Adolf Vaigla mälestusteraamatu esitlus
Hea Kodu Päevade avaõhtul 10. juuni 2011 kell 18:00
*****************
„Seda tööd te ei oska,“ ütleb Vaigla järsku. Ma ajan end sirgu ja vaatan nõutult õpetaja poole. „Kui tahate aednikuks saada, siis on kõige tähtsam kaevamine,“ jätkab tema. Ma pole selle hetkeni kordagi mõelnud, et tahan aednikuks saada, olen ainult tahtnud edasi õppida. Räpinasse sattumine on mitme juhuse kokkulangemise vili. Niisama hästi võiksin enda poolest olla Mustvee gümnaasiumis, Tallinna õhtukoolis või kes teab kus veel. Samasse otsa tuleb muhelema panev mõte – tahan või ei taha, see Vaigla koolitab minust ikka aedniku. Oli aasta 1945, teisigi Heino Kiige moodi mõtlejaid nii varem kui hiljem.
Adolf Vaigla tuli Räpinasse 1936. aastal, tema igatses aiandusele lähemale. Kogemustepagasis oli mõndagi – lapsepõlvest pärit huvi aianduskirjanduse vastu, tegutsemine koduses õunaaias, varajase kapsa kasvatamine, teismelisena rajatud lilleaed. Vahi põllumajanduskooli kaheaastasesse aianduse ja mesinduse eriklassi astus ta kogenud praktikuna, süstemaatiline aiandusharidus algas seal. Järgnesid praktika Tartu Ülikooli aianduse ja mesinduse katsejaamas Raadil, töö Oskar Lauritsa aiaäris Tartus ja Väimela põllunduskoolis. Väimela-aastad 1930-1936 olid aednikule rasked, töö- ja kogemusterohked. Tuli kasvatada köögivilja- ja lilletaimi kooliaiale ning turul müümiseks, valminud saaki valvata, toodang turule viia ja maha müüa, puukoolis istikuid kasvatada ning aiapinda laiendada. Pargi korrashoidmine oli loomulikult osa aednikuametist. Seda kõike oli liigagi palju, aga karjatalitajatekooli õpilastega sai see tehtud, lisandus oskus õpilasi organiseerida ning juhendada.
Räpina aiatööstusekooli asutamine 1935. aastal pakkus võimaluse aiandushariduse jätkamiseks ja kui järgmisel aastal vajati kooli tegelikkude tööde juhatajat, kandideeriski Vaigla. 1936. aasta aprillis sai temast räpinlane ja seda kuuekümne viieks aastaks.
Adolf Vaigla 100. sünniaastapäev tänavu pakub Räpinale, aianduskoolile ning muuseumile võimaluse ja kohustuse mõelda aianduse minevikule, olevikule ja tulevikule. Vaigla oli ainulaadne isiksus, Räpina on ainulaadne koht, mõlemal on oluline osa Eesti aianduses.
21. jaanuaril avasid Räpina Aianduskooli direktor Heino Luiga ja vallavanem Teet Helm aianduskonverentsi „100 aastat Adolf Vaigla sünnist“. Konverents oli üks Vaiglale pühendatud aasta põhiüritusi, selle juurde kuulusid kaks näitust – Ahja valla Ootsingute Asuva ja Räpina valla Kasvandite Halika talude õunad ning stendiväljapanek „Adolf Vaigla meenutab“.
Konverentsi ettekanded „Aednik läbi pika elu“, „Minu isa“, „Minu õpetaja ja kolleeg“, „Töövilumused ja vaatlusoskus – aedniku põhivara“, „Temast jäid pargid ja aiad“, „Aiakujunduse eriala algusaastad aianduskoolis“, „Aednikuna Eesti Looduskaitse Seltsis“ ja „Pärismaiseid ilupuude aretisi“ põhinesid Adolf Vaigla enda kirja pandud ning tema pere, kolleegide, õpilaste ja sõprade mälestustel. „Aiasaaduste tootmine tänases Eestis“, „Aia- ja maastikukujunduse arengusuunad Euroopas“, „Lilleneostusest floristikani“ avasid kaasaja aiandusele ja aiandusharidusele iseloomulikku. Sõnavõtud meenutasid Adolf Vaigla eredat isiksust. Räpina meeskoor, kelle tenorihäälerühmas Vaigla laulis aastakümneid, andis oma lauludega üritusele pidulikkust.
Räpinlaste ja külaliste sooja ning sõbralikku huvi Adolf Vaiglaga seotu vastu hoiavad kogu aasta erksana aianduskooli „Aeg ja Vaim“, Räpina Rahvaleht, tema mälestusteraamat, näitused, jalutuskäigud ja ekskursioonid.
Heino Kiik kirjutas Maakodu selle aasta jaanuarinumbris: „Õpetajaist oli Vaigla üks meeldejäävamaid, mitte ainult Räpinat, vaid kõiki mu kuut kooli arvestades. Tema ehisaianduse õpetamine avas silmad tundmatusse maailma, see ladinakeelsete nimede tuupimine oli ainulaadne elamus, tõstis mind mu enda silmis astme võrra kõrgemale.“
