Kui lugeda Võuküla külakooli algusaastaks praegu teadaolev aasta 1776, siis Ruusa, varem Võuküla kool, on endises Räpina kihelkonnas kõige pikemat aega ühtejärge tegutsenud kool ja võib 2016. aastal tähistada oma 240. aastapäeva. Mul on Ruusa kooliga tugev side, õppisin siin aastatel 1964-1972, minu kõik kolm last on põhihariduse omandanud Ruusal ja üks minu vaarisadest töötas siin ammustel aegadel koolmeistrina.
Venemaa Keisririigi 1765. aasta koolipatent kohustas mõisaid talupoegade lastele külakoole asutama. Tuginedes Asta Pintsaare põhjalikule uurimistööle, tuleb märkida, et Võuküla kooli täpset asutamisaastat ega ka esimest koolmeistrit pole teada. Kool võidi asutada samahästi aastal 1770 kui ka 1776. Aga kuna Võuküla oli juba tollal küllalt rahvarohke, siis on tõenäolisemad pigem varajasemad aastad. Räpina mõisnikud vennad Löwenwolded olid laisad koolikonventide korraldajad ja kirjalike kooliaruannete esitajad. Nad otsustasid kõiki asju, ka kooliasju, omavahel kokku saades ja andsid korraldused edasi suuliselt, kirjapanekut eriti ei armastanud.
Praegu olemasolevad esimesed kirjalikud andmed Võuküla kooli ja koolmeistri kohta leiduvad koolitalvest 1794/1795. Siis on Võukülas koolmeistriks olnud Zubsa Jaak. Tõenäoliselt on ta koolmeister olnud juba mitmed aastad varemgi, sünniaasta järgi võis ta alustada isegi 1783, aga tõendusmaterjali selle kohta ei ole. Kui aga lugeda kooli alguseks vahemik 1770-1777, siis pidi enne Zubsa Jaaku olema veel üks koolmeister, sest Zubsa Jaak oli sel ajal koolmeistriks olemiseks veel liiga noor.
Koolmeistrid laste õpetamiseks olid välja valitud tublimate talupoegade seast. Neil on vajalikud oskused ning korralikud elukombed. Talvel, kui oli kooliaeg, olid nad kõikidest mõisatöödest vabad. Koolmeistrite tasu oli väga kasin ja seda said nad talupoegade käest, kusjuures nii mõnelgi korral ka midagi maksmata jäi, sest need talupojad, kellel lapsi koolis ei käinud, ei tahtnud hea meelega maksta. Mõned koolmeistrid said vaid rukist ja 3 rubla raha. Teistel, kellel kasutada ka maad, oli olukord natuke parem.
Kui Võuküla kool asutati, kuulus ta veel Räpina mõisa alla, hiljem aga Ruusa ja Toolamaa mõisate alla. Ruusa mõis eraldus ametlikult Räpina mõisast 1810. aastal. Mõisa omanikuks sai Carl Gustav von Löwenwolde (1779-1835). 1854. aastal, mõisnik Alex von Gersdorffi ajal muudeti Ruusa mõisa nime. Kui seni oli mõisakeskus olnud Ruusal, siis nüüd viidi see üle Toolamaale ja ka mõisa nimi muudeti Toolamaaks. Ruusa mõis jäi abimõisaks ja Toolamaa sai peamõisaks.
Räpina 1811. a kirikuvisitatsiooni protokollist leidub andmeid Võuküla kooli olukorra ja koolmeistri tasustamise kohta: Koolmeister elab ja õpetab lapsi ühes rehetares, sest tegelik koolihoone asub tema jaoks kõrvalhoonetest liiga kaugel. Mõis on küll käsu andnud, koolimaja sellele platsile ümber transportida, kus rehealune ja ülejäänud majapidamishooned asuvad, aga talupojad ei ole seni seda käsku täitnud. Tema vaeva eest on koolmeistrile kasutada antud ühepäevamaa. Vajalikke küttepuid ja valgustust ei ole talupoegade kogukond talle võimaldanud.
XIX sajandi esimesel poolel on Ruusa mõisa Võuküla kooli piirkond aastaid silma paistnud kõige suurema õpilaste arvuga kihelkonnas. Näiteks koolitalvel 1826/27 oli mõisa piirkonnas kokku isegi 184 kooliealist last. Koolis käisid siin peale Võuküla laste muidugi ka Leevaku küla lapsed. Koolis pidid tol ajal käima lapsed vanuses 10-13 aastat, nooremad, 7-10-aastased, õppisid kodus. Kuigi kooliealiste laste arv oli üsna suur, ei tähendanud see seda, et kõik lapsed oleksid koolis käinud. Osa lapsi ei käinud üldsegi koolis ja kõik oli korras, sest neid õpetati kodus vanemate poolt koolmeistri juhendamisel. Need lapsed käisid koolis vaid päeva või paar nädalas koolmeistrile kodus õpitut üles ütlemas ja uusi ülesandeid saamas või ka üldse mitte. Aga kevadel tuli ka kodusõppijatel käia eksamil ehk nn „katsumisel”. Palju aastaid pidid iga päev koolis käima ainult need lapsed, kelle vanemad või kasuvanemad ei suutnud laste kodust õpetust kindlustada.
Ühel koolmeistril hakkas siiski lõpuks nii suure arvu laste, nagu seda oli Võukülas, koolis õpetamine ja kodus juhendamine üle jõu käima. Asi läks eriti raskeks siis, kui koolides hakati õpetama kirjutamist ja rehkendamist. Vaja oli piirkonda ka teist kooli ja teist koolmeistrit. Teine kool Toolamaa valla piirkonnas avati 1867. aastal ja see oli Leevaku kool.
Koolimajasid on Võukülas kooli pika eksisteerimise vältel olnud mitu. 1872. aastal koolmeister Jakob Sepmani ajal ehitatu oli neist viimane.
Eesti Vabariigi ajal kadus nimetus „külakool” ja koole hakati nimetama algkoolideks. Samuti asendati nimetus „koolmeister” sõnaga „õpetaja”. Algul tekitas viimane muudatus rahva seas ja eriti kirikuringkondades mõningat vastuseisu. Oldi ju harjutud seda sõna vaid kirikuõpetaja kohta kasutama.
1930. a seisis Võuküla kooli kaotamise küsimus uuesti päevakorras ja seda juba valitsuse tasandil. Eesti Vabariik alustas kokkuhoiupoliitikat, sest kogu maailmas olid majanduskriisi aastad. Eestis alustati suurt kooliõpetajate ja riigiteenistujate koondamist, väikeste koolide kaotamist ning koolides osade klassikomplektide sulgemist. Kaotatavate koolide nimekirjas oli 1930. a ka Võuküla algkool ja mitmed teisedki väikekoolid Räpina kihelkonnas. Nii Võuküla kui ka teised jäid õnneks alles, aga seda suuresti tänu omakandimehe, koolinõunik Joosep Sultsoni tegevusele.
Luule Kirotosk/Kangro kirjutab oma mälestustes: „Olen sündinud 1929. a Kurga talus Kanasaares. Minu haridustee algas Võuküla koolis. See kool ühendas Leevaku ja Ruusa, Kanasaare ja Soosaare külad. Koolijuhataja oli Rudolf Armulik – noor, kena, vallaline mees, tüdrukute lemmik. Klassitoas oli suur ahi, nurgas orel, selle taga riidenagi. Õpetaja elas samas majas. Õues puude otsas olid lindude ja oravate pesakastid. Koolimaja kõrval oli Võhandu jõe luht, seal lasime liugu, saabaste peal vissi, õpetaja vedas. Ükskord hakkas Armulik kätega vehkima ja lapsi minema ajama. Mandel Kalju oli läbi jää vette vajunud, õpetaja tiris poisi välja ning viis oma tuppa. Seal vahetati riided ja tehti kuuma teed. Kui olin esimeses klassis, siis üks Vootele-nimeline poiss torkas tööõpetuse tunnis väitsega reie sisse. Veri purskas, õpetaja andis esmaabi. Koolikaaslastest meenuvad Salme Pindek, Eha Parisalu, Harri Sumeri, Maie Pikk, Evi Konsing, Eha Kesselman, Helju Mälton, Erika Sell, Kalev Mälton. Üks tüdruk oli Pärja, perekonnanimi ei meenu, teine tüdruk oli Tolmov, eesnime ei mäleta. Kolmanda klassi pildi peal tunnen ära Õie ja Helju Mältoni, Heino Miina, Evi Konsingu, Kalev Mältoni. Endel Kirotosk on minu vend, Erika Selliga olime kooli lõpuni pinginaabrid. Eha Parisalu elas Varese talus. Üks väiksem poiss on Padar, ta toodi kooli, raamatud olid seotud räti sisse. Poiss virutas raamatud nurka ja jooksis suure kisaga minema. Fotol on veel Lempke Renate ja Laine Siilaberg Kanasaarest. Üks suurem poiss, nimi ei tule meelde, tema vanemad olid Ruusa mõisas moonakad. Ta ajas meid väitsega taga, ise karjus: „Ma lasen teil kõigil vere välja!“ Päris tõsiselt ei saanud seda võtta…“
Pärast seda, kui 1931. a valmis Tartu-Petseri raudtee, hakkas majanduslikult üha rohkem arenema Ruusa raudteejaama ümbrus ja elanike arv suurenes seal pidevalt. Samas oli aga Ruusa mõisakeskuse osatähtsus kahanenud. Võru Maavolikogu koosolekul juunis 1939, kus arutati kavandatavaid muudatusi Võrumaa algkoolivõrgus, otsustati tookord Veriora valla alla kuulunud Võuküla kooli asukoht üle viia Ruusa raudteejaama ja avada uue kooliringkonna moodustamisel õpilaste rohke arvu tõttu teine klassikomplekt ning 4., 5. ja 6. õppeaasta klass. Kool viidigi Võukülast üle Ruusa raudteejaama juurde. Nüüdsele Võuküla 6-klassilisele algkoolile renditi koolimajaks Ruusa raudteejaama lähistel asunud Hakmanni maja. Kool kandis seega ühe aasta veel ka Ruusal töötades Võuküla algkooli nime ja Ruusa algkooliks nimetati alles 1940. aasta augustis. Kooli direktoriks oli aastatel 1936-1940 Rudolf Armulik ja 1941-1954 Rudolf Aruste, kelle poeg Enn oli krutskeid täis nagu Joosep Toots.
Kodulookogumikus „Ruusa küla lood“ meenutavad oma kooliaegu peale eespool nimetatud Luule Kangro veel Eduard Peedosk, Johannes Nagland, Lehvi Samuel, Mart Sõrg, Aivo Parring, Ants Tobreluts, Eino Lepik, Tõnu Zernask, Elmi Salmus, Inga Ennok, Ülle Novek, Ester Tuiksoo jt. Lehvi Samuel kirjutab: „Küllap kestsid tollalgi tunnid 45 ja vahetunnid 10 minutit, söögivahetund oli kindlasti pikem. Söögivahetunnil luges korrapidaja söögipalve ja igaüks otsis kotist oma võileiva ja piimapudeli. Õpetaja istus klassis ja söömaaeg oli püha toiming. Vaatamata sellele, et koos oli kolm klassi, valitses tunnis töine meeleolu, muiduvahtimiseks aega ei jäänud. Vanuseliselt oli klassi koosseis kirju. Kes hakkama ei saanud, jäi “istuma”. Mäletamist mööda oli alumises klassis palju poisse ja osa juba üsna suured, ülemises aga rohkem tüdrukuid. Minul olid vanema venna õpikud. Vihikute, pliiatsite ja muude koolitarvete hankimisega oli raskusi – neid lihtsalt ei olnud. Suur asi oli, kui kooli poolt anti paar poognat pakkimispaberit, millest valmistasime kodus vihikud. I klassis ma ei käinud, pandi kohe II klassi. Säilinud klassitunnistuste järgi tean, et II ja III klassi õppeained olid emakeel ja kodulugu, usuõpetus, matemaatika, joonistamine, kirjatehnika, tööõpetus ja laulmine, III klassis ka saksa keel. IV klassis lisandusid ajalugu, loodusõpetus ja maateadus. Hinded tunnistusel pandi I ja II poolaasta eest ja aastahinne. Nii oli see Saksa ajal. 1944. aastal lõpetasin IV klassi ja lõppes ka Saksa okupatsioon. Läheneva rinde tõttu jäi kevadel õppeaasta lühikeseks. Öösiti pommitati. Kord hommikul kooli minnes haigutas keset meie koolirada suur pommiauk. Sel 1944. aasta suvel kadus maa pealt ilus Ruusa jaamahoone, raudteerelsid lendasid vingudes taeva poole… V klassi alustasin juba nõukogude koolis. Jäi ära usuõpetus ja tuli juurde vene keel. Kevadel eksamid emakeeles, vene keeles ja loodusõpetuses. 1946. aastal lõpetasin Ruusa Mittetäieliku Keskkooli VI klassi, VII klassi sel aastal Ruusal veel ei avatud ja tuli lahkuda. Enamus jätkas kooliteed Viluste MTK-s, Helga Leevakul, Pärja Põlvas ja mina Räpinas. Nende viie aasta jooksul, mil õppisin Ruusal, käis meil korra ka koolide inspektor maakonnakeskusest Võrust, Võukülas sündinud-kasvanud Rein Roos.“
1964. aasta sügis, kui ma kooliteed alustasin, oli põnev aeg. Kui seni oli kool olnud 7-klassiline, siis edaspidi 8-klassiline. Kaks korda sai koolilõpupidu pidada klass, kus õppisid Henn Järv, Algo Taal, Sulev Saarva, Uno Mathiesen, Leo Vijard, Valerik Andrian, Taivo Sillaots, Viktor Palkov, Väino Täll ja Helgi Lallu. Poisteklassi lemmikuks oli õpetaja Enn Sild, kes innustas neid maadlustrennis ja juhendas tõstespordis. Kooli direktor oli tollal veel Miili Valner, hiljem Olga Aruste. Katrin Meos oli minu I klassi õpetaja, ta oli väga ilus ja hea – noor naine moodsa kleidi ja tupeeritud soenguga. Temast on ainult armsad mälestused. Pikka aega oli kooli raudvaraks matemaatika- ja käsitööõpetaja Asta Metsmaa. Palju jõudu ja tugevat tervist talle!
1976/1977 õppeaastast alates töötas kool algkoolina, I klassi õpilasi oli 12, õpetajaks Milvi Aia, II-III klassi õpilasi oli 9, õpetajaks Inga Ennok. Algkooli direktorina töötas Inga Ennok, kes varem oli eesti keele õpetaja. Nii kestis see 1989. aasta sügiseni, mil haridusosakond avas I klassi Ruusa lasteaia ruumides, õpetajaks alul Epp Karro, seejärel Hele Aia. Õpetaja Lia Taim II+III liitklassiga ja õpetaja Inga Ennok IV klassiga jätkasid tööd vanas koolimajas. Tänu Inga Ennokile säilitas kool järjepidevuse ja jäi püsima.
Taasiseseisvunud Eestis toimusid suured muutused. 1993. a kevadel lõpetas Ruusa sovhoos oma tegevuse ja tühjaks jäänud majandikeskusesse otsustati paigutada kool. Suve jooksul tehti majas remont ja kontoriruumid kohandati klassiruumideks. Kuna Ruusa kool sai endale uue maja ning Leevaku Põhikooli hoone vajas kohendamist, siis otsustati tuua vanemate klasside õpilased Ruusale õppima. Nii sai Ruusa Algkoolist Ruusa Põhikool ja Leevaku Põhikool muutus Leevaku Algkooliks. Ruusa Põhikool töötab selles majas tänaseni. Koolijuhtideks on olnud Lembit Vihula ja Urve Mähar ning alates 2008. aastat tänanseni spordimees Kurmet Karsna. Hetkel õpib koolis 29 last, põhiliselt liitklassides, ainult VI klass on omaette.
Teekond on pikk, pärisorjusest demokraatliku riigikorrani, ning muutused on suured. Julgen väita, et lapsepõlv ja kooliaeg on olenemata ajastust ikka olnud helge ja õnnelik. Ruusa kool tähistab reedel, 21. oktoobril algusega kell 19 kontsert-piduõhtuga piirkonna hariduselu 240. aastapäeva. Keda see sündmus kõnetab, palume kohal olla!
Kodulooliste materjalide põhjal koostanud
Kersti Murumets, muuseumi juhataja