust, Jaama külas. Ei ole enam tarvitusel.
Uus kalmistu, umbes 3 km kirikust Räpinast Võõpsu viiva tee ääres, siia maetakse praegu. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Räpina apostliku õigeusu kirikul on järgmised matusekohad:
Kalmistu kiriku juures, kuhu veel praegugi vana kombe järele kirikuteenijad ja tähtsamad isikud maetakse. Siia on maetud ka preester Päts.
Vana kalmistu, asutatud 1834. a. umbes 1 km kaugusel kirikust. Sinna maeti ainult venelasi, nüüd aga juba kõiki rahvuse peale vaatamata.
Uus nn Liivamäe kalmistu umbes 3 km kirikust eemal. Võõpsu tee ääres, asutatud 1879. a. see kalmistu oli alguses ainult eestlaste matusepaigaks, nüüd aga maetakse sinna rahvuse peale vaatamata. (Lamberg, 58 a.)
Kirikud ja palvemajad
XVI aastasajal ei olnud veel iseseisvat Räpina kogudust, sest kuni XVII a. keskpaigani kuulus üks osa praegust Räpina kogudust kiriklikult Võnnule, teine osa jälle Põlvale. Esialgne kihelkonnakirik olla olnud Mehikoormas, kus juba õige vanasti Ismeene nimelist kalmistud tuntakse. Hiljem saab see Ismeene kirik iseseisvaks kihelkonnakirikuks. Juba 1634. a. olnud küll Räpinas oma puukirik, kus pühapäeviti jutlust peetud, kuid see olnud Põlva abikirik. Kuid mõne aasta pärast olla ka praegune Räpina kogudus asutatud. Alguses olnud Räpinal Põlva ja Võnnuga ühine õpetaja keegi Bernhard Schlorff. XVII a. lõpu poole saab Ismeene abikirik iseseisvaks ja saab kihelkonnale juurde peale Räpina külade veel Võnnu kihelkonnast Rasina mõisa ja veel mõned külad. (Saarmann, Anton, 53 a.)
Kuid Põhjasõja ajal saanud need mõlemad kirikud, nii Ismeene, kui ka Räpina abikirik hävitatud ja veel 1725. a. ei olevat Räpinas kirikut olnud. Kuid vähe hiljem olla uus puukirik ehitatud ning saab iseseisvaks kirikuks Mehikoorma abikirikuga. Praegune Räpina (Mihkli) ev.-luteri usu kirik on ehitatud maakivist, endise puukiriku asemele ning on valmis saanud 1785. a. Viimane suurem remont kiriku juures on ette võetud 1885. a., mil pandi uus puulagi, plekk-katus, värvilised aknaruudud ning uuendati torni puuosa. Orel on õnnistatud 1857. a. Kiriku kell olla valatud Schwenni poolt Riias 1902. a. ning kannab pealkirja: “Au olla jumalale kõrges!” (Saarmann, Anton, 53 a.)
XVIII aastasaja keskpaiku kuulunud kihelkonnale 300 talu. Ka on teada, et XVIII a. teisel poolel 7 Peipsi idakalda küla, Audova maakonnast Räpina kiriku alla kuulusid. Neis elasid siitpoolt järve sinna rännanud eestlased suuremalt jaolt. Need 7 küla kuulusid kuni Eesti lahkumiseni Vene riigist Räpina kogudusse. Praegu olla koguduses 10 000 hinge ümber kirikuraamatute järele kuna tegelikult ainult 8000-9000 h. võiks olla. (Saarmann, Anton, 53 a.)
Räpina apostliku õigeusu Sakaria-Eliisabeti kirik olla ehitatud keiser Nikolai I käsul ja õnnistatud 17. veebr. 1834. a. Enne olnud puukirik, praeguse preestrimaja kõrval, endise altari kohal seisab veel praegu väike telliskivist kants, mille otsas raudrist. Uue kiriku ehituseks saadud endiste vaimulikkude koolide komisjoni kapitalidest 20 000 rubla, siis koguduse annetusi ja parun Lövenwolde annud ehitusmaterjali. (Lamberg, 58 a.)
Palvemajad
Räpina vennastekoguduse Kanajala palvemaja, asub kirikust umbes pool km kaugusel põhja pool.
Luuküla vennastekoguduse palvemaja, teisel pool Peipsit. Seal peeti kooli ja oli oma kalmistu.
Räpina apostlikul õigeusu kogudusel on oma kiriklik palvemaja Võõpsus.
(Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Alevid ja mõisad
RÄPINA
Millest on Räpina mõisa ja kihelkond oma nime saanud, ei ole teada.
Ühede arvamisel, olla see nimetus venekeelsest sõnast räbina’st tulnud, sest vanasti olla sel kohal väga palju pihlakaid kasvanud, millest siis koht oma nime saanud. Teised jälle rääkivat, et see nimi tulla eestikeelsest sõnast: rabelemine, mis aja jooksul Räpinaks on muutunud; sellega olla tahetud mainida suurt lahingut, mis a. 1701 siinkohal rootslaste ja venelaste vahel on olnud. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Et kumbki oletus tõenäoline oleks, on kahtlane; eriti viimane, sest Räpinat on juba enne rootsi aega selle nimega nimetatud.
Poola kuningas, Sigismund III, lasknud ühe hävitatud küla asemele posthobuste jaama ehitada, kust reisijad edasisõiduks hobuseid võisid saada. Olevat ka ruum olnud, kus reisijad ja teekäijad soendada ja puhata võinud. Seda jaama hakatud kutsuma Räpina-Jaama mõisaks ning olnud tol ajal kroonumõisaks. (Kõiv, Jaan, 59 a.)
Gustav Adolf annud Räpina mõisa 1625. a. Bengt Oxenstiernale, reduktsiooni teel läinud ta riigile tagasi. XVIII aastasaja esimesel veerandil annud vene keiser, Peeter I selle krahv Paul Jagusinsky’le, kes mõisa krahv Gustav Lövenwoldele müünud, mis olnud Lövenwolde käes, kuni 1741. a. kõik Lövenwolde mõisad konfiskeeritud, sest parun Lövenwoldet süüdistatud riigivastases tegevuses ning riigi ära andmises. Katariina II lubanud nad jälle Lövenwolde perekonnale tagasi, pidades süüdistust valeks. Lövenwolded jaotanud XVIII aastasaja lõpupoole maa perekonnaliigete vahel, nii tekkinud: Meeksi, Ruusa (praegune Toolamaa), Palumõis ja Kahkva. Parun Lövenwolde lesk, Dorothea, müünud Räpina mõisa Gustav Scholtz’ile, kes selle varsti kellegi Richter’ile müünud. Richter’ilt ostnud Räpina mõisa Peter Anton von Sivers 1853. a. Viimane eraldanud Räpinast Friedholmi rüütlimõisa. Mõlemad mõisad; nii Räpina kui ka Friedholm, olid kuni eestiaegse riigistamiseni von Sivers’ite päralt. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Võõpsu
Võõpsu alev on ehitatud endise Võõpsu karjamõisa maale. Juba vanasti olnud Tartu ja Pihkva vahel liikuvatel laevadel peatuskoht Võhandu jõe suus, Salu saare ligidal, kus Võrumaa idaservast tulevaid reisijaid ja kaupa peale võetud. Tol ajal toimetatud reisijate ja kauba vedamist venedega. Tihti juhtunud nõnda, et vened, kas halva ilma, tormi tõttu järvel või mõnel muul põhjusel tublisti hiljaks jäänud ning selletõttu vaesed reisijad, halvast ilmast ja külmast hoolimata, tundide kaupa pidanud lageda taeva all laeva ootama. Olevat tulnud sarnaseid juhuseid ette, kus reisijad hilissügisel laeva oodates omal kas jalad või käed ära külmetanud. Et reisijatele vastu tulla, lasknud hea Räpina tolleaegne omanik von Sivers XIX aastasaja keskel ehitada Savi kõrtsi, mis siis olnud alevi esimesi ehitusi. Hiljem lasknud von Sivers plaanistada karjamõisa maast käsitöölistele krundid, millest on tekkinud alevi vanem osa; nimelt praeguse Kalamehe tänane ümbrus. Ning vähehaaval kujunes Võõpsu laiema ümbruse kauplemiskeskuseks, sest selleks oli siin väga soodne koht. (Kalt, Lotta, 79 a.)
Kahkva mõis
Kahkva mõis asub umbes 14 km kaugusel Räpina alevist. Ta olevat 1787. a. Räpina mõisast Lövenwolde’de pärandajatele eraldatud. Esimene Kahkva mõisa omanik olnud Karl von Knorring. Ning ta on jäänudki von Knorring’ite omanduseks kuni eestiaegse riigistamiseni. (Rämmann, Karl, 40 a.)
II Suusõnaline traditsioon
Legendid ja muud mälestused vanemast ajast
Salu saarest on säilinud paganaajast järgmine legend: See väike saareke, mis asub Pihkva järves, Võhandu suu ligidal, olla Venemaa poolt küljest kividega piiratud. Need kivid ulatuvat isegi selles sihis kaugele järve. Õige vanast olevat üks ingel taevast alla kukkunud sellele saarele. Ning seal üksi olles, tulnud heale mõttele – Liivimaad Venemaaga ühendada. Selleks hakkanud ta kive kandma. Töö edenenud väga visalt, sest inglil puudunud tarvisminev kivide kandmise nõu, ning ta pidanud neid pükstes kandma. Kuid need inglilt kantud kivid, maade ühendamiseks, olla veel praegu näha. Keskööl, kui ingel parajasti kivide kandmisega tegevuses olnud ja vee sees sulistanud, kuulnud Peipsi järve sulinat Kalevipoeg, kes maganud tol ööl Palamusel. Ta tõusnud üles ja kavatsenud vaatama minna. Kuked alganud laulu, kui Kalevipoeg teele läinud ja kui kuked lõpetanud laulmise, olnud ta juba Salu saarel. Nähes inglit, küsinud Kalevipoeg, milleks ta neid kive kannab. Kui ingel oli jutustanud oma kavatsuse, vihastanud Kalevipoeg ja ajanud allakukkunud ingli, kividega pildudes, Venemaale. Kalevipojalt visatud kivid olla kaugel Venemaa rannas veel praegu näha. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Vanasti olnud Räpinas üks väga halb mõisaomanik, ta lasknud kõige koledamal kombel omale alluvaid talupoegi piinata ja peksta. Sama mõisniku toapoisi isa, ei olevat küllalt viisakalt mõisnikku teretada mõistnud ning saanud karistuseks 50 vitsahoopi. Kättemaksmiseks oma isa piinamise pärast, olevat toapoiss, kui mõisnik maganud, padja suu peale pannud ning mõisniku sel kombel surmanud. Suures hirmus jooksnud ise rehetarre ahju taha peitu. Seal teinud siis vanapaganaga lepingu. Vanapagan ütelnud: “Kui sa hinge lubad mulle, siis moonutan ma sind, kui sind otsima tullakse, haokooks.” Toapoisil ei olnud surmahirmus muud nõu kui hing vanapaganale ära müüa. Kolm päeva olnud toapoiss nii seal peidus, siis aga otsustanud põgeneda. Võtnud musta hobuse ja sõitnud Venemaale. Ning olevat õnnelikult jõudnud Odessa linna, sealt kavatsenud ka üle Musta mere põgeneda. Mõisniku järeltulijad olid aga kõik abinõud tarvitusele võtnud, et mõrtsukas-toapoissi tabada. Sellele, kes toapoisi kinni võtab ja Räpina tagasi toob, lubatud Maarja mõisa omanduseks ning 10 kõige paremat lehma ja 10 head hobust. Kellegil Zirnits’al olnud musta kunsti raamat, so nõnda nimetatud Seitsmes Moosese raamat. Selle raamatu abiga võtnud siis nõuks toapoissi otsima minna. Ning jõudnud Musta mere äärde ühte võõrastemajja. Toapoiss, või nn Koolnupoig, joonud parajasti kohvi, kui Zirnits sisse astunud ning ta kinni võtnud. Nii toodud Koolnupoig Räpina tagasi. Siin viidud ta peksmiseplatsile, mis olnud praeguse kiriku ligidal, vana kõrtsi kohal ja pekstud, kuni ta enam liigutada ei ole jõudnud, siis tehtud köögis tangid tuliseks ning piinatud ja torgitud nendega. Viimaks viidud Köstrimäele pedajasse ja seal löönud timukas pea otsast maha. Koolnupoig maetud sinnasamma pedaja alla ning vanasti olevat seal isegi rist olnud; kuid pedajas (mänd) on veel praegu Köstrimäel alles, kuhu Koolnupoig riputatud. (Raudson, Miina, 60 a.)
See jutt Koolnupojast on Räpinas väga laialt tuntud, miks ta sarnase nimetuse on saanud ei ole teada.
Räpina-Tartu maantee ääres, umbes 3 km Räpina alevist, kasvab suur mänd, mis nelja, enamvähem ühetaolisteks harudeks jaguneb. Sellest männist räägitakse järgmist: Rootsi sõja ajal olevat see mänd väga väike olnud, ning temast läinud mööda üks rootsi ohvitser. Jäänud mõtlema selle männi juurde ning löönud siis oma mõõgaga männi ladva neljaks, ise ütelnud: “Et kui see mänd sellest hoolimata kasvama läheb, siis saab see maa veel kord Rootsi alla, kui aga ei lähe, jääb see maa igavesti venelaste omanduseks.” Selle männi all olevat ka vaime nähtud. (Otsing, Daavet, 65 a.)
Kahkva vallas, Kerikumäe talu krundil, Käre küla vastu, Mädajõe ligidal on suur kivi, mida rahvas Nikolai I Köitekiviks kutsub. Siia olevat Nikolai I ajal setud ja ümberkaudsed elanikud nekrute varjanud, sest olevat pidanud 25 a. kroonut teenima. Kord olnud selle suure kivi taga 12 kroonumeest peidus ja õhtul enne magamajäämist pidanud omavahel nõu, kuidas soldati hirmust pääseda. Üks vahva poiss olevat vene valitsust ja keisrit ülekohtuseks ja halvaks nimetanud, kelle järele ka teised seda arvamist avaldanud. Kohtumehed aga saanud sellest pelgupaigast teada, tulnud südaööl ja võtnud kõik poisid kinni, ning seotud käte ja jalgadega viidud kohtu ette. Sellest ajast kutsutavatki seda kivi Köitekiviks. (Lepmann, Peep)
Isneme (praegune Mehikoorma) olevat oma nimetuse venekeelsest sõnast ismena saanud. Siin olevat õige vanast, ühe sõja ajal, keegi vene kindral, oma riigi ja rahvale truudust murdnud ning vastase poole üle läinud. Sellest ajast saanud see koht Ismena nimeks, mis aja jooksul Isnemeks muutunud. (Zernask, Adam, 80 a.)
Räpina Alamõisa härrastemaja ees on üks vana kelder. Peter von Sivers jutustanud, et Itaaliast tulnud üks munk ja palunud temalt luba sinna keldrisse minna ja seal kaevamisi ette võtta, sest seal pidavat katoliku kiriku varandus peidetud olema. Mõisnik annud selleks mungale loa, kuid otsimistest hoolimata ei olevat munk midagi leidnud. (Rämmann, Karl, 40 a.)
Mõlemail pool Võhandu kallast olevat vanast suured tammed kasvanud. Paganausulised eestlased pidanud neid kohti Kõu st piksejumala asupaigaks, millest saanud ka jõgi oma nimetuse. Sest Kõu või Jõu muutunud Võuks, sellest siis on tulnud Võu, Vao jõgi või Võhandu. Rahva seas kutsutakse seda jõge ka Pühajõeks. Muistsete tammede jäänused olevat veel praegu mitmes kohas jõepõhjast leida. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Võhandu jões olevat eestlased neile peale sunnitud ristiusu maha pesnud ja suures vihas olevat lõhkunud esimese tammi, mis selle jõe tasast jooksu takistanud, sest Pühajõe voolu ei võivat inimesed takistada, seda ei jätvat jumal nuhtlemata. (Zernask, Ann, 70 a.)
Paganausu kombed
Paganausu kombed on Räpina ja Kahkva vallast peaaegu täiesti hävinenud. On jäänud veel traditsioonina jaanitule tegemine, mardi- ja kadrisandis käimine. Samuti peavad mõned vanemad inimesed veel vanadest kommetest kinni, nagu näiteks leiba ei tohi katmata pääga kasta, sauna ei tohi ära tulles vett jätta jne. Samuti on veel üksikud eided, kes tunnevad posimis- ja nõiasõnu, mille abil teatud haigusi arstida võivat. Suurem jagu lihtinimesi usub roosihaiguse puhul posijate võimetesse. Alles läinud aastal tulnud kohaliku hambaarsti juurde üks noormees, kes omal Seitsmenda Moosese raamatu ütelnud olevat, mille abil ta ennast isegi nägematuks saavat teha. Kuid kurtnud selle üle, et raamatut lugeda ei oskavat. Raamat olevat olnud väike, umb. 50. leheküljeline ja sisaldanud ainult igasuguseid arusaamatuid märgikesi ja sõõrikesi. Raamatu välimusest võinud oletada, et ta vähemalt 100 a. vana pidi olema. (Songe, Paul, 53 a.)
Veel XVIII aastasaja lõpul olevat Räpina tolleaegne õpetaja kaevanud, et rahvas paganausu kommetest kinni peab. Kahkvas olevat jüripäeva ööl küünlaid ja raha ohverdatud. Maarjamäel olevat ohverdamise ajaks olnud 8. september. Ka Kõnnu külas olevat üks ohverdamisekoht olnud, kus harilikult 25. nov. ohverdatud. Õpetaja võtnud kõik abinõud tarvitusele, et neist kommetest rahvast võõrutada. Mõned olevat nii peksa saanud, et saadud vigastuste kätte surnud. (Songe, Juula, 85 a.)
Arstimisabinõudena olevat tähtsal kohal seisnud kupulaskmine, mis pea ühegi haiguse juures oma head mõju avaldamata ei ole jätnud. Ka posimine ja positud salvidega arstimine olnud väga laialt tarvitusel. Haigused tulnudki suuremalt jaolt ainult kahetamise läbi ette. Kui mõni loom haigeks jäänud, siis ei olnud kahtlust, et see mõne kadeda naabri töö ei ole. Isegi lapsi kahetatud. Sellepärast olnud iga talu eit valvel, et võõrad mitte ta laste ega loomade juurde ei pääseks, samuti oldud ettevaatlik teise tallu asjade andmisega.
Ühel kurjal taluperemehel olnud lehmad paistetatud, ta käinud teises talus tõlva küsimas, kuid need kahelnud anda, viimaks suurele palumisele antud ometi. Mees, saades tõlva, hõõrunud lehmi tõlvaga ja nad saanud terveks. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Et loomi kahjetamise eest hoida, korjatud jaanipäeva hommikul, enne päikese tõusu, kastet rohult ja seda joodetud joogiga loomadele. Siis võidud kindel olla, et ükski kade silm loomale midagi ei tee. (Peedosk, Hendrik, 85 a.)
Roosihaigust pidavat järgmiselt arstima: Alguses lugeda kolm korda tagurpidi Meie isa palvet peale. Siis võtta üks sinine paber, sellele tõmmata kolm sõõri pliiatsiga, vastu päikest – see paber haige koha peale panna, siis kaduvat varsti valu ja alanevat paistetus. (Noorhani, Mari, 84 a.)
Pulmakommetest võiks nimetada seda, et noorpaar ei sõida pärast laulatust üheskoos peigmehe poole, vaid lähevad igaüks oma kodu. Ja alles nädala pärast läks noorik mehe kodu. Laulatusele pidi minema täisrõivastes, st vööga kinniseotult, sest siis ei olevat majas puudust karta. Noorik, niipea kui jõudis mehe kodu, pidi mehe sugulastele, igaleühele midagi andma: kas vöö, paar sukke või kindaid. Mehe õdedele pidi andma: käteräti, särgi ja kindad; mehe emale – teki, lina (palaja) ja ülikondriideid. Vasksõrmuseid pidi jagama igale tuttavale. Niipea kui istus, anti laps sülle ja sellele pidi noorik jälle sukad jalga ajama. Üldse pidanud noorik igale poole andeid jagama. Osalt olla see komme veel praegu Räpinas ja Kahkvas tarvitusel. (Raudson, Miina, 60 a.)
Matmise kombed
Surnule pandi viht ja peoga villu kirstu kaasa, sest muidu viivat lambaõnne ära. Kes surnut vaatama läks, pani raha rindu peale, sest muidu jäävat (surnu) silma. See komme ei olevat veel praegu rahva seast kadunud. (Narusk, Triinu, 75 a.)
Surnule pandud kindad kätte ja päha kõige vanem kübar (meestele). Kiriku ja surnuaiale viies istutud kirstu peale ja tõmmatud piipu kuni pärale jõudmiseni. (Mälberg, Eva, 90 a.)
Puuk olnud heaks rikkaks saamise abinõuks – ta pidi kokku tooma, peremehe soovi järele, igasugust kraami: linu, tangu, leiba jne. Puugi tegemine olnud lihtne: võetud üks vana viht, pandud sinna kolm sütt sisse, mähitud koonal taku ümber, pandud luuavars sabaks taha ja puuk olnudki valmis. Kuid teda pidavat tegema 3 neljapäeva õhtut järgi mööda ja viimasel neljapäeval pidavat ristteel lendu laskma. Kuid puuk ei lähevat enne lendu, kui tegija oma nimetissõrmest kolm tilka verd peale ei lase. Ka teatud sõnu positud lendulaskmisel peale. Puuk lennanud enne keskööd ja toonud oma peremehele hulga varandust kokku. (Kliimann, Hendrik)
Nõiakonks olevat vanast tüdrukutel ja poistel tarvitusel olnud. Seda olevat saadud järgmiselt: Pidavat võtma kaks konna ja need tulevat viia neljapäeva õhtul, pärast päikese loojaminekut, nelja tee haru peal olevasse sipelgapessa. Järgmisel neljapäeval täpselt samal ajal mindud vaatama ja leitud pesast üks konks ja üks hark. Need võetud sealt ja hoitud salaja selleks, et kui keegi poiss või tüdruk meeldinud, keda omal abikaasaks tahetud, tõmmatud soovi korral konksiga, mittemeeldimise korral aga tõugatud hargiga. See, keda tüdruk või poiss tõmmanud nn nõiakonksiga, saanud tingimata tema abikaasaks, see, keda aga tõugatud hargiga, jäänud iseenesest eemale. Nii saanud tütarlapsed poisid omale meelejärele abikaasad. Kuid seda konksi ja harki pidavat salaja hoidma, et neid keegi ei näe; ega tohi kellegile nende saamislugu ega olemist teatada. Niipea kui see sünnib, kaotab konks ja hark oma mõju ning isegi abielus olles tulevat pärast seda tülid ja lahutus. (Narusk, Triinu, 75 a.)
Ka nõiduse abil saavat teada, kes kellegi tulevane abikaasa on, seda tõendas mulle jutustaja ja ütles ise seda proovinud olevat. Neljapäeva hommikul ei olevat ta ennast pesnud ja mõtelnud kogu päev ainult selle peale, kes tema tulevaseks abikaasaks saab. Õhtul kamminud pää ja heitnud lahtiste juustega magama. Padja alla pannud lauluraamatu ja peegli selle vahele. Palunud siis ise jumalat, et see talle unes tulevast abikaasat näitaks. Ning tõepoolest olevat ta siis selgesti praegust meest unes näinud. (Noorhani, Mari, 84 a.)
Asustamisküsimus, sisse- ja väljarändamine
Sisserändamine
Oma geograafilise asendi tõttu on Räpinast ja Kahkvast sisse- ja väljarändamine võrdlemisi elav olnud.
Vanasti olevat Venemaal vanausuliste tagakiusamine ja palju üksikuid inimesi ja isegi mõned perekonnad olevat üle järve siia elama asunud. Olevat ka palju kurjategijaid, keda Venemaal jälgitud, üle piiri põgenenud. Isegi suured kurjategijad, niipea kui olevat jõudnud Salu saarele, olevat rahulikult puhkama heitnud, et siin oma põgenemise ja hirmu väsimusest rahulikult välja puhata. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Kord maganud üks Venemaalt põgenenud varas Salu saarel nii raskesti, et ei ole ärganud, kui vallatud külapoisid tal riided seljast võtnud ja teda täiesti alasti saarele jätnud. Kui alasti mees pärast külla ilmunud, pidanud külarahvas teda nõdrameelseks ja olevat lastest kuni raukadeni alasti mehe eest pakku pannud, keegi ei ole julgenud temaga rääkima hakata. Mõned pidanud teda isegi hiljuti külas surnud peremehe vaimuks. Ning nii kõndinud põgeneja ega saanud kellegile oma õnnetust jutustada, sest varsti olnud tervel külal teada, et liigub sarnane vaimutaoline olevus ning mõned olevat kirved ja nuiad kätte võtnud, et kallaletungimise eest kaitstud oleks. Kuid siis ei ole riidevargad enam suutnud oma teada nalja hoida ning avaldanud saladuse ja lasknud alasti mehele riided kätte anda. (Zernask, Adam, 80 a.)
Üks Venemaalt põgenenud vang, olevat pannud vene preestri moodi riided selga, käinud talust tallu ning rääkinud, et ta keisri poolt olevat saadetud, et koha peal järel vaadata talupoegade seisukorda ja selle järele parandust ette võtta. Keisril olevat palju head tühja põllumaad, mida eesti talupoegade vahel tahtvat ära jagada. Kuid selleks pidavat ennast maatahtjad üles andma ning vähe raha sisse maksma – kes rohkem maad tahtnud, pidanud ka rohkem maksma. Kelm osanud nii ilusti seletada, et inimesed uskunud ja paljud oma viimase raha petise tasku andnud. Lõpuks olevat ärksamad mehed kahtlema hakanud ja kelm olevat kinni võetud. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Pärast Põhjasõda olevat suurem venelaste sisserändamine olnud. Siis toodud perekondade kaupa laastatud maale elanikke. See olnud esimene suurem venelaste sisserändamine. Pääasjalikult tulnud need venelased Moskva ja Vladimiri kubermangust, kuid mõned ka Pihkva ja Peterburgi kubermangust. (Zernask, Adam, 80 a.)
Teine tähtsam venelaste sisserändamine olevat olnud 1750. aastates, kus ehitatud Räpina paberivabrik ja selleks toodud Vene sisemaalt umbes 200 hinge vabrikutöölisteks. (Songe, Paul, 53 a.)
Toisekatsi küla (praegune Tooste) olnud kord päris vene küla, kus elanud 40 vene perekonda. Kuid ühe hirmsa katku ajal põgenenud need venelased siit minema, jättes omad majad maha. (Lamberg, 58 a.)
Kahkva mõisa ligidal asuv Vene küla olnud ka puht venelaste küla, millest küla oma nimetusegi saanud, kuid praegu elavad ka siin külas eestlased. (Lamberg, 58 a.)
Paljud venelased on siin eestistunud, kaotades oma keele ja rahvustunde, paljud isegi usu, abielludes eestlastega. Vene preester olevat kõvasti nurisenud, et venelastele oma rahvus ja usk kallis ei olevat, et nad, abielludes eestlastega, ise ka eestlasteks muutuvat ja isegi oma lapsed lutheruse usku laskvat ristida ja nendele eesti nimed panda, nagu Vidrik ja Hendrik. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Sisserännanud venelastest võivat praegu vaevalt 10 % järele jäänud olla, kes elavat enamasti Võõpsus ja Mehikoormas, käies maal tööl. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Räpina mõisa omanik, Peeter von Sivers toonud 1850. aastates Saksamaalt sakslasi tööjõududeks. Veel praegu elavad Räpina mõisas need sisserännanud saksa perekonnad. (Raudson, Miina, 60 a.)
Väljarändamine
1847. a. olnud siin suurem väljarändamine Ukrainasse. Loodetud sealt maad saada, sest majandusline seisukord olnud äärmiselt vilets. Räpinlastelt olevat ka teised vallad ja kihelkonnad väljarändamise hoogu saanud. (Krigul, Jakob, 65 a.)
Teoorjusest vabanemise ja maasaamise lootuses põgenenud tihti talupojad Pihkva, et sealt edasi minna ja omale kuskilt maalappi saada. Perekondade viisi olevat põgenemisi ette tulnud, mindud öösi ja jäetud oma väike kraamike maha. Kohalik mõisnik olnud, tööjõu vähenemise pärast, väljarändamise vastu. Iga väljarändaja, keda tee pealt tabati, sai peksa ja toodi tagasi. (Songe, Paul, 53 a.)
Üks suurem hulk eestlasi (umbes 15 meest) pidanud nõu kokku ja põgenenud Pihkva, seal võetud nad aga kinni ja toodud vahi all tagasi. Viidud peksmise posti juure, (praeguse vana kõrtsi juures) ja lastud igale ühele, rahva nähes, 50 vitsahoopi. Peale selle lastud kõigil väljarändajatel pool pääd paljaks ja pool habet maha ajada, häbi tundemärgiks. See juhtumine olevat kõigil väljarändamise kavatsused ja plaanid pääst välja ajanud. (Kaarask Hendrik, 83 a.)
1860. a. Samarasse rändamine olnud Räpinas ja Kahkvas võrdlemisi loid. Sõitnud vaid mõned üksikud perekonnad, valjud karistused eelmistel väljarändamistel olnud selle põhjuseks. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
1905.-1907. a. vahel olnud massiline väljarändamine Vologdasse. Mõisnikud ei ole hea meelega selle peale vaadanud, kuid Alexander von Sivers ei olevat erilisi takistusi teinud. (Songe, Paul, 53 a.)
1905. a. paiku on olnud siin suurem väljarändamine Siberisse ja Krimmi, eriti suur viimasesse. (Zernask, Adam, 80 a.)
Väga paljud eestlased on ka Pihkva ja Peterburgi kubermangu läinud paremat ja kergemat elu otsima. Nad rentinud seal mõisnikkudelt maad ja hakanud põlluharijateks. Põllupind olevat seal enamasti parem olnud, kui siin, rent aga palju odavam; nii olnud elu seal palju lahedam. Ja et eestlased korralikumalt ja hoolikamalt oma maad harinud, võinud nende põlde ja majapidamist juba kaugelt venelaste omadest lahutada. Mõned jälle teeninud Venemaad lihttöölistena, nende arv olnud küll võrdlemisi väike, sest kes ei ole tahtnud põldu harida, see leidnud hea koha, kas mõisavalitsejaks või mõneks metsaametnikuks. Üldiselt olevat väljarändajad oma eluga rahul olnud ning õhutanud oma sugulasi ja tuttavaid ka väljarändamisele. Ainult vähesed olevat tagasi tulnud, leides kodumaal elu parema. Nüüd ja revolutsiooni päivil olevat küll paljud Eestisse tagasi rännanud. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Üksikuid välja- ja sisserändamisi on Räpina ja Kahkva vallas juba vanast ajast alaliselt olnud. Kumb suurem on olnud, kas välja- või sisserändamine on raske ütelda. Arvatavasti on nad peaaegu tasakaalus püsinud. (Saarmann, Anton, 53 a.)
Sõjad
Oma piiriäärse asendi tõttu on Räpina ja Kahkva vald juba vanast ajast sõdade tallermaaks olnud. Kuid rahva meelest on kõik need võitlused ununenud. Vanemad inimesed teavad vaid üht teist veel Põhjasõjast (siin nimetatakse Rootsisõjaks) jutustada.
Õige vanasti olnud Peipsi peal venelaste ja sakslaste vahel lahing. Võitlus olevat nii äge olnud, et langenud soldatite verest olnud Peipsi järvel olev lumi täiesti punane ja surnukehad lamanud üksteisel nagu puud riidas. (Mälberg, Eva, 90 a.)
Põhjasõda
Rootsiaeg olevat kuldne aeg olnud, nagu vanaema jutustanud; Rootsi kuningas olevat armuline olnud eesti rahva vastu, olnud leiba ja töö ei olevat ka liiga kurnav olnud. Mõisnikud tahtnud küll eestlasi piinata, aga rootsi kuningas ei ole lubanud. Kuid siis tulnud hirmus sõja aeg, venelased tahtnud rootslaste käest maad ära võtta ja ise valitsema hakata. Rahvas põgenenud koobastesse, võtnud omale söögikraami kaasa, kuid ka sealt otsitud inimesed üles, tapetud maha, söögikraam võetud ära ja majad pandud põlema. Isegi raugad ega lapsed ei ole armu leidnud – kõik hävitatud. Rootsi soldatid olevat põgenedes küll hävitustööd teinud; kuid viimaseni hävitanud vene soldatid, kes külad maatasa teinud. Üldse olnud vene sõjaväelased tuntud selles sõjas oma toore ümberkäimise poolest. Ühes kohas võetud hällist väike laps ja löödud aedteibasse, teises kohas lõigatud lapsel keel ära, et ta enam ei karjuks. (Mälberg, Eva, 90 a.)
Augustikuu lõpul 1701. a. olnud Kahkva mõisa all, venelaste ja rootslaste vahel kokkupõrge. Olnud äge võitlus, mehi langenud mõlemil pool, viimaks pidanud ometi venelased taganema Pihkva kubermangu. (Kõiv, Jaan, 59 a.)
Septembrikuu algul 1701. a. tunginud vene väed uuesti Räpinasse. Praeguse Lokuta küla ja Ristipalu kohal olnud venelaste ja rootslaste vahel kokkupõrge. Vene vägede juhataja, Scheremetjev, säädnud Lokuta küla juure patareid üles, kust ajast Puschka mägi oma nimetuse saanud. Rootslased olnud Ristipalu kohal lahingolukorras. Siin olnud siis äge võitlus, milles rootslased taganema pidanud, sest nende hulk olnud vene vägedega võrreldes väga väike – olnud vaid mõned ratsasalgad, kes siiski ennastsalgavalt vastu pannud. (Songe, Paul, 53 a.)
Pärast Ristipalu kohal olevaid kokkupõrkeid olnud rootsi sõdureid hunnikusse maha langenud, ainult üksikud saanud põgeneda. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Scheremetjevi väed rüüstanud halastamatult maad. Inimesed tapetud, raiutud mõõgaga tükkideks. Mõned võetud vangi. Majad ja külad põletatud. Maa tehtud nii lagedaks, et aiateivastki püsti ei ole jäetud. Üksikud, kes metsadesse või soodesse pakku saanud, võtnud nälg. Kui pärast Rootsi sõda üks inimene, teise jälge maast leidnud, olnud ta nii õnnelik, et seda suudelnud, sest inimesi olevat nii vähe järele jäänud. (Mälberg, Eva, 90 a.)
Ristipalul langenud rootsi sõdurid aetud kokku ja topitud hulga kaupa hauda. Need kääpad on praegu Ristipalul väikeste küngastena näha. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Ka rootsi kuningas Karl XII ise võtnud lahingust osa. Pärast lahingu kaotamist põgenenud läbi soo ja raba ning jõudnud läbimärjana kuhugi tallu. Venelased aga kihutanud kuninga kannul. Talus aga varjanud perenaine kuningat suures leivaahjus. Varsti tulnud ka tagaajajad tallu ja nõudnud perenaiselt kuninga väljaandmist. Perenaine vastanud, et ta kedagi ei olevat näinud ning kedagi ei varjavat. Venelased alganud läbiotsimist ja lubanud perenaist, kuninga leidmisel, maha lasta. Kuid perenaine jäänud kuningale truuks ning ei ole kartnud surma, sest oma kuningat ära anda pidanud ta halvemaks kui kuningaga koos suremist. Kuid otsijad otsitavat leidmata läinud tarest välja. Seal kuulnud perenaine, et õues keegi ütelnud: “Ehk oli ahjus.” Perenaine kutsunud ruttu kuninga ahjust välja ja pannud ta leivamõhke. Tagaajajad tulnud tagasi, otsinud leivaahju läbi ja läinud kuningat leidmata minema. Kui juba venelased kaugel olnud, lasknud perenaine Karl XII leivamõhest välja. Kuningas sügavas tänutundes, kinkinud perenaisele hulka rootsi raha ning jätnud sinna tallu oma saapa. (Kaarask, Anna, 69 a.)
Põhjasõja ajast jäänud Räpinasse üks mustaverd pika kasvuga rootsi sõdur, kes ennast kuhugi Võhandu äärde koopasse olnud peitnud ja nii ellu jäänud. Ta tulnud koopast välja, ning leidnud maa tühja ja laastatud olevat. Kõndinud siis ringi ning saanud viimaks ühe eesti tüdrukuga kokku; nende vahel tekkinud sõprus ja lõpuks abielu. Räpinas asuv Otsing’ute suguvõsa olevat tolle rootsi sõduri järeltulijad. Et see rootsi sõdur hästi pikka kasvu olnud ja tumedavereline; sellepärast olevat ka paljud Otsing’ute suguvõsa liikmed mustajuukselised ja pikad. (Otsing, Daavet, 65 a.)
Katkud, näljad ja ikaldusaastad
Vanad inimesed teadnud rääkida suurest näljast ja viljaikaldusest enne Põhjasõda. Näljased toitnud ennast aganate ja sõnnikuga, olevat isegi lõpnud loomade liha söödud, ka surnud inimeste liha ei ole hädas proovimata jäänud. Üks ema olevat näljas oma lapse ära tapnud. Inimesed nõrkenud ja surnud, kes teele, kes metsa, kes põllule. Pärast kogutud surnud 20-ne ja 30-ne kaupa hunnikusse ning aetud ühte, selle jaoks kaevatud, hauda. (Mälberg, Eva, 90 a.)
Pärast Põhjasõda olnud suur nälg ja katk, nn. must surm, mis rahvast nagu loogu maha niitnud. Räpina jäänud rahvast päris tühjaks; inimesi aetud matmata hauda, isegi peale maa olevat mõned surnukehad jäänud, loomadele söögiks. Näljahädas oli palju rüüstamisi, tapmisi ja vargusi ette tulnud. Kus veel midagi võtta olnud, sealt võetud, et oma elu päästa või mõne tunnigi võrra pikendada. Mõned üksikud, kes sõjast, näljast ja katkust üle jäänud, nende seisukord olnud õudselt vilets. Sest elamud olid sõja ajal viimseni hävitatud ja põllud olid söödis seisnud. Nii olnud talupojad täiesti ilma päävarjuta jäänud. Poolalasti elatud siis mullaonnides ja koobastes loomadega koos. (Kaarask, Anna, 69 a.)
Rahvas kujutanud katku ette musta mehena, kes talust tallu käinud ja surma toonud, sellepärast olevat mõned ennast metsadesse katku eest ära peitnud. Isegi olevat nähtud, kuidas must mees majja tulnud ja pärast seda kõik surema hakanud. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
1840. aastates olnud suur viljaikalduse ja viletsuste aasta. Sadanud jaanipäevast kuni mihklipäevani ühtepuhku vihma. Suvi olnud külm. Eelmine sügis olnud ka vihmane, nii et paljudes kohtades rukis külvamata jäänud. Talv olnud halb, rukkioras mädanenud lume alla ära, nii et ainult üksikud saanud mõne vaka rukkeid. Tõuvili ei saanud küpseks ja varajane öökülm võtnud ta haljalt ära. Saadud vaid kolm, neli seemet ja needki sarnanenud aganatele. (Kintson, Liisa)
Jutustaja vanemad rääkinud suurtest ikaldus– ja nälja-aastatest, kus külma vihma valanud kaks suve järgemööda maha, nii et põllud jäänud harimata, sest igal pool lainetanud vesi. Nälg olnud inimestel suur, söödud leiva asemel aganapudru ja isegi lõpnud loomi tarvitatud toiduks. Haigusi olnud palju nii loomade kui inimeste juures. Lehmad ja lambad paistetanud ära ja surnud. Ka inimesed surnud, kes paistetusse, kes jälle lihtsalt nõrkusesse. (Kaarask, Anna, 69 a.)
1855. a. oli väga põud suvi, nii et tõuvili ei saanud üles maa seest tõustagi, kange kuumus ja põud võttis ta ära. Rahval oli viljahäda suur. Näljahädas läksid paljud vene usku, et olukorra paranemist saada. (Noorhani, Vidrik, 86 a.)
1867. a. olid rasked vihmasajud. Rahe lõi odra täiesti ära. (Zernask, Adam, 80 a.)
1870. a. oli suur põud. Tõuvili kasvas ainult 5–6 tolli pikaks. Odrale ei tulnudki pääd otsa, ei saadud ka niita. Linale ei tulnud kugarmeid otsa ja jäi nii lühikeseks, et kakkuda ei saanud. Rukist saadi vähe. Kartulad olid hernetera suurused ja neidki väga vähe. Kartulad tehti kõige koortega pudruks. Tange ei olnud, söödi jahudega kapsaid. Leiba söödi aganatega pooliti ja sedagi sai ainult jao pärast. Karjustest jäid pea kõik kaubeldud palgast ilma. Isegi söögi eest ei tahetud mõnes kohas karjust pidada ja aeti ta toidupuudusel minema. Ka teistest teenijatest jäid paljud palgast ilma, tänasid õnne, kui süüa said. Ka haigusi oli palju liikvel, eriti palju suri hobuseid muhutõppe. Valla magasiaidast saadi küll vilja, kuid see ei rahuldanud puudustkannatajaid. Kes võõrast vallast oli, aeti oma valda. (Mällo, Juhan, 74 a.)
1841. aastast peale kordusid tihti vihmased ja külmad suved ja aastad olid vilja poolest väga vaesed. Isegi aganatega segatud leib ei ulatunud uue lõikuseni, sammalt sõtkuti leiva jätkuks. 1845. a. oli näljahäda väga suur; mis sundis ka paljud Venemaale välja rändama. (Peedosk, Hendrik, 85 a.)
1890. a. läks siit läbi suur tuulispask. Tuulehoog ja torm oli nii suur, et Friedholmi mõisa taga heinakuhja täiesti minema viis, vene kiriku juures lõhkunud aia ära, katkus palju õunapuid kõige juurtega välja ja viis minema, metsas murdis palju puid maha, viis paljudel majadel katused ära. Ühes kohas oli lapse häll väljas maja kõrval olnud, suur tuulehoog viinud selle kõige lapsega minema, pärast tormi leitud laps meelemärkuseta maast, hulka maad majast eemal ja ka mõned hälli tükid leitud hiljem. Noored kodulinnud said enamasti kõik surma. Tuulispask tuli suure musta pilve näol. (Kaarask, Anna, 69 a.)
Enamvähem kohaliku tähtsusega tegelased
Kirikuõpetajad
Umbes 1750. aastates olnud Räpina kogudusel väga hooletu ja kõlbeliselt langenud õpetaja. Ta olnud suur joodik ja pidanud omal mitut naist. Koguduse asjad jätnud kõik hooletusse, ei olevat õigel ajal matma ega laulatama läinud ja kuigi läinud, siis joonud ennast ikka nii purju, et omal jalal koju ei ole saanud. Oma halva eeskujuga olevat ähvardanud ta tervet Räpinat. Olevat märgata olnud, et just tol ajal joomine Räpinas maad võtnud ja talupojad kõlbeliselt väga langenud olnud. Õpetaja Svenske tagandatud halbade elukommete ja hooletu töö pärast ametist. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Nagu igal pool, nii olid ka Räpinas kirikuõpetajad saksa soost ja laulsid sakste laulu. Praost Fr. Heller oli küll saksameelne, kuid muidu väga lugupeetud heasüdamline õpetaja. Ta oli väga jumalakartlik ja manitses ja õpetas rahvast oma jälgedes elama. Ta maeti Lipundi talu juure, kus tol ajal surnuaed oli, koguduse suurel osavõtul. Praost Heller tuli Räpinasse a. 1826. (Songe, Paul, 53 a.)
Friedrich Schulze’st ei teata midagi halba rääkida, oli korralik õpetaja, kes konsistooriumi poolt antud sihis töötas ja see, missuguses vaimus ta rahvast kasvatada püüdis oli umbes järgmine. Rahvast on tarvis allaheitlikus vaimus kasvatada. Rahvas peab alandlik, kannatlik ja mitte paremat püüdja olema. Rahvas peab iga sammu peal teadma, et ülemus jumalast on seatud ja et ülemusele vastu hakkamine, tähendab jumalale vastu hakkamist. Mõisniku ja õpetaja vastu peab sõnakuulelik ja alandlik olema ja viimasele peab kõik teada andma, kui kuuldakse midagi nende vastu olevat. Kuid oma sihti Schulze täiel määral ei saavutanud, tal ei olnud nii suurt mõju rahva peale. (Zernask, Adam, 80 a.)
Õpetaja Friedrich Maasing oli mees, kellest rahvas väga lugu pidas ja kellel suur mõju oli rahva peale. Ta oli oma tegudes ja kommetes eeskujulik ja korralik. Ta pidas ise korda ja nõudis äärmist täpsust ja korda ka teistelt. Köster pidi hommikul kella seitsmest kuni õhtu pimedani ametis olema. Ükskord jäin 10 minutit hiljaks, kohe tegi õpetaja Maasing terava märkuse. Neid, kes lugeda ei mõistnud, ei võtnud pääkooli. Paljud läksid sellepärast ka vene usku, sest seal ei nõutud lugemise oskust. Pärast nähes, et pääkoolist tagasisaadetud vene usku minema hakkasid, võttis selle nõudmise tagasi. Nii oli lugu kutsar Parning’uga, kes kuidagi lugemist selgeks ei õppinud, teda saadeti mitu korda õnnistamata koju. Viimaks ometi võeti temagi armulauale. Kooli katsumistel oli Maasing vahest väga äge – kärkis ja paukus nii kõvasti, et mõned õpilased hirmuga ennast mustaks tegid. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Õpetaja Fr. Maasing oli von Roth’ide soost ning läbi ja läbi saksa vaimuga mees, kes igal juhusel mõisniku poole hoidis. Kuid rahva juures oli ta siiski väga autoriteetne, võib olla siiski, et teda rohkem kardeti, kui austati või armastati. (Krigul, Jakob, 65 a.)
Fr. Maasingul oli hea vahekord rahvaga. Kord aastas käis ta koolisid revideerimas. Tulles oli tal ikka kompsuke vaimuliku sisuga raamatuid kaasas, mis parematele õpilastele kinkis, sellega õppimisele õhutades. Kes ei mõistnud nii palju vaimulikke laule pääst, kui seda õpetaja nõudis, siis oli väga kuri. Ka õpetajate vastu oli Maasing väga nõudlik ja vali. (Songe, Paul, 53 a.)
Õpetaja Maasing oli väga suur vene usu vastu võitleja. Ristis ühe segaverese lapse, mispärast suur konflikt oli tolleaegse vene preestri Lebedev’iga. Maasing tagandati valitsuse poolt ametist ja saadeti Arhangelski kubermangu. Asjad lahendusid pärast aga nõnda, et kuue kuu pärast Maasing õpetaja ametisse tagasi võis tulla. Kui ta uuesti ametisse tuli, siis võttis kogudus teda pidulikult vastu ja laulnud sel puhul järgmise lauluraamatu salmi: “Kui kogemata viimselt veel, see armas tund saap Tsionil, et Jummal lunastust saap andma, kui vangitorni rikutas nink vangi välja lasetas, mis rõõmu saame sis küll tundma. See rahvas, kes meid naarap nüüd nink näugutab me usutööd, saap kahitsen sis tunnistama, et me ei ole sovinu, si issand tennu imetööd, mis teeda and ka paganile”.
Teisest salmist oli vene valitsus enese haavamist ja umbusalduse avaldamist välja lugenud. Maakonna ülem sõitis asju lahendama. Kuid lõpuks suudeti ometi selgeks teha, et selle lauluga ei ole tahetud venevalitsust haavata ja et nimetatud rahva all ei tule mitte vene rahvast mõista. Üldiselt oli õpetaja Maasing küll suur venestuse vastu võitleja. (Saarmann, Anton, 53 a.)
Fr. Maasing oli väga vali mees ja sundis paljusid oma valjusega vene usku minema. Kes lugeda ei mõistnud, seda ei võetud leeri, mõned käisid mitu aastat ja lõpuks tüdinesid ning läksid vene usku. Ka neid, kes enne leeri kuidagi oli eksinud, kas varastanud või tüdrukul laps olnud, ei võetud leeri. Kes leeri ajal korda rikkus, õhtul peale määratud aja üleval oli või loata väljas hulkumas käis, saadeti koju. (Noorhani, Mari, 84 a.)
Õpetaja Maasingule toodi igaks jõuluks vorste, kevadpühadeks kanu ja kanamune. Iga laulatatud noorpaar pidi õpetajale liniku ja käteräti andma. Loetusel käies anti linast riiet. (Kaarask, Anna, 69 a.)
Fr. Maasingu järele oli Räpina õpetajaks ta väimees Oskar Emil Schulze, kes oli haruldaselt lahke ja hea iseloomuga. Ta püüdis rahvaga hästi läbi saada ja katsus sellepärast nii palju, kui olud lubasid, rahvale vastu tulla. Ta edendas muusikat, õpetades koorilaule. Tal oli ilus hääl ja laulis hästi kirikus ja rahvas oli ta laulust vaimustatud. Kuid seesmiselt oli ka Schulze mõisnikkude ja sakslaste poolehoidja, sest ta isegi oli rahvuselt sakslane. Sellepärast toimis Schulze ka oma ja mõisnikkude huvides, olgugi et seda iga kord välja ei lasknud paista. Kuid rahvas sai viimaks aru, et õpetaja igal juhusel sakste poole hoiab ning hakkasid teda saksa vaimu pärast vihkama. Ilmasõja ajal tekkisid külanaiste seas jutud, et õpetaja raadio kaudu Saksamaaga ühenduses on (tol korral ei teadnud veel külainimesed, mis asi see raadio on). Juhtus, et tol suvel õpetaja maja eest vanad puud kuivama hakkasid, sellest oletaski rahvas, et raadio, mille kaudu õpetaja Saksamaaga ühenduses on, puude ladvad ära kõrvetab. Umbusaldus õpetaja vastu tõusis eriti suureks pärast üht jutlust Mehikoorma abikirikus, kus õpetaja oma saksameelsust avaldanud. Ta taandati ametist ja saadeti maalt välja Novgorodi kubermangu. Pärast tuli tagasi, kuid Räpina kogudus teda enam oma õpetajaks ei valinud. (Songe, Paul, 53 a.)
Vene preestrid
Kes olid Räpinas esimesteks preestriteks ei ole teada, sest 1813. a. põlesid kiriku dokumendid ja raamatud ühes kirikuga. Esimeste eestlaste vene usku minek sündis preester Esimii Verhoustinskii ajal, kes tundis kaunis rahuldavalt eesti keelt. Temast on teada, et ta väga hea meelega talupoegadega juttu ajanud ja pikkade jutuajamiste lõpptulemuseks olnud ristimine. Ka lubanud ta neile, kes vene usku üle tulevad, majandusliselt aidata ja annud häid lootusi hingemaa saamiseks. Verhoustinskii töö kandis vilja, tema ajal lasksid end paljud ristida. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Väga energiline ja kohusetruu omas ametis oli preester Johann Lebedev, kes tuli Räpinasse 1858. a. Tol ajal ei olnud veneusulistel Räpinas ühtegi kooli. Lebedev lasi tühjad, laugunend ja rõsked kooliruumid, mis nüüd enam mitu aastat tarvitusel ei olnud, põranda alla panda, aknad ette, ahi parandada ning seinad ja lagi lubjata. 1. nov. 1858. a. võis kool oma tööd uuesti jätkata. Johann Lebedevi energilisel algatusel ja von Siversi toetusel, kes andis koolimaja jaoks maa-ala ja tarvis mineva ehitusmaterjali, ehitati ka Linte küla veneusuliste algkool 1859. a. Umbes samal ajal ehitati ka Kirmsi külla ja Võõpsu alevi veneusuliste koolid, mis kõik preester Johann Lebedevi algatusel ja energilisel kaasabil sündis. Lebedev oli heasüdamline ja lahke inimene, rahvaga sai ta hästi läbi. (Lamberg, 58 a.)
Mõned tähtsamad kooliõpetajad
Radamaa algkooli saamislooga on ligidas ühenduses esimese õpetaja Taali nimi. Kooli mõtte ülesvõtjaks ja algatajaks olnud keegi vaene poiss, Gotli Taal, ameti poolest mõisa opman. Tolleaegne Räpina mõisa pärishärra Lövenwolde koolitanud Taali, kui ärksa loomuga noortmeest, et omale tarka toapoissi saada. Sellest Gotli Taalist kasvanud rahvamees, keda härra oma mõisa opmaniks nimetanud. Tubli teenistuse eest antud talle mõisa poolt talu koht Linte külla. Linte ja Radamaa rahvaga kokku puutudes hakanud Taal nende seas kooli mõtet õhutama. Et naabrikülas Toostes ja mitmes teises ligidal asuvas külas koolid juba töötasid, siis leidnud Taali ettepanek peagi rahvalt heaks kiitmist ja vanemad hakanud omi lapsi Taali juurde saatma lugemist õppima. Kui mõisahärra sellest kurjast asjast teada sai, karistas ta Taali sellega, et opmani ametist lahti tegi ja talukoha käest ära võttis. Kui Taal jäänud ikka oma uuele elukutsele truuks ja õpetanud lapsi edasi talust tallu käies. Kuid koolitamise kasust hakatud ikka rohkem ja rohkem aru saama ja mõeldud juba koolimaja ehitamise peale. Et alguses see aineliselt võimatu oli, siis käinud Taal ikka talust tallu ja õpetanud lapsi ja õhutanud rahva seas koolimaja ehitamise mõtet. Taal ise uut koolimaja ei näinud, kuid Radamaa kooli tekkimine jääb ometi selle väsimata töötaja teeneks. (Kõivsaar, Juhan, 51 a. (Viido Kliimanni jutustusel))
Taali järeltulijaks olnud Radamaa peremees Häidov, (praegune Tõlli talu), kes Taali käest õpetust saanud. Häidov üürinud oma talust ühe tare koolilastele ning olnud ise õpetajaks. Õpilasi olnud palju ja ruum jäänud eriti palvetundide ajal kitsaks. Ehitatud siis kooli jaoks uus suitsutare just sama koha peale, kus asub praegune Radamaa kõrgem algkool. (Kõivsaar, Juhan, 51 a.)
Tähelepanuväärt on vanematest kooliõpetajatest Fritz Kirotar. Ta oli Orava-Rõsna kooliõpetaja Narusbergi tütrepoeg, väljaspool abielu sündinud ja kellegi maamõõtja Maasingu poeg. Fritz Kirotar sai kihelkonnakooli hariduse, oli ärksa ja terase loomuga ning sai Orava-Rõsna algkooli õpetajaks. Ta oli suurte muusikaliste annetega mees. Ta asutas esimese puhkpillide orkestri Räpina. Käis kirikus orelit mängimas ja vennastekoguduse palvemajas, õpetas oma õpilasi mängima, õpetas leerilastele laulu ja oli nende järelvaatajaks. Kirotar oli väga tegev ja energiline. Ta oli marurahvuslane, ta vihkas õpetajaid ja mõisnikke, ta sai õieti aru, kuidas mõisnikud õpetajatega igal pool ja igal juhusel eestlasi rõhuda ja kurnata tahavad. Kirotar oli mees, kes seda nägi ja tundis ning tal oli ka küllalt julgust ja energiat, et seda avalikult näidata ja kus võimalik, seal talurahva eest välja astuda. Kirotar oli mees, kes otsis rahva õigusi. Kord leerimaja juurest minnes tahtnud ta läbi õpetaja aia otsemat teed minna, kuid talurahval olnud sealt läbikäimine keelatud. Ta tõstnud meelega värava eest ära ja läinud läbi, ilma et vastutuleva õpetaja sõimamisele mingisugust tähelepanu oleks pööranud. Ka ei olevat Kirotar kunagi mõisniku ees mütsi maha võtnud. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Mõisnikule ega õpetajale ei meeldinud Fritz Kirotar’i kangekaelsus ja iseseisvus, teda hakati pidama rahva ülesässitajaks ja ta viidi kui rahva mässule õhutaja vangi a. 1859. Siis käisin mina ja Viido Kliimann õpetaja ja mõisahärra juures Kirotari eest palumas, et nad ta lahti laseks. Korjasime allkirju ja andsime palvekirja sisse, kus palusime Kirotari vabastamist. Ühtlasi kogusime tunnistusi, millest võis veenduda, et Fritz Kirotar ei teinud riigivastast tööd, ega õhutanud kedagi mässule. Mõne-aastase vangis istumise järele lasti ometi see tubli rahva õiguste eest võitleja välja. Kuid Räpinasse ta enam ei tulnud. Räägitakse, et ta saksa okupatsiooni ajal Tartus saksa vägede poolt tapetud. (Zernask, Adam, 80 a.)
Fritz Kirotarist räägitakse, et kui ta veel Orava-Rõsna kooliõpetajaks olnud, sõitnud üks tähtis riigiametnik üle Orava-Rõsna silla. Fritz kuulnud appihüüdmist, jooksnud õnnetusekohale ja päästnud selle ametniku elu. Toonud ta koolimajja, soojendanud ja kuivatanud ta riided ning saatnud pärast lahkesti minema. Kui viimaks asjaolud nii kujunesid, et Kirotar vangis pidi istuma, siis palunud ta abi sellelt tähtsalt riigiametnikult, kelle elu ta kord päästnud ja saanud tolle isanda mõjul vangist vabaks. (Jaanikesing, Els, 79 a.)
Mõnda kohalikkudest mõisnikest ja mõisa omanikest
Lövenwolde’d on rahvasse väga musta ja raske mälestuse jätnud. Talurahva peksmine ja piinamine oli siis kõige rohkem tarvitusel; ei läinud päeva mööda, kui kedagi tulbale ei tõmmatud ja oma 10-50 vitsahoopi ära anti. Ka müüsid Lövenwolde’d talupoegi, samuti vahetasid ja ostsid nagu turukaupa kunagi. Mõisnik tegi oma orjaga, mis heaks arvas, tema käes oli meelevald ja võim. (Noorhani, Mari, 84 a.)
Lövenwolde’d on Köstrimäele maetud. Räägitakse, et parun Lövenwolde’l olnud kuldmõõk, mida ühes hauda pandud, kuid otsimistel ja kaevamistel, mis pärast ette võetud, ei ole midagi leitud. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Ka pärast surma ei ole parun Lövenwolde talupoegi rahule jätnud, vaid liikunud ikka vaimuna Köstrimäe ümbruskonnas öösiti ringi; üht poissi löönud piitsaga, ühel Jaama küla mehel lubanud maad ära võtta ja loomi ära tappa, kui ta iga neljapäeva öösi ta hauale hinge eest palvetama ei tulevat, sest ta hing pidavat hukka minema ja ainult talupojad oma palvetega võivat päästa. See Jaama küla mees käinudki siis haual paruni hinge eest palvetamas. (Narusk, Triinu, 75 a.)
Peter von Sivers oli võrreldes teiste tolleaja mõisnikkudega heatahtlik ja vastutulelik, tema ajal ei olnud enam suuremaid talupoegade peksmisi. Ükskord sõitis von Sivers kõrgel vankril, teomehel tuli viisu pael lahti ja hakkas seda kinni panema. Kubjas lõi teda kepiga ja ütles: “Vai sa nosid tan ja jääd nii viisi tõstest maha.” Seda aga oli möödasõitja härra näinud, tuli vankrist maha ja lõi kõikide nähes kubjast piitsaga. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Von Sivers küll ei lubanud talupoegi lüüa, aga kubjas ja opman ei hoolinud midagi keelust, vaid tõmbasid aga ära, kui kätte said. Kurikuulsaks peksmise ja kurjuse poolest saanud Räpinas opman Schlunk. Ei olnud mõisas ühtegi suuremat karistamist, mis ei olnud Schlunk’iga ühendatud. Kui talupoeg vitsahoopide all valus vaevles, siis tundis Schlunk sellest rõõmu ja naeris. Ta on väga toore inimesena tuntud, kelle juures saapaninaga teomehe löömine igapäevane asi oli. (Noorhani, Vidrik, 86 a.)
Schlunki käes oli võim, ta tegi talupoegadega, mis heaks arvas. Ta oli väga ülekohtune inimene. Jumal tasus talle seda rahvale tehtud ülekohut kätte. Schlunk’il oli palju lapsi, kõiki koolitati; kuid ühtegi rõõmu ta nendest ei tundnud. Üks poeg jäi rumalaks, kaks tapsid iseendid, üks sai sõjas surma; üks poeg jäi pärandajaks, kuid hakkas hirmsasti jooma, jõi isalt pärandatud varanduse maha, pärast kõndis kui kerjus, täie täis ja poolalasti, ükski mõisatööline ei tahtnud teda oma juurde ööseks võtta. Nii lõpetas selle uhke mehe viimane poeg oma elu maantee kraavis. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Alexander von Sivers oli ka võrdlemisi hea härra, ta ei lubanud talupoegi lüüa ning püüdis vaesemaid talupoegi toetada ja neile vastu tulla, et suuremaid kokkupõrkeid ära hoida. Kui vaene mees tuli tema käest hagu paluma, siis ta ilma ei jätnud, vaid paluja sai, olgugi et pidi selle eest jälle mõisale tööd tegema. (Parmasson, Peep, 79 a.)
Von Sivers kogus vallast vaesedlapsed, andis neile suvel tööd ja talvel koolitas. Jõuluks tegi neile jõulupuu, kinkis maiustusi ja raamatuid. Vallavaestele kinkis igale pühadeks puud rukkijahu. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Alexander von Sivers toetas hea meelega koolide ehitamist, ta andis ehitusmaterjali selleks ja maad. Papreküla kooli pidas von Sivers omal kulul üleval. Ta andis rahvale pidude pidamiseks oma rehi ja küüne tarvitada, võttis ise ka vahest pidust osa. Alexander von Sivers oli Räpina Põllumeeste Seltsi esimene esimees. Ta toetas ka aineliselt seltsi, muretsedes toolid jne. Ta oli praeguse seltsimaja ehitamise mõtte algatajatest ja suurematest ainelistest toetajatest. Teenijate palgamaksmises oli ta väga kokkuhoidlik. (Songe, Paul, 53 a.)
Rahva majanduslik elu.
Pärisorjus
Rootsiaegne Karl XI mõisate riigistamine tõi ka Räpina talupojale tema pärisorjuses vähe kergendust. Kui kroonumõisad rendile anti, siis oli tarvis teada saada, kui palju mõisate järele olevad talud pidid rentnikule maksma. Sellepärast mõõdeti talumaad ära ja taalri arvu järele määrati omad kindlad kohustused mõisa vastu, mis vakuraamatusse olid üles märgitud. Nii ei saanud mõisnik omavoliliselt rohkem tegu nõuda, kui vakuraamatus ette oli nähtud. Mõned pärismõisnikkude talupojad olid kergemat elu tulnud otsima ja põgenenud Räpinasse, kuid tuldud taga otsima ja saadud kätte. Igaüks saanud siis 50 vitsahoopi ja viidud tagasi endisele kohale. (Mälberg, Eva, 90 a.)
Rootsi ajal maksti 1 taaler adramaa pealt. Peale selle pidid mõisale tegu ja abitegu tegema. (Zernask, Adam, 80 a.)
Mõisate tagasi andmisega läks talupoegade seisukord väljakannatamatuks. Kaebuseõigust pärishärrade vastu enam ei olnud. Talupoja ainus kohus oli mõisahärra, kes teda karistas oma tujude järele. Maksusid võisid nii nõuda, nagu süda kutsus. (Rämmann, Karl, 40 a.)
Mõisatöö pidid tegema talupojad oma riistadega ja hobusega. Ikka pidi olema teomehel leivakott ja hobusemoon ühes. Hobusemees pidi aasta läbi mõisas tööl olema; naised ja jalamehed jüripäevast mihklipäevani. Peale selle pidi talupoeg mõisale viima kõiksugu vilja, loomi, kanu, mune, villu, linu ja mett. Kui kevadel talupojal suur nälg oli, siis läks ta mõisnikult abi paluma. Mõisnik laenas siis nii palju, et ta tööloomal hing sees püsis. (Parmasson, Peep, 79 a.)
Pärisori ei tohtinud ühe mõisniku juurest muidu teise juurde üle minna, kui see teda müüs. Ta oli mõisa küljes kinni. Ka naise võtmine ilma mõisahärra nõusolekuta olnud keelatud. Räägitakse, et kuigi Saare Viido nimeline mees tahtnud naist võtta ja läinud selleks mõisahärralt luba paluma. Kuid luba asemele saanud mõisas peksa ja häbistada, sest Viido’l olnud kevadine laenatud vili maksmata olnud. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Rahva seas liigub orjade müümise ajast jutt kellegist Koopa Marist, kellel olnud üks tütar. Niipea kui tütar saanud seitsmeaastaseks müünud teda mõisnik kuhugile kaugele ära karjaseks. Ema, keda tütrest lahutatud, olnud nii õnnetu, et nutnud järgimööda üheksa ööd ja üheksa päeva, kuni viimaks suure mure kätte surnud. (Noorhani, Mari, 84 a.)
Teoaeg
Priiuse päeval 1819. a. peetud Räpina kirikus tänujumalateenistust keiser Aleksander I heaks. Kirik olnud puupüsti rahvast täis ja tänu ja rõõmupisaratest olnud põrand märg. (Kaarask, Anna, 69 a.)
Talupoegade priikslaskmine ei toonud nende ellu kergendust, ennem muutus ta ikka raskemaks ja raskemaks. Mis pidi prii talupoeg ilma maata tegema. Kui siin mõisnik ei oleks appi tulnud ja teo eest maad rentinud, siis oleks prii talupoeg nälga surnud. Mõisnik võis nõuda tegu nii palju kui soovis, sest igasugused tingimused pidi talupoeg vastu võtma, kui ta oma perekonnaga nälga surra ei tahtnud. (Krigul, Jakob, 65 a.)
Üks mees söandanud ütelda, et tingimised liiga rasked on ja üle jõu käivad. Siis vastanud parunihärra: “Jah, kulla mees, ega me sind enam sundida saa, sa oled nüüd ju vaba mees, jätame siis kauba katki, sa otsi omale uut kohta ja mina uut rentnikku. Kui ma uut ei saa, siis võib koht tühjaks ka jääda, aga odavamalt ma ei anna.” (Zernask, Adam, 80 a.)
Talupoegade kohustused ja maksud
Mõisnik rentis maad talupojale aastaks tarvitada, kuid selle eest pidi see mõisniku põllul töötama. Tegu määrati vastavalt talu headusele ja suurusele nii, kuidas mõisnik heaks arvas. Kui oli talu suurus 20 taalrit, siis pidi talupidaja tegema mõisale aastas: päristegu 190 päeva hobusega ja suvel 84 jalapäeva, abitegu suvel 22 hobuse ja 60 jalapäeva. Peale selle 15 vooripäeva. Maks oli umbes järgmine: 2 vakka rukkeid, 2 vakka otre, 4 vakka kaeru, 1 puud heinu, 3 naela võid, 1 lammas, 3 naela soetud linu, 3 naela peenikest linast lõnga ja 25 kanamuna. Peale selle tegid teed ainult talupojad, postimaksud ja kirikumaksud lasusid samuti talupoegade õlgadel. (Konsap, Peeter, 82 a.)
10 taalri talu pealt pidi tegema 2 hobuse ja 2 jalapäeva nädalas. Peale selle suvel sõnnikuvedamise ajal 1 nädal, heina ajal 1 nädal, tõu ja rukki lõikamise ajal 2 nädalat. Talvel tuli kirvega raiuda iga taalri pealt süld puid ja mõisa vedada. Tööd tehti valgest valgeni ja kubjal oli luba teolisi peksta. (Parmann, Peep)
Rukist ei tohtinud teha ega lõigata ilma mõisa loata. Kes ilma loata tegi pidi kas 5 rbl või 30 vitsahoopi karistuseks maksma. (Konsap, Peeter, 82 a.)
Talumail asuvate popsnikkude seisukord oli kõige viletsam, kellel oli mõni süld aiamaad ümber onni ja pidid selle eest ööd kui päeva orjama. Elasid suitsuonnides loomadega koos ja söögiks puudus tihti aganaleib. Sarnaseid popsnikke oli Räpinas paari tuhande hinge ümber. (Raudnask, Miina, 59 a.)
Teoline pidi hommikul enne päikesetõusu tööl olema ja niikaua pidi töötama kuni nägi. Suvel juhtus vahest nii, et ainult silmad said kinni minna kui juba pidi tõusma. Talvel pidid tüdrukud mõisas käima “peenilõnga” ketramas. (Raudson, Miina, 60 a.)
18 taalri maa eest pidi tegema mõisale iga nädal 3 hobusega ja 3 jalapäeva jüripäevast kuni mihklipäevani. Veel pidi ta 3 vakamaad tõuvilja ja 2 vakamaad rukkeid kokku panema ja sõnnikuveo ajal pidi aitama sõnniku välja vedada. Peale selle pidi 120 sülda teed tegema. (Parmann, Jakob, 75 a.)
Talukoht oli vähe üle 20 taalri, teomees pidi aasta läbi iga nädal 3 jalapäeva ja 3 hobusega päeva tegema. Abitegu tuli teha 2 nädalat sõnnikuveo ajal, 2 tõu kokkupanemise ajal ja 1 nädal rukkilõikuse ajal. Talvel 2 nädalat vooridel olema ja 24 sülda puid ja 26 sülda hagu lõikama ja kokku panema. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Kirikule tuli maksta ½ sülda puid, 1 vakk vilja, 15 puuda linu. Suvel kibedal töö ajal nagu heina ja sõnnikuveo ajal nõuti päivi ka kirikumõisale. Peale selle pidi õpetajale viima kubu pirde, 1 nael peenikest linast lõnga või mõni linik, nii kuidas õpetajaproua soovis. Ka laulatamise ja matmise juures pidi eraldi maksma. (Kaarask, Anna, 69 a.)
Jaanipäevaks pidi viidama mõisa võid ja mune. Kadripäevaks – kana, jõuludeks vorste ja liha, lihavõttepühadeks mune. (Jaanikesing, Els, 79 a.)
Jüripäeval pidi talu saatma ühe inimese mõisa heinamaalt risu korjama ja mütimullahunnikuid laiali ajama. (Mällo, Juhan, 74 a.)
Kohtumaksuks nõuti harilikult 1 lammas, 3 naela võid, 1 kana ja 25 muna. Vooril käidi talvel ja vahest kulus 2-3 nädalat selleks ära. Käidi Narvas ja Pihkvas, vahest ka Pärnus, isegi Novgorodi veeti viina. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Peale teopäevade, kiriku ja kümnismaksude pidi veel mõisale andma 1 lammas, 1 lõig, 3 naela “peenilõnga” (s.o. peenikest linast lõnga) ja 1 viljakott. (Parmasson, Peep, 79 a.)
Kõik mõisatöö oli vallarahva teha, niipea kui härra nägi, et midagi ripakile jääb, kohe kutsus teolised mõisa ja laskis ära teha. Teolistel oli oma “Aastaraamat”, kuhu tehtud päevad üles märgiti; teine sarnane raamat oli mõisas, kuid kubjast jättis tihti päevad üles märkimata ja kui talupoeg julges sellest härrale kaebama minna, siis ootas teda 10 vitsahoopi. (Noorhani, Vidrik, 86 a.)
Talupoegadega ümberkäimine mõisas
Kui teomees mõisahärra või opmanni saapa kobinat kuulis, siis tõusis tal juba veri näkku, sest kunagi ei võinud kindel olla, et sulle mõni hoop pähe ei käinud. Üks naine oli loovõtmise ajal vähe heinu põõsasse jätnud, kohe tuli opmann ja lõi naist rusikaga vastu nina, nii et suust ja ninast veri välja tuli ja leivakott, mida ta parajasti lahti hakkas tegema, metsa lendas. (Songe, Juula, 85 a.)
Teoliste järelvaatajad opmann ja kubjas olid väga südametud inimesed, kes vaese töörahvaga otse metsikult ümber käisid ja igat väiksemat süüd peksmisega karistasid, kes sõnnikuhunnikute rea kõverasti laskis, sai lüüa, kes kartuli võtmise ajal kartult maha jättis – sai lüüa, kes kartuli võtmisel teistest maha jäi, sellele koputati kepiga, meeletuletuseks selga. Teolised lasknud mõisa ametnikkude kohta: “ Kilter, kubjas, aidamees – need olid põrgus kõige ees.” (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Kui keegi julges mõisniku või opmanni peale kaevata, sai 30 vitsahoopi; kui ta kihelkonnakohtusse kaebas, sai 50 vitsahoopi. (Peedosk, Hendrik, 85 a.)
Varguste eest oli raske karistus ja neid tuli ka õige tihti ette, sest tihti oli talupoeg häda sunnil pidanud vähekese hagu või reejalaseid mõisa metsast tooma. Kord läinud üks külamees härra juurde paluma, et see talle teopäevad võlgu jätaks, sest teomees olevat raskesti haigeks jäänud ja ei saavat tulla. Härra kiskunud vihas talupojal särgi seljas lõhki ja ütelnud, et kui homme teole ei tulda, siis talu käest ära võtvat. (Konsap, Peeter, 82 a.)
Kord olnud teolised heinal, vihm olnud tulekul ja opmann käskinud ruttu teha. Üks teomees aga ütelnud, et ega vihm heinu ära ei viivat. Kohe tõmmanud opmann kepiga nii, et veri selga mööda alla jooksnud. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Opmannil ja kupjal oli õigus, kui talupoeg millegis eksis, kohe koha peal vitsa või kepiga karistada. Kui eksimine suurem oli, siis toodi karistusalune peksmise posti juure, mis Räpinas vana kõrtsi kohale üles oli seatud. Siin seoti siis karistatav nii posti külge, et jalad maa külge ei puutunud ja anti määratud hoopide arv, kas 20 või 50 ära. Kord oli teomees kruusahunnikust kruusa pidanud tooma. Jäänud aga kauemaks, kui kubjas arvanud, sest kruusa olnud halb kätte saada. Kohe jooksnud kubjas kruusaaugu juurde ja peksnud seal mehe veriseks. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Kui tüdrukul laps oli, siis pidi ta 3 pühapäeva järge mööda, kui kirikurahvas mööda läks, häbipostil olema, ka pekseti rahva nähes. (Raudson, Miina, 60 a.)
Peksmiseks pidi ise riidest lahti võtma. Ka kihelkonnakohtus pekseti, seal pidi iga löögi eest 1 kopik maksma. Võika Peep oli Räpina mõisa kubjas, ta oli väga ülekohtune ja toores inimene, peksis vahest päris ilma põhjuseta. Enne Sivers’it oli Räpina mõisnikuks Otto-härra, kes väga kuri oli ja rahvast peksta laskis. Von Sivers’ite ajal ei olnud enam suurt peksmist. Opmann Schlunk oli nii südametu ja toores, et ta muud lõbu ei tundnudki, kui talupoegi peksta. Võika Peep oli ülekohtune kubjas, ta kirjutas aastaraamatusse ikka vähem päevi üles, kui tõepoolest tehtud oli. (Noorhani, Mari, 84 a.)
Rahvarahutused teoorjuse ajal
Parun Lövenwolde ajal olid kolm ärksamat talupoega Riiga sõitnud kuberneri käest teoorjuse kergendust ja priiust paluma. Kui nad aga Riiast peaaegu sama targalt tagasi tulnud, nagu nad sinna läinud, hakanud nad rahva seas mõisnikkude ülekohtust rääkima ja õhutanud sellega rahvast mässule. Parun Lövenwolde saanud Riias käimisest teada, ning kartes suuremat talupoegade vastuhakkamist lasknud ratsasõdurite salga Räpina tulla, et siis vastuhakkajaid ja Riias-käijaid karistada. Parun lasknud kogu valla rahva kokku kutsuda ja nõudnud, et Riias-käijad välja antaks, kuid keegi ei ole neid üles andnud. Aetud siis kõik talumehed Alamõisa puuaeda, kuni mindud nõu pidama, mis mässajatega teha. Nõupidamisel olnud ka köster, kes olnud rahva sõber. Ta ütelnud rahvale: “Kui ma välja tulen ja kõrvatagust kratsin, siis on asi halvasti, kui ma aga pääd silitan, siis on asi hästi ja teil ei pruugi karta.” Köster tulnud aga välja ja kratsinud kõrvatagust. Rahvas saanud aru, et asi halvasti, lõhkunud aia maha ja tunginud välja. Sõjavägi tulnud siis rahvast taga ajama ja lasknud, kes ees juhtus olema. Tol ajal saanud siis 5 talupoega surma, ka haavatuid olnud. Tol ajal kui sõjavägi mässajaid taga ajanud, olnud naised kirikus, sest olnud pühapäeva hommikupoolik. Üks mees jooksnud sisse ja öelnud: “Inimesed kõnnivad soolikad süles, teie veel vahite kirikus.” Suure hirmuga pistnud siis kõik naised koju jooksma. See olnud suurem räpinlaste vastuhakkamine. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Pearaha maksmapanek a. 1784 kutsunud Räpinas suuremad rahutused esile. Nurisetud selle üle, et pearaha sissekasseerimine antud mõisate hooleks. Räpina talupoegades olnud hirm, et mõisnik seda raha ehk omal peab ja nende käest uus maks nõutakse. Käidud isegi Riias, et pearaha toimetada kroonu renteisse. Olnud suured segadused ja mässupäevad, rahvas nurisenud raske teo üle ja ülekohtuste karistuste üle. Asi läinud nii kaugele, et mõisnik rahva rahustamiseks sõjaväge pidanud appi kutsuma, kes siis mässule õhutajad maha tapnud. Ühed räägivad, et siis 15 talupoega surmatud, teised aga 5, ei tea kumb arv neist õigem on, kuid vastuhakkamine olnud küll ja mässuline meeleolu. (Zernask, Adam, 80 a.)
Rahva töö- ja elatamisvõimalused päris- ja teoorjuse ajal
Juba vanast ajast on teada, et kaugelt suurem osa Räpina ja Kahkva valla elanikke põlluharijad olid – kes töötas omal maalapil, kes oli talus teenijaks. Kahkva vallas oli talupoegadega ümberkäimine inimlikum kui Räpinas, sellepärast oli Kahkva mõisatööliste elu kergem, olgugi et kergest elust tol ajal juttugi ei saanud olla. (Otsing, Daavet, 65 a.)
Vilja kasvatati kolmel väljal: rukkeid, otre ja kaeru linadega. Et elajaid vähe ja põhuga vaevalt läbi saadi, siis ei saanud põllule väetist. Muist põlde seisis ikka söödis. Et mõisnik harilikult võsastikuga kaetud maad talupoegadele rentis, siis tehti see põllumaaks. Puud ja põõsad raiuti maha, rohukamar kisti kirvega üles ja põletati kütises tulimullas. See tulimuld andiski siis paremat lõikust. Põllutööriistadeks oli harkader ja puuäke. (Parmasson, Peep, 79 a.)
Ka hobused olid põlluharimiseks liiga kehvad, sest neile ei olnud midagi söögiks anda. Põld sorgiti pisut adraninaga läbi ja küliti seeme peale, kus mättad ja umbrohi orase ära lämmatas. Seegi vili, mis kasvas ei saadud õigel ajal ära lõigata ega kokku koguda, sest kibedal vilja kokkupanemise ajal tarvitas mõisa talupoegi ja nii pudenes seegi vili põllule ja sõtkuti loomadelt. Esimeses järjekorras oli ikka mõisa ja teises alles omad kodused toimingud. (Parmann, Jakob, 75 a.)
Suvel tehti põllutööd. Talvel puhastati linu ja raiuti metsades hagu ja puid. Linad andsid kõige rohkem saaki, aga neid võis ainult mõisnikult ettekirjutatud arvul külida, kes rohkem külis sai karistada. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Kartult ei tuntud vanast. Võsul ja Naruskil Tooste külas tehti kõige ennem kartult maha. Seemet oli nii vähe, et tehti natuke aeda. Lapsed käisid siis maa peal korjamas ja pidasid kartulist lugu nagu kompvekist või mõnest muust kallist kraamist. (Parmasson, Peep, 79 a.)
Rukis põimeti. Reht pekseti käsitsi öösiti. Pidi enne tööle minekut rehi ära peksetud olema ja teine üles pandud, magada sai vaevalt 1 tund. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Kes talu ei jõudnud pidada, võeti käest ära ja anti mõisas peksta. Kes hobust ei jõudnud omale osta, siis anti mõisast härg, mille eest pidi mõisale päevi tegema. (Parmasson, Peep, 79 a.)
Palju raskem, kui maaga talupoja seisukord, oli maata inimeste oma, kes pidid päevad ja ööd läbi rasket tööd tegema, et vaevalt süüa saada. Kui talupidaja oli vähe jõukam, siis ei pruukinud tal omal mõisapõllule teole minna, vaid ta saatis oma sulase ja tüdruku. Teoline läks siis hommikul enne päikesetõusu, nädalane moon ühes, milleks oli harilikult pütt hüva (jahujook), sest piima ei olnud, aganaleib ja sool. Sulasemeeste seisus oli suur, nad olid enamasti kõik vilja ja riidepalga eest talupidajate teenijad. (Mällo, Juhan, 74 a.)
Popsnikud elasid ka mõisa- või talumaa serva peal ja tegid selle maaveerekese eest päevi. Eesõigustatud seisukorras olid kõrtsmikud ja möldrid – nad olid mõisa rentnikud ja maksid oma renti vilja ja nuumatud sigadega. Müügiõigus oli ainult mõisnikul. Kõrtsmikud ja möldrid olid teoorjusest vabad ja moodustasid vanasti jõukama ja uhkema klassi. (Zernask, Adam, 80 a.)
Rannas elatasid end inimesed kalapüüdmisest. Kalamehed, kes mõisa tarvitamiseks kalu tõid, olid ka teoorjusest vabad. Peipsi ranna elanikkudele on praeguse ajani kalapüük sissetulekuallikaks. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Paberivabriku tööliste palgad olid nii madalad, et sellest kuidagi elu üleval pidamiseks ei jätkunud. Mehed said 7-8 kop. päev, naised – 6 kop. ja lapsed, kes töötasid said 3-5 kop. päev. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Majanduslik seisukord
Toitmisolud
Pärast Rootsi sõda olnud siin nälg nii suur, et korjatud põllult naate (ohakaid), mida aganaleivale sisse pandud. Ka keedetud nendest ohakatest mingisugust rohelist vedelikku, mis siis supi eest söödud. (Zernask, Ann, 70 a.)
Kuigi nälja- ja ikaldusaastad välja arvata, siis oli ometi aganaleib kuni hilisema ajani talupoegade päätoiduks. Aganaid pandi viljale sekka. Olin 10. a. poisike, kui pidin selleks möödasõitjatelt reevarbu varastama, et nendega kiviaugust aganaid alla tokitseda, sest muidu ei läinud. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Aganaleib oli nii kerge, et metsas söömisega väga ettevaatlik pidi olema, sest muidu viis tuul sellegi leiva metsa. Suppi söödi omatehtud puulusikatega, samuti omatehtud puunõudest. Hüva, so jahujook, mida tarvitati piima asemele, seisis püttides, millega oli hea kas mõisa või teole minnes või omal põllul töötades hüva kaasa võtta. (Songe, Juula, 85 a.)
Tehti “naadi vatska”, mis oli ohakatest ja hästi vähe hüva juure. Rukis peksti rehega. Pärast rabamist tõmmati rehaga – mis praht välja tuli, läks põhu sisse, mis vilja sisse jäi, see pühiti kõik ühte hunnikusse ja pandi ilma tuulutamata salve, millest siis pärast jahvatades ja küpsetades leib sai. Seemne jaoks määratud vili tuulutati ja väljatulevad aganad pandi ka leiva jaoks määratud rukki sisse. Leib oli nii aganane, et kergesti võis põlema minna, sellepärast hoiatasid vanemad inimesed: ”Ära kõugu tulega, kuiva leivä omma laudil.” (Parmasson, Peep, 79 a.)
Riietumisest
Kanti takust või linast särki. Jõukamad naised panid särgi rinna eest väikse ümmarguse preesiga kinni. Pühapäeviti kanti harilikult suurt hõbesõlge kinnitamiseks. (Raudson, Miina, 60 a.)
Poodi ei olnud midagi asja, ise kedrati, ise koeti. Ka rätikud olid oma koetud ja värvitud. Värviti roostega, lepalehtega ja vihalehestega. Sukad ja saapad olid tundmata asjad. Kanti takuseid rätikuid ja viiske, pärastpoole ka parkimata nahast pastlaid. Tüdrukud käisid palja pääga, naistel aga pidi tanu või rätt pääs olema. Ka lapsega tüdruk ei tohtinud enam palja pääga käia. (Kaarask, Anna, 69 a.)
Elamud ja majapidamistarbed
Elamuteks olid suitsutared, saunataolised ehitused, ilma korstnata. Tare oli muldpõrandaga ja kõrge lävega, mis selleks oli, et ust lahti hoides külm nii vabalt sisse ei saaks tungida. Ust pidi vahest õige kaua lahti hoidma, sest niipea kui tuli üles tehti, pidi ka uks lahti laskma, mille kaudu suits välja läks. Klaasi ei tuntud, sellepärast ei olnud ka akent, valgust lasti seinas oleva augu kaudu sisse. Õhtul tehti tööd peeruvalgusel, mis pilaku vahele oli säetud. Tikke ei olnud, löödi ränikivi küljest tulirauaga tuld. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Vankrid olid puutelgedega. 1852. a. läks Räpina mölder Riiga ja tõi sealt omale raudteljega vankri, see oli esimene sarnane Räpinas. Inimesed käisid imestusega vaatamas, otsustasid siis omavahel, kui otstarbekohane ta on. Paljud leidsid, et see ikka hea ei olevat ja mingil tingimusel puuteljega vankriga vahetada ei saavat. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Von Siversi Räpinasse tuleku ajal olid siin veel väga viletsad suitsutared elamiseks, aga siis hakkas juba seisukord paranema ja varsti ehitati kamber otsa. Pliiti ei olnud, tuli tehti selleks säetud kivide vahele ja pada rippus keti või õrre otsas. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Rauda ei olnud, reejalased olid puust. Kui pikemat maad tuli voori minna, nagu Novgorodi või Riiga, siis pidi enne kodus mitu paari reejalaseid valmis tegema, sest pika tee peal kulusid puujalased läbi ja siis tulid uued panna, selleks pidi siis mitu paari jalaseid ühes olema. Kellel kaasas ei olnud, sai pärast karistada. (Noorhani, Vidrik, 86 a.)
Külade ja talude lammutamine
Et omale rohkema jõudu saada hakkas Lövenwolde oma maid pärast 1819. a. talupoegade kulul suurendama. Parema põllu ja karjamaaga talud võeti talupoegadelt ära ja saadeti rabade ja soode äärde. Naha külas, praegune Jakob Puksovi krunt olnud alguses nii soine ja vesine, et seal peal lootsikuga sõidetud. Veel hiljuti olevat kraavikaevamisel sealt lootsiku tükid leitud. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Von Sivers hakkas siin lambaid kasvatama, selleks tõi Saksamaalt paremat tõugu lambaid. Lambakasvatusest lootis ta suurt tulu. Ka karjapidamisele hakkas Sivers rohkem rõhku panema ja üldse mõisa majapidamist ajakohaselt ümber muutma. Kuid lambad ja suur kari tarvitas ka suurt ja head karjamaad, kui neist taheti tulu saada. Selleks lammutati siis Jaama küla, praegune Jaama asundus ja von Sivers’ite aegne Jaama karjamõisa. Siia ehitati suur lambalaut. Villu oli palju ja nad olid odavad. (Krigul, Jakob, 65 a.)
Praegune Raigla asundus ja endine Raigla karjamõisa oli vanast Raigla küla olnud. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Endise Friedholmi rüütlimõisa, praeguse Rahumäe asunduse mail oli ennem Nulga ja Palu külad olnud. See on Peter von Siversi ajal lammutatud. (Songe, Paul, 53 a.)
Kahkva mõisa asemel olnud ennem Kahkva küla. Siit saadetud talupojad praegusesse Vastseliina kihelkonda Orava valda. Ka Lepikse ja Vaikla asunduste (endiste karjamõisate) asemel olnud ennem talud. Mõlemad von Knorringi ajal lammutatud. (Kõiv, Jaan, 59 a.)
Raharendi ja talude ostu aeg
Umbusaldus mõisahärra vastu ja selle põhjused
Umbusaldus härrade vastu oli nii suur, et kardeti sõlmida rendilepingut, arvati selle taga jälle vanad kavalused olevat. Talude päriseks müümisega oli asi veel hullem – arvati, et sellega raha välja pressitaks ja pärast jälle orjus tagasi tuleb ja talud käest võetakse. Selle vastu valitsusele suhtus rahvas heatahtlikult ja ustavalt. Teati ikka, et on üks inimene, kes vaeste ja viletsate talupoegade eest seisab ja kes nende olukorda parandada püüab – see on vene keiser. (Krigul, Jakob, 65 a.)
Mõisniku vastu oli usaldus nii kadunud, et iga maksu sissenõudmisega pidid suured petmised ja ülekohtud kaasas käima. Sellepärast käisid mitu korda Räpinagi talupojad Riias kindralkubernerile kaebamas, raskete maksude ja ülekohtu pärast. (Peedosk, Hendrik, 85 a.)
1841. a. räägiti, et vene keiser lubanud Venemaalt eesti talupoegadele maad anda, aga seda hoidvat mõisnikud salaja ja ei andvat rahvale teada, kartes sellega oma tööjõudu vähendada. Ehk küll mõisnikud maasaamisest juttu ei teinud läksid ometi paljud, eriti Kahkva vallast, Venemaalt maad otsima. (Parmann, Jakob, 75 a.)
Asjata ei olnud talupojad mõisnikkude vastu umbusklikud, oli juba vanast ajast peale nendega ümberkäidud kui loomadega ja ülekohut tehtud. Ka rendilepingute juures tuli lepingu rikkumist ette. Fritz Kirotar oli jälginud seda asja ning leidnud, et von Sivers sugugi õiglaselt ei talita, sest rikkuvat kontrahti oma äranägemise järele. Fritz Kirotar tahtnud ka omale talu osta, aga et näinud sarnaseid kontrahti rikkumisi, siis ei ole julenud. Ta ässitanud ka teisi üles, ülekohtu vastu võitlema ja kes temalt talu ostmiseks nõu tulnud küsima, seletanud et see olla ainult mõisnikkude vigur, millega viimast, mis talupojal on tahetavat välja pressida. Sarnase mõisnikuvastase tegevuse pärast pandudki Fritz Kirotar, andekas ja energiline rahvuslane, vangi. (Zernask, Adam, 80 a.)
Ehk küll Kogukonna seaduse avaldamisega 1866. a. vabastati talupoeg mõisniku hooldamise alt ja tunnistati keisri poolt täieealiseks riigi kodanikuks ja seaduskaitse all elavaks inimeseks. Vitsahirm pidi selle seaduse avaldamisega kadunud olema, kuid vitsahirmu tarvitati veel pärast seda, sest harjunust kombest on raske lahti saada. Seda näitab väga kujukalt lugu, mis juhtunud esimese Kahkva vallavanema Paap Lepmanniga Suur-Veerksu külast. Saare Paap, nii kuidas teda rahvas nimetanud, olnud kõige targema ja energilisem mees Kahkva vallas. Ta olnud rahvale koolmeistriks ja nõuandjaks, laste ristijaks ja surnute kirstupanejaks. Saare Paap saanud siis ka esimeseks vallavanemaks. Saare Paabuga juhtunud aga uue ameti algul paha lugu, mida kaasaegne Hans Liivak jutustas.
Kahkva vald kuulus Luke ja Mäksa mõisa omanikule von Knorringile, kes tulnud ühel pühapäeval valla rahva käest renti vastu võtma. Härrastemaja ligidal olevas kõrtsis olnud siis kõik valla rahvas koos. Rahvas aetud alati juba kell 8 hommikul mõisa, kuna rendi vastuvõtmine peale lõunat sündinud. Rahvas viitnud siis aega viina ja õlle joomisega. Saare Paap aga olnud Ritska Viidol last ristimas, tulnud alles peale lõunat teiste juurde kõrtsi. Kubjas tulnud ja teatanud, et pärishärra hakkab renti vastu võtma ja kutsunud mehed viie kaupa kööki ootama. Ühed tulnud ja teised läinud. “Palju renti võeti?” küsinud Paap Mihkel Musting’u käest. “Viis rubla rohkem, kui mineval aastal,” vastanud küsitav. Läbisegamisi kuuldunud hääled, et Kuuksi ja Kürsa küla meestel sama palju renti kõrgendatud. “Kae kuradit, vai rent omal volil kõrgemaks, nii ei või kontrahti rikkuda. Minge tagasi ja nõudge seletust ja raha tagasi.” Mitmed julgemad mehed võtnud siis veel kuraasi ja läinudki Knorringilt raha tagasi paluma. Mõisa opmann istunud aga kõrtsi “saksakambris” ja kuulnud, et vallavanem meestele sarnast nõu andnud; see läinud siis ja teatanud sellest ka von Knorringile. Saadetud siis sõna kõrtsi juurde, et vallavanem pärishärra juure tuleks. Paap Lepmann aga vastanud kutsujale: “Kellel minuga vaja kokku saada, tuu tulgu minu manu.” Need sõnad ärritanud von Knorringi nii vihale, et ta lasknud vallavanema kinni siduda ja oma juurde tuua. Seal küsinud ta: “Kas sa oled nisuke koir, kes rahvast mässama ajama.” Vallavanem aga vastanud rahulikult: “Mina ole vallavanemp, suure keisri väike tiindre, kes toda piäp kaema, et õigus ja kõrd vallan oles.” Need sõnad vihastanud von Knorringit veel enam ja ta lasknud vallavanema talli juure viia ja 20 vitsahoopi anda. Kuid sellest olnud veel vähe, Paap pandud raudus hobuse peale, antud viie pitsatiga kinnitatud kiri härra poolt ühes ja nii viidud mässaja Võrru. Seal lastud tal kange kuuma ilmaga pool päeva turu peal olla. Paap palunud juua, kuid seda ei ole antud. Sealt viidud ta püssimeeste vahel vanglasse. Paap Lepmann mõistetud 3 kuuks vangi. Vanglast pääsedes saanud Paap Lepmannist otse fanaatiline mõisnikkude vihkaja. Talude müümise ajal oli Lepmannil usk täiesti mõisa õiglusesse kadunud. Kui talle siis von Knorring ka oleks kinkinud talu, siis ei oleks ta seda ka söandanud vastu võtta. Maa müümises arvas Lepmann jälle mõnda pettust olevat. Kahkva mehed hakanud siis Peipsi taha valguma Audova ja Peterburgi kubermangudesse. Ka Saare Paap jätnud Suur-Veerksu külas oma isaisade maja maha ja rännanud Venemaale Veliki-Luki kubermangu, kus ta lapsed praegugi elavat. (Kõiv, Jaan, 59 a.)
Raharenti ja segarenti tuli Räpinas ühel ja samal ajal ette. Puhtas rahas makseti 7-5 rbl taalri pealt. Peale selle tuli 1 süld puid lõigata ja mõisa vedada. ½ vakamaad heina tuli kokku panna. Kartulivõtmise ajal pidi mõisasse appi kartulit võtma minema. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Talukoht 23 tiinu suur, selle eest tuli peale raharendi 1 vakamaa rukist kokku panna, 2 vakamaad tõuvilja, 1 vakamaa heina teha ja ½ vakamaad kartulit võtta. (Peedosk, Hendrik, 85 a.)
Rendi ajal kestis Räpinas peksmine ikka edasi. Von Sivers küll ei lubanud, aga kubjas ja opmann Schlunk ei hoolinud sellest midagi. Kui talupoeg kuidagi eksis lõi aga piitsaga. Vahest viidi isegi mõisa lauda peale ja pekseti nii, et nahk verine oli. (Noorhani, Mari, 84 a.)
Mida väiksem krunt, seda suurem oli rent; mida suurem krunt, seda väiksem rent, sest suurt krunti ei olnud palju kellegil julgust võtta; kellel üle 20 taalri krunt suur oli, see sai mõisast abi. Kiredo Jaanil ja Kirilo Daanil laskis Sivers isegi kivist rehe ehitada. Ka kraave laskis kaevata. Kes rohkem lina maha tegi kui rendilepingus lubatud oli, see pidi karistuseks teatava tüki kraavi kaevama. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Renti tuli maksta 6 rubla taalri pealt ja 6 sülda hagu raiuda. (Parmasson, Peep, 79 a.)
Talude ostu aeg
Räpinas hakati talusid müüma varem, kui teistes ümberkaudsetes mõisates. Kes alguses ostsid, need said õige odavasti – 70-85 rubla taalri pealt, peale selle veel hulka metsamaad. Kes suure krundi oleks võtnud, oleks veel odavamalt saanud ja mõisahärra lubas ise ehitada ja aidata. Kuid julgust ei olnud kellegil suurt krunti võtta; jõudu oli vähe ja ajad olid kehvad, ka räägiti, et ega selle maamüümisega ikka õigust ei ole, mispärast siis härra nüüd äkki oma maa ära müüb. Kaheldi palju. Viimaks hakkasid ometi julgemad mehed ostma. Esimesed talud 1856. ja 1857. aastal. Esimestel ostjatel läks ka hästi – nad hakkasid varsti võlast jagu saama. Nad tegid palju lina ja kartulit; lina hinnad tõusid just järgnevatel aastatel, nii et kerge oli võlga maksta. See asjaolu tegi ka teisi mehi julgemaks ja hakkasid suuremal arvul ostma. Soe Joosep ja Kassi Peeter olid esimestest ostjatest. (Otsing, Daavet, 65 a.)
Kõige suurem talude ostu aeg oli 1870.-1880. aastani. Siis oli hinnaks 100 rubla taalri pealt. Suuremaid krunte andis härra parematel tingimustel. Naha külast andis suured krundid, 23 ja 25 taalrit suured. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Pärastpoole tõstsid mõisnikud talude hindu ja viimased ostjad pidid juba kuni 200 rbl taalri pealt maksma. Alles 1909. a. ostsid 5 Kahkva valla peremeest oma talu päriseks. Räpinas ei olnud nii hilja müümist. (Lepson, Joosep)
Kõnnu küla mehed ostsid algusese krundid ja said odavasti 70 rbl taalri pealt. Ka esimesed Kure küla mehed said sama hinnaga ja anti metsa veel juure. Kes pärast ostsid pidid juba 100 kuni 200 rbl taalri pealt maksma. (Parmasson, Peep, 79 a.)
Perekonnanimede panek
Varem nimetatud talupoegi talu ja ristinime järele. 1822. a. sügisel aetud vallarahvas kokku ja küsitud igalt, missugust nime ta omale soovib. Suurem jagu said talu nime järele omale perekonnanime. Kes midagi soovida ei ole osanud, sellele pannud saksad oma äranägemise järele nimed. Üldse on tarvitatud imelikke lõppe nimedel, peale saksa –son ja –mann lõppude ja vene –ov lõppude on huvitav ära märkida, et Räpinas peaaegu domineerivaks ja sellele nurgale iseloomustavaks jäävad –osk, -sk, ja –ing lõpud. Näiteks: Kirotosk, Kiudosk, Narusk, Zernask, Musting, Ritsing, Holsting, Otsing, Hering, Jaanikesing ja Kaarotsing.
Kroonuteenistus vanal ajal
Kroonuteenistuse aeg oli alguses väga pikk, nimelt 25 aastat, pärastpoole lühendati aega 9 aastani. Rahval oli suur hirm kroonuteenistuse eest, sest tuli peaaegu pool eluaega ära olla Süda-Venemaal võõra rahva keskel. Oli ka söök ja ümberkäimine väga toores. Igal polgul oli oma kohus; kes midagi tegi, mis keelatud oli, see sai kohe 10-50 vitsahoopi. Kord oli väga vali. Eriti raske oli alguses läbi saada, sest ei mõistnud sugugi vene keelt, ei saanud hästi komandeerimisest aru ja kohe sain karistada. Löödi vahest sealsamas mõni lops vastu kõrvu ja pidid ainult kannatama. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Sõduriks mineku hirm oli nii suur, et paljud, et kroonuteenistusest vabastust saada, tegid ennast sandiks. Mõned rikkusid omal jala ära, nii et pärast eluaegsete santidena jäid. Teised suitsetasid siidi, jõid palava ihuga jäätükkidega piima, said tiisikuse ja surid. (Narusk, Triinu, 75 a.)
Vanast põgeneti sügisel, nekruti võtmise ajal, metsadesse ja soodesse pakku. Peideti end kuhugile sügavasse padrikusse ja oodati nädalapäevad, kuni julgesid jälle välja tulla. Sellest ajast on jäänudki mälestusena Nikolai I köitekivi. (Lepmann, Peep)
Iga aasta sügisel oli meeste püüdmine, mida harilikult kohtumehed öösiti tegid. See oli rahvale ette teada ja mehed ei olnud kodus, olid metsades või heinamaal olevates küünides. Et see nii on olnud, seda näitab järgmine rahvalaul:
Kuun tulõ süvä sükkus,
süvä sükküs, kuud ei näkkus,
naatas poissa põimemaie,
noorimehi noppimaine, jne. (Kõiv, Jaan, 59 a.)
Usulised liikumised
Veneusu tulek ja lutheruse usku tagasiminek
Vene usku minemise põhjused
Vene usku minek on Räpinas õige hoogne olnud. Preester Verhoustinski ajal on esimesed eestlased vene usku ristitud. Suuremaks põhjuseks oli siin talupoegade äärmine vilets seisukord ja preestrite vastutulelikkus ja lubadused. Preester Verhoustinskit on teada, et ta vaesemaid inimesi oma juure jutule kutsunud, nendega väga hea meelega juttu ajanud ja jutuajamise tulemuseks olnud ikka ristimine. (Songe, Paul, 53 a.)
Preestrid käisid ise vaesemates külades ja tegid kihutustööd. Väga agar sel ajal oli Lebedev, ta lubanud rahvale tangu ja jahu, kui vene usku lasevad ennast ristida. Näljahäda sundis inimesi vene usku minema. Ka liikusid kuulujutud, et vene usku minejad Venemaalt hingemaad saavad. Kas need jutud ka preester lendu laskis ei või kindlasti tõendada, kuid ka see on peaaegu tõenäolik. Kahkva vallas Kirmsi külas, lasknud pea kõik ennast ristida, sest Kirmsi küla rahvas olnud väga vaene. Kui Lebedev Kirmsi külla jõudnud, siis ütelnud ta kohe: “Vat see küla on minu oma, aga õpetaja Maasing’ul mitte midagi. “ Üldse läksid vene usku vaesemad ja rumalamad inimesed, nad lootsid sellegagi elu kergendust saada. Mäletavasti ei läinud ühtegi kooliõpetajat, kõrtsmikku ega möldrit vene usku. Ka taluperemeestest läksid vähesed. Suurem protsent oli maata inimesi ja popsnikke. Et vaesemad vene usku läksid, sellest siis tuligi, et Kahkva valla elanikkudest ennast kaugelt suuremal arvul ristida laskis, kui Räpina omad. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Preester käinud talust tallu, lubanud hingemaad ja tatratangu. Mõned, kes ei ole tahtnud siiski end ristida lasta ristitud poolvägisi. Inimesed põgenenud ahjudesse ja koobastesse, kui näinud, et preester tuleb. Preester hakanud ühel vennal jalgu lahti võtma, et ristida, teine saanud niikaugeni metsa pakku. Mõnel olnud lihtsalt häbi preestrile vastu ajada ja sellepärast lasknud ennast ristida. (Raudson, Miina, 60 a.)
Et õpetaja Maasing väga vali oli ja neid, kes lugeda ei mõistnud, leeri ei võtnud, siis läksid paljud ka sellepärast vene usku, sest seal ei olnud lugemine tarvilik. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Kõige suurem eestlaste vene usku minek on olnud 1845.-1846. aastatel. Põhjuseks oli majandusliku elu loodetav paranemine. Selle liikumise alguseks tuleb lugeda 23. sept. 1845, sel päeval lasksid end 5 inimest ristida, kes olid ka esimesed. Sellest peale lasksid iga päev 5-10 inimest ristida, kuni sama aasta oktoobrikuu keskpaigani. Sellest ajast peale hakkasid ennast eestlased salga kaupa (35, 40, 50 inimest) ristida laskma. Sama aasta detsembrikuus läks see arv oma kõrguse tipule, kus ühel päeval 100 inimest ristiti. Üldse on 1845. a. vene õigeusku läinud 644 meest ja 432 naist, lastega kokku 1130 hinge. 1845. ja 1846. a. jooksul on kokku 1285 hinge vene usku läinud. Pärast seda enam massilist üleminekut ei olnud. (Räpina vene õigeusu kroonikast)
Lutheruse usku tagasiminek ja õpetaja ning mõisniku suhe veneusulistega
Hingemaa saamise lootuses müüsid mõned oma väikese varanduse ära ja läksid Venemaale hingemaad otsima. Vana kõrtsi juurese võeti aga Venemaale minejad kinni ja andi igaleühele 30 vitsahoopi. Opmann Schlunk oli peksja. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Kohalik kirikuõpetaja võitles suure ägedusega veneusu vastu. Õpetaja Maasing ei töötanud küll alguses avalikult veneusu vastu, vaid sellevastu oli isegi heas perekondlises läbikäimises vene preestriga, kuid pärast konflikti Lebedeviga, kus Maasing segaverese lapse ristis ja selle eest kuueks kuuks ametist tagandati muutus vahekord õige teravaks. Maasing rääkis isegi kantslist veneusu ja preestri vastu, olgugi et mitte päris avalikult, kuid kaudselt rahvustunnet õhutades. Ka andis õpetaja nõu segaverestel abielupaaridel ennem omal lapsi risti, kui seda preestril lasta teha. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Pettumuse tagajärjel hakkasid inimesed jälle lutheruse usku üle tulema. Seisukord ei paranenud sugugi, ennem muutus mõisniku tagakiusamisel veel halvemaks. Hingemaa saamine jäi ainult unenäoks ja ka muud toetust ei saadud. (Zernask, Ann, 70 a.)
Asjata kõndis veel preester küla pidi ja püüdis omale hingi – needki abielupaarid, kes vene usku olid läinud, tahtsid oma lapsi lutheruse usku ristida. Kui preester teada sai, et mõnel veneusulisel laps on sündinud, siis läks ta kohe ristima. Emad põgenesid preestrit nähes ahju ja kuhu juhtus ning ristisid pärast ise oma lapse lutheruse usku. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Kui ruttu lutheruse usku tagasi hakati tulema näitab vene õigeusu kroonika.
1847. a. oli Räpina vene koguduses 2057 hinge.
1847. a. lahkus kogudusest 148 m. ja 121 n. kokku 269 hinge.
1851. a. lahkus kogudusest 33 m. ja 51 n. kokku 84 hinge.
1852. a. lahkus kogudusest 72 m. ja 62 n. kokku 134 hinge.
1853. a. lahkus kogudusest 132 m. ja 58 n. kokku 190 hinge.
1855. a. lahkus kogudusest 67 m. ja 26 n. kokku 93 hinge.
Kokku 670 hinge. (Räpina vene õigeusu kiriku kroonika)
Vennastekogudus
Vennastekogudus leidis Räpinas sooja poolehoidu. Oli mitu palvemaja, kus koos käidi palvetundi pidamas. Õpetaja Maasing oli väga vastu, kes sinna läks, see kutsuti õpetaja juure, kes noomis. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Vennastekoguduses oli liikmeid õige palju. Palvemajad Mehikoormas ja Räpinas, viimane veel praegu alles. Rahvas oli üldse väga usklik juba kell 12 jõuluöösi läksid Naha koolimajja, seal palvetasid ja laulsid kuni hommikuni, väikseks valgeks läksid juba Mehikoorma palvemajja. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Õpetaja oli vennastekoguduse ettelugejatega riius. Kooliõpetajatel keelati ära nende palvetunnis käimine. Pärastpoole jäi õpetaja Maasing ükskõiksemaks selle usuliikumise vastu, lubas juba kooliõpetajatel ka palvetunnist osa võtta. Kuid siis kadus ka rahval suurem huvi selle koguduse vastu, hakkasid tagasi pöörduma lutheruse koguduse juurde. (Zernask, Adam, 80 a.)
Tähtsamad vennastekoguduse ettelugejad olid Mälehtu Hiop ja Ootsi Rein. Kahkva vallas oli Talli Jaan ja Joosep Musting. (Otsing, Daavet, 65 a.)
Haridusline olukord vanemast ajast peale
XIX aastasaja algul olnud küll Räpinas külakool, kuid kuidas see töötas ei ole teada, arvatavasti õpetati seal Piibli lugemist ja katekismust, kuid kui tolleaegseid olusid arvesse võtta, siis ei võinud töö kuidagi viljarikas olla. Rahvas oli vaene ja elas vaimupimeduses, pidi mõisahärra sõna kuulama, niisama nagu jumalasõna. Kes rahvale vaimuvalgust pidi jagama, see oli kirikuõpetaja, kuid rahva valgustamine ei seisnud kirikuõpetaja ega mõisahärra huvides, neil oli seda julgem, mida rumalam rahvas. (Zernask, Adam, 80 a.)
Radamaa ja Linte küla piirkonda asutati kool a. 1840, praeguse Radamaa 6 klassilise algkooli kohale. Juba enne kooli asutamist käinud Gotli Taal talust tallu ja õpetanud lapsi lugema. Loetud piiblist ja katekismusest ja tuubiti kirikulaule pähe. Vanemad õpetajad olid siin Jaan Vari ja Jakob Puksov. Pikemat aega oli õpetajaks Peeter Viira, kes siin esimese laulukoori asutas. Temast teatakse rääkida, et ta varastega seltsinud ja sellepärast ametist tagandatud. Kõigist neist õpetajatest teatakse rääkida, et nad ise vaevalt lugeda mõistnud. Uus järk tuleb koolile, kui õpetajaks saab Võru kreiskooli haridusega mees Peeter Narusk ja pärast Daniel Ritzland. Siis kerkis Radamaale uus koolimaja, mis enamvähem aja nõuetele vastas ja õpetamine edenes hästi. Nende õpetajate ajal ei ole ka enam kehalikku karistust olnud. Kirikuõpetaja käis kord aastas kooli revideerimas. Kui õpetaja Maasing tuli, siis küsinud esimene asi: “Kas vitsakimpu on?”
Esialgu nimetas kooliõpetaja mõisnik, pärastpoole anti õigust kooliõpetaja valimise asjus ka sellele külale, kuhu ringkonda kool kuulus. Küla valis koolmeistriks selle, kes paremini palvetundi pidas ja laulda oskas. Alguses käisid siin koolis nii lutheruse kui veneusulised lapsed. Lebedevi agaral eestvõttel ehitatakse Linte külla 1859. a. veneusuliste laste jaoks kool. Esimese õpetaja palgaks oli 8 puuda rukkeid ja 6 puuda otre aastaks. Mõisnikult saadi koolimaja kütteks 5 sülda puid. (Kõivsaar, Juhan, 51 a.)
Tooste kooli ajaloost on vana õpetaja Viido Kliimanni kaudu järgmist teada. Kool on sinna tekkinud umbes 1820. a. Maja alguses ei olnud ja esimene õpetaja, Puksov käinud lapsi kodus vaatamas ja õpetamas. Puksov olnud ühtlasi ka kiriku vöörmünder ja pidanud kooliõpetaja ametit Toostes ligi 20 aastat. Järgmiseks õpetajaks oli Jaan Zupsberg, kes töötas 25 aastat. Tema ajal ehitati esimene koolimaja, õieti suitsuonnike, mis asub praegusest koolimajast 100 sülda põhja õhtu pool. (Kõivsaar, Juhan, 51 a.)
Järgmiseks õpetajaks Toostes oli Peeter Zupson. Tema ajal õpetati juba kirjutamist, kirjutati Piiblist ümber. Suurt rõhku pandi kirikulaulude päheõppimisele. Kui Maasing tuli kooli katsuma siis pidi 50 kirikulaulu ja 200 piiblivärssi pääs olema, ka 5 päätükki pidi hästi pääs olema. Zupson töötas 3 klassiga. Istuti pikkadel pinkidel ja kooliõpetajal oli kepp käes – kes sõna ei kuulanud, sai kepiga. Koolivanemaks oli Hendrik Tooding ja kohtumees Kusta Narusk, kes iga laupäeval tulid kuulama, kuidas lapsed end üleval pidanud; kes koerust oli teinud, sai kimbuga. Õpilane ise pidi kimbu sisse tooma. (Kaarask, Anna, 69 a.)
Pärast Zupsoni oli Viido Kliimann. Tal oli oma väike raamatukogu ja laulukoor asutatud. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Kureküla kooli ringkonda kuulusid Kureküla, Kõnnu ja Meelva külad. Alguses
avatud kool Kõnnu külas kuskil eramajas. Kõnnust toodi kool Kurekülla. Esimeseks õpetajaks juba Kõnnust peale olnud Paap Pedson. Pärast olnud õpetajaks Paabu poeg Peedo Pedson ja selle järele Peedo poeg Gustav Pedson. Kool on Kurekülla asutatud a. 1850. Õpetus oli samasugune, kui teistes tolle aja külakoolides – loeti testamenti ja õpiti päätükke ja piiblivärsse. (Heering, Paul, 55 a.)
Saare küla kool asutati a. 1864. Kooli ehitamiseks on andnud tõuget just järgmine asjaolu. Ennem kuulus Saareküla Radamaa kooli ringkonda ja Saareküla lapsed pidid kauge maa tagant kehvades riietes kooli tulema. Öösiks jäämise võimalused olid kitsa ruumi tõttu ka viletsad. Kaks korda aastas, sügisel ja kevadel, ei pääsenud lapsed kuidagi kooli. Saareküla lapsed jäid siis terveks nädalaks kooli juurde. Ühel nendest, Konsaril, söönud teised lapsed söögi ära ja vaene poiss pidanud 2 päeva ilma söömata olema. Poiss kaevanud viimaks õpetajale, kuid see vastanud: “Igaüks toitku iseennast.” Poiss pistnud siis koju jooksu. Õpetaja aga lasknud ta tagasi tuua ja andnud 5 vitsahoopi. Järgmisel nädalal ei ole Saarekülast enam ükski õpilane kooli tulnud. Ei aidanud ka õpetaja Maasingu lepituskatsed. Saareküla mehed ehitasid ise omale koolimaja. Esimeseks õpetajaks oli Joosep Vältson. (Kõivsaar, Juhan, 51 a.)
Leping Räpina kirikuvalla Saareküla kooliõpetaja Joosep Vältsoniga. 1871.-1872. a. Jüripäevani. Joosep Vältson peab koolitama lapsi õpetaja nõudmise peale ja peab iga pühapäev pärast kirikut palvetundi pidama. Kui ta ausasti ja hästi ametit peab, siis saab ta palka 30 rbl, 4 vakka rukkeid ja 2 vakka otre. Märkus: “Viina ei tohi Joosep juua, kui viina pruugib, jääb palgast ilma.” Allkirjad. (“Räppina kiriko valla lepping ramat” (1867-1872))
Naha külas on ka ammu üks klassitare olnud, kus üks kord kuus lapsed kokku tulid, et näidata, mis õpitud. Hiljem käisid lapsed nädalas 5 päeva koolis. Laupäeval tulid vanemad inimesed kokku, et õppida. Suurt rõhku pandi usuõpetuse ja kirikulaulule, hiljem hakati ka kirjutamist õpetama. Koolitöö aeg oli Meeksis ja Kahkvas hommikul kella 8-st kuni õhtu kella 6-ni. Räpinas oli koolitöö aega pikem: kella 8 hommikul – kella 8 õhtul. Naha küla kuulus tol ajal Meeksi valla alla ja von Knorring ei lubanud lastel oma vallas nii kaua koolis olla, sest koolis öösiks jäämise ruume ei olnud ja lapsed pidid talvel tuisu ja pimedaga hulga maad koju minema. Räpinas tulnud sarnane juhus ette, kus laps talvel koolist minnes tuisu ja pimedaga metsa ära eksinud ja sinna ära külmanud. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Peale valla poolt makstava viljapalga pidi veel iga talu, mis selle kooli ringkonda kuulus, maksma õpetajale 1 kana ja 2 naela linu aastas, mida kiriku vöölmünder kokku pidi korjama. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Kui Raiglas küla oli, siis oli siin ka kool, pärast lõhuti ära ja toodi Lokutaja külla a. 1876. Lokutaja kool asutati osalt valla, osalt mõisa toetusel. Praegu ei ole seda kooli. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Raigla küla koolis õppis 1870. a. 70 õpilast. Suurt rõhku pandi koolis katekismuse ja piibilivärsside pähetuupimisele. Siin oli ka tarvitusel juba geograafia kaart, millelt kooliõpetaja Kiudorf ilmajagusid ja riike näitas. Kooliõpetaja Kiudorf oli väga kuri, iga väiksema koeruse eest sai vitsu. Kellel usuõpetus sõnasõnalt pääs ei olnud, sai vitsu. Lapsed kartsid nii õpetajat, et ei julgenud kooli tulla ja põgenesid metsa. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Räpina alevis Papse küla kool ja Songe erakool. Õpetuseks esimeses järjekorras usuõpetus, siis lugemine ja ilukiri, mille peale eriti suurt rõhku pandi. Ilmaliku sisuga lugemisraamatuks oli “Laste sõber”, muidu loeti testamenti. Pärast õpetati ka vähe maateadust. Koolivanemad valla poolt valitud. Need olid kohtunikud ja karistajad. (Songe, Paul, 53 a.)
Köstrimäel olnud vanasti köstrikool. Nüüd oli 6-klassiline algkool, mis läinud aastal Radamaa kõrgema algkooliga ühendati. Ka Tooste ja Kureküla koolid ühendati Radamaa 6-klassilise algkooliga. Võõpsu alevis oli ennem tütarlaste erakool ja veneusuliste algkool, praegu ainult 6-klassiline algkool. Saareküla kool on ka praegu kinni. (Songe, Paul, 53 a.)
Veneusuliste lastele asutatud kool kiriku ligidale 1848. a., kuid ruumid olnud väga viletsad ja külmad. Õpilasi olnud ka ainult 6-8. Õpetus olnud ka niivõrd vilets, et keegi Vassili Lambin, kes käinud seal koolis 3 aasta jooksul lugemist selgeks ei ole saanud. 1856. a. pidi kool lõpetama oma tegevuse. Pärast seda õpetanud haritumad peremehed lapsi, nad kutsunud neid teatud päevadel oma juurde ja õpetanud lugemist. Preester Lebedevi ajal avati kool uuesti 1859. a. Samal aastal avati ka Linte külla veneusuliste kool ja Võõpsu alevi a. 1866. Esimene õpetaja, Paulmann, lasknud ennast vene usku ristida ja olevat õpilastele isegi eesti ja saksa keelt õpetanud. (Lamberg, 58 a.)
Kirmsi küla koolis olnud vähe õpilasi ja ruumid olnud väga viletsad, nii et õpetaja talvel ainult kinnastes võinud istuda. Kui suurem osa Kirmsi küla elanikke vene usku läinud, siis toonud õpetaja kooli sealt ära. 1864. a. saanud Lebedev luba siia veneusuliste kooli asutamiseks. Kool töötanud kuni 1878. a. Kooliõpetaja palgaks olnud 2 vakka rukkeid ja 2 vakka otri aastas. (Zernask, Adam, 80 a.)
Orava-Rõsna kool on asutatud 1856. a. Esimeseks õpetajaks määratud mõisahärra poolt Jaan Narusberg, kes pime olnud. Kuidas ta õpetas, seda ei ole teada. Õpiti pähe lauluraamatust kirikulaule ja loeti katekismust ja testamenti. Ta lasknud targematel õpilastel ette lugeda. Koolitöö hakkas rohkem vilja kandma, kui õpetajaks Fritz Kirotar sai, kes oli kihelkonnakooli haridusega. Ta oli suur muusikamees ja energiline talupoegade õiguste eest võitleja, mõisniku fanaatiline vihkaja. (Zernask, Adam, 80 a.)
Väike-Veerksu algkool on asutatud 1859. a. Enne asunud kool Kirmsi külas, kus ta mõlematele küladele ühine olnud. Et aga Kirmsi küla elanikud vene usku läksid, siis avati kool Väike-Veerksu. Von Knorring kinkis kooli jaoks tüki söödimaad, kuhu ehitati valla poolt väike majake, ühe tarega; õpetaja elas köögis. Sarnasena püsis Kahkva valla haridustempel kuni 1897. a., siis ehitas vald uue ajakohase koolimaja 39 õpilase jaoks. Kooli aineline seisukord oli alguses väga vilets, õpetaja ei saanud peale söödimaa mingisugust palka.
Õppeained. Koolis valitses pähetuupimise metood. Lugemine, veerimine, kirjutamine, laulmine, lihtarvudega arvamine – need olid kõik koolis väikse tähtsusega. Kangesti pähe tuubiti usuõpetus ja tol ajal mõisniku ja jumala äravalitud pastor Fr. Maasing laskis vähemalt 15 kirikulaulu ühes viisiga pähe tuupida.
Kooliõpetajad. Esimeseks koolmeistriks oli Rein Mälberg, kes peerutule valgusel laupäeva õhtuti raamatust jutlust luges. Et Räpinast kohase haridusega kooliõpetajat ei olnud leida, siis kutsunud pastor Maasing Jaan Kroon’i siia, kes oli pärit Kuigatsi vallast. 1855. a. õnnistati ta Räpina kirikus koolmeistri ameti peale. Jaan Kroon töötanud alguses saksa rätsepana ja hariduse omandanud kodusel teel, töö vaheaegadel Gustav Uudritsa käest.
Kord külastanud Kroon Orava-Rõsna kooliõpetajat. Kooliõpetaja tulnud hirmunult vastu, must paigatud lambanahkne kasuk seljas. Saanud teada Krooni külastamise põhjuse, ütelnud õpilastele: “Saks taht et tii loessi.” See peale hakanud kõik lapsed pääga kõigutama ja kõva häälega veerima ühes taktis: “ki-o-li = kol; mi-a-si = mas = kol-mas.” (Kõiv, Jaan, 59 a.)
Ärkamisaeg
Üks tähtsam ärkamisaja tegelastest Räpinas oli Tomas Undrits – ta oli köstriks ja kooliõpetajaks. Ta oli väga korrektne ja austamisväärne inimene, ta töötas rahva kasuks ja hoidis rahva poole nii palju, kui talle ta amet lubas. Tomas Undrits oli väga musikaalne – tema asutas Räpina kihelkonna õpetajatest meeskoori, millega esines Tartus 75. a. talurahva vabastamise pühal. Koor esines ka tähtsamatel pühadel kirikus ja kohalikkudel pidudel, mõisa aias. Ei olnud ühtegi hariduslikku ettevõtet, millele Undrits ei oleks kaasa tunnud ja millest ta ei oleks osa võtnud. (Songe, Paul, 53 a.)
Tähtsamaid ja energilisemaid mehi Räpinas oli kihelkonnakooli juhataja Juhan Hurt, kellega asutasime ühisel nõul ja jõul Räpinas esimese segakoori 1876. a. Juhan Hurt hakkas laulukoori juhatama, ta oli väga anderikas ja hea muusikamees, kuid ta nõrkuseks oli alkohol, mispärast teda ka ametist tagandati.
Väga tegev mees oli Orava-Rõsso kooliõpetaja Fritz Kirotar, kes asutas esimese pasunakoori Räpina ja õhutas rahvustunnet ning sõdis ihu ja hingega mõisnikkude vastu.
Üheks ärksamaks peremeheks oli Paap Kiudorf, ta toetas jõudumööda nii majandusliselt kui vaimuliselt igat kultuurilist ettevõtet. (Zernask, Adam, 80 a.)
Esimene selts, mis Räpinas asutati oli “Karskuse Selts” umbes a. 1880. Seltsi mõtte algatajad ja tähtsamad tegelased sel alal olid Kõiv ja Pennart. Vähe hiljem asutati “Räpina Põllumeeste Selts”, mille asutamisest ja tegevusest võtsid elavalt osa taluperemehed Jaan Kiudorf, Jakob Puksov ja Jaan Sibul. Peter von Sivers oli “Räpina Põllumeeste Seltsi” esimeseks esimeheks. (Songe, Paul, 53 a.)
Räpina laulukoor esines a. 1869 Tartus priiuse pidul, Tomas Undrits oli laulukoori juhatajaks. (Zernask, Adam, 80 a.)
Eeskujulikumaid ja energilisemaid kooliõpetajaid oli Viido Kliimann Toostes ja Adam Zernask Lokutajal. Mõlemad olid head ja hoolsad rahvavalgustajad, muretsesid raamatuid ja ajalehti ning andsid neid rahvale lugeda. Adam Zernask armastas laulu ja tal oli oma väike laulukoor asutatud. Ta tagandati kooliõpetaja ametist inspektor Popovi poolt, vene keele mitteoskamise pärast. Praegu elab Suure-Rõsna külas Petserimaal, kus 80-aastasena veel setu lastele pühapäiviti lugemist ja laulmist tasuta õpetab. (Krigul, Jakob, 65 a.)
Venestusaeg
Kohtutes ja koolides, igal pool pandi vene keel maksma, ametnikud ja kooliõpetajad, kes vene keelt ei mõistnud lasti ametist lahti ja asemele pandi vene keele oskajad, kohtutes olid isegi umbkeelega venelased, nii et eestlased, kes vene keelt ei mõistnud, ainult tõlgi kaudu said rääkida. (Otsing, Daavet, 65 a.)
1900. a. kaotatakse Linte ja Radamaa külakoolid ja nende asemele asutatakse valitsuse poolt 2-klassiline ministeeriumikool, kus oli õppekeeleks vene keel. Ministeeriumikooli pidulikul avamisel ütles rahvakoolide inspektor, N. V. Proschljakov: “50. aasta pärast peab siin rahvas nii hästi vene keelt rääkima, nagu nad praegu eesti keelt räägivad.” Sellega oli kooli siht öeldud. (Kõivsaar, Juhan, 51 a.)
1880. a. tuli vene keel koolidesse. Räpinasse asutati “Russkoe gorodskoe utschilischtsche”, mille juhatajaks oli Sobolev, suur vene patrioot. Ta oli tubli, energiline ja hea kõneanniga mees ning tal oli rahva seas suur poolehoid. Eesti iseseisvuse ajal pandi kool kinni. (Songe, Paul, 53 a.)
1905. aasta rahutused
Suurt mässamist ega mõisakraami hävitamist siin ette ei tulnud. Oli ärev meeleolu, peeti koololekuid, vabrikutöölised ei läinud tööle. Ärevas meeleolus pandi 2 või 3 küüni põlema. Mõisatöölised ei läinud ka tööle, nõudsid palga kõrgendust ja tööpäeva lühendamist. Peeti meeleavaldusi ja tööliskoosolekuid. Talusulased ja tüdrukud ei võtnud sellest liikumisest osa. Mõisahärra von Sivers sõitis mõisast ära. (Rämmann, Karl, 40 a.)
Pärast toodi karistussalk kohale, rahva rahustamiseks, paljud vangistati. Kaks vabrikutöölist olid surma mõistetud, kuid tolleaegse vene kiriku preestri Nikolai Pätsi ja kohaliku lutheruse õpetaja palvetel olid mahalaskmised ära jäänud. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Tähtsamad liikumise eestvõtjad põgenesid enne karistussalkade kohale jõudmist, nagu vabrikutööline Paul Beläjev ja taluperemees Zernask. (Rämmann, Karl, 40 a.)
Rahva seas liikusid ringi mustasõja jutud; räägiti, et mõisahärra tuleb nüüd mustade karistussalkadega ja ei jäta enam kedagi elusse. Maeti vilja maa sisse ja peideti koobastesse riidekraami. Rahvas oli ärevuses ja hirmus, käidi vaatamas mäe otsas, kas mustsõda juba tuleb. Suures hirmus nägidki mõned juba musta suitsu ja tuld. (Kliimann, Joosep, 75 a.)
Okupatsiooniaeg
Saksa okupatsiooniväed lasksid Räpina mõisa pargis 7 ümbruskonnast kinnivõetud enamlise täidesaatva komitee liiget maha. Nende hulgas oli ka tolleaegne Räpina vallavanem Vidrik Pedoson, kes oli poliitiliselt pahempoolne. (Songe, Paul, 53 a.)
Kahkvasse tulid saksa väed 4.-5. märtsil 1918 sisse. Kõik kahtlasemad ja pahempoolsed, kes kuidagi enamlise valitsuse ajal olid tegutsenud, võeti kinni. Siin oli vangistamisi õige suurel määral – umbes 30 inimest. Suurem hulk juhatati oma inimeste poolt kätte ja kaevati nende peale. Ametiasutuses pandi saksa keel maksma. Saksa komandatuurid astusid tegevusse. Talude pealt määrati naturaalmaks saksa sõjaväele. Iga nädal tuli vallamaja juure viia 1 muna kana pealt ja ½ naela võid ning ½ naela paksupiima lehma pealt. (Rämmann, Karl, 40 a.)
Saksa okupatsiooniväed lahkusid 1918. a. 16.-20. nov. Tahtsid enne rüüstata taludes ja vallamajas, kuid valla volikogu oli koos ja ei lasknud. Tahtsid palju küüthobuseid, kui ei lubatud, siis ähvardasid valla volikogu liikmed maha lasta, mis ka korda ei läinud. (Rämmann, Karl, 40 a.)
Taganevaile saksa vägedele järgnesid Pihkva poolt vene valgekaartlased, kes kaasatoodud enamlised vangid Räpina järvel surmasid. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Eesti Vabadussõda
Eesti Vabadussõja ajal said Räpina ja Kahkva vallad raskesti kannatada, sest siin oli suuremaid võitlusi ja vallad käisid mitu korda käest kätte. (Peedosk, Hendrik, 85 a.)
Kohe vabadussõja algul langesid vallad enamlaste kätte. Enne seda asutati küll kaitseliit, mis enamlaste sissetulekul pidi laiali minema. Mõned põgenesid ja võtsid pärast vabadusvõitlustest osa. Ka paljud peremehed põgenesid. 1919. a. jaanuarikuu lõpul tõrjuti eesti vägede poolt venelased välja. (Songe, Paul, 53 a.)
Märtsikuul läks enamlastel korda Räpinat ja Kahkvat uuesti vallutada. Siis oli rüüstamine ja tapmine väga suur. Suurem osa taluperemehi põgenesid eesti vägedega ühes, ainult vanemad inimesed jäid koju. 1919. a. on punaste vägede poolt siin 9 inimest tapetud. Punaste vägede poolt ära viiduid ja teadmata kaduma jäänuid on 23 inimest – neid viisid venelased taganedes kaasa. Talud rüüstati, mis kaasa võtta oli, see võeti kaasa. Majakraam, mis maha pidi jääma, see torgiti ja peksti puruks, kirjandus ja dokumendid põletati. Valla ja kiriku arhiivid said tublisti kannatada, nii et neist peaaegu midagi järele ei ole jäänud, sest enamlased kütsid paberite ja raamatutega ahju. 3. apr. 1919. a. pidid vene väed uuesti taganema. (Rämmann, Karl, 40 a.)
Raskesti sai kannatada Vabadussõja ajal Võõpsu alev. Siin peeti kestvat võitlust – kord oli alev enamlaste käes, kord jälle eesti vägede käes. Alevi elanikud olid enamasti põgenenud, kes kohale jäid, need olid keldrites ja koobastes varjul. Akende ruudud olid purustatud ja katused ning seinad kuulidelt läbi lastud. (Kalt, Lotta, 79 a.)
Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum
