Väljapanek
ADOLF VAIGLA 100
Räpina Aianduskooli kasvuhoones alates 1. märts 2011.
**************
Olen sündinud vana kalendri järgi 19. detsembril 1910 ja uue järgi
1. jaanuaril 1911. aastal. Ema jutustuse järgi olen ma maailma sündinud suure valu ja vaevaga, tema seitmenda lapsena. Õieti küll kaheksandana, sest üks olla, nagu ema ütles – vahepealt “untsu” läinud. Kõige vanema venna nimi oli Oskar Eduard, seejärel Aleksander, siis August Johannes, Rudolf, Voldemar ja mina – Adolf.
Ema kui talunaine unistas saada perekonda tütart endale abiks. Tulid aga poisid, kes olid abiks peamiselt isale. Tütreõnnest jäidki vanemad ilma. Eks mina, pesamuna ja mõhekaabe, nagu mulle ikka öeldi nii külas kui kodus, olin siis emale abiks tütre moodi, tehes sageli naistetöid.
***
Kevaditi pookisime venna Voldemariga õunapuid. Vend oli pookija, mina kinnisiduja ja pookevaha pealepanija. Vend kogus õunaseemned sügisel ja külvas siis rukkipõllule, et hiired seemneid ära ei sööks. Kevadel tärganud taimed istutati aeda peenrale, neist kasvasid alused, millede peale pookisime kultuursordid. Peamiseks pookimisviisiks oli lõhesse pookimine. Ka kõik metsast leitud õunapuud istutas vend aeda ja pookis umber. Aias oli ka suurema võraga metsikuid õunapuid, milliseid pookis ümber võra tagasilõikamise teel.
***
Olin juba lapsepõlves sageli haige, seepärast hakkasin muu lugemismaterjali kõrval aiandusalaseid artikleid lugema. Meil oli 1911. või 1912. aasta Aiatöölehe aastakäik, kust lugesin aiandusest. Ka sama aasta Põllutöölehes oli aiandusalaseid artikleid. Üks artikkel kandis pealkirja “Kaks nädalat varem”, milles kirjeldati varajase kartuli kasvatust. Teine artikkel, mis mulle sügavat mõju avaldas, oli “Meie ilusamad suvelilled”. Lugesin neid ja teisi artikleid mitmeidkümneid kordi. Viimases artiklis olid ka suvelillede teaduslikud nimed, milliseid õppisin juba kaheksa-aastaselt. Tõuke andis mu aiandushuvile ka arsti soovitus, et aiatöö oleks minu nõrgale tervisele sobiv. Sügavamat mõju avaldas mulle naabertalu Kuke lilleaed, kus oli väga palju lilleliike. Sealne peretütar Aliide oli suur lillearmastaja. Neil oli suur lilleaed, mis asus elumaja kambrite otsas. Kord lõikas ta mulle paar suurt daalia õit, üks oli lumivalge, see õis on mul kogu eluaeg silmis. Hiljem aretasin ise hulga daalia sorte.
***
Maarja Magdaleena kõrgemasse algkooli läksin 1924. aasta sügisel. Muidugi ei lubanud isa sinna enne minna kui vili koristatud ja kartul võetud, pääsesin kooli kolm nädalat kooli algusest hiljem. Olin teistest palju maha jäänud ja seetõttu neist algul palju rumalam. Õnneks pandi mind istuma Rudolf Uuki kõrvale, kes oli teiseks aastaks viiendasse klassi jäänud. Esimese saksa keele klassitöö kirjutasin tema pealt puhtalt maha.
***
Vahi aiandus-mesinduskooli mineku hommikul hakkas nagu kotist laia lund sadama. Läksime vankriga, lumi jäi vankrirataste ümber ja seetõttu oli väga raske edasi liikuda. Isa lubas mitu korda teelt tagasi pöörduda. Ütles, et sellest kooliskäimisest ei tule nagunii midagi välja. Olin vait ega lausunud sõnagi. Isa oli ägeda iseloomuga, kartsin kogu aeg, et ta tõesti teelt tagasi pöörab. Jõudsime siiski Vahile. Õhtupoolik läks sulale ja sadu jäi üle. Panime siis kompsud niinimetatud Valga majja maha, toake oli ette nähtud teisel korrusel. Sain teada, et võisin hilisest kohaletulekust hoolimata kooli jääda. Niisiis algas minu ametlik aianduse õppimine 1927. aasta sügisel.
*******************’
Väimelasse sõit algas 3. mail 1930. Isa viis mind vedruvankriga Tartusse. Selle vankri ette rakendati hobune vaid harukordsetel juhtumitel. Minu elus juhtus see esimest korda ja jäi ka vist viimaseks. Ehkki isa lubas selle vankri mulle pärandada, aga mul polnud hobust, siis jäi see vanker vist vend Voldemarile. Sõiduilm oli ilus, vaikisime isaga esialgu, mõtlesime kumbki omi mõtteid. Inglismäe all hakkas isa rääkima, et lähed kodust kaugele ja pead ise otsustama oma elusaatuse üle. Ma sain aru, et isa oli mures mu tuleviku ja töö pärast. See oli ainuke kord, kui ta minuga rääkis ja mulle läheneda püüdis, ütlesin kindlalt, et minuga midagi halba ei saa juhtuda.
Väimelasse jõudsin päikesepaistelisel õhtupoolikul, kased olid hiirekõrvus, minul süda põksumas uue koha pärast – kuidas seal kõik on ja kuidas saab edaspidi hakkama. Selle päeva looduse arengut meenutan igal järgneval kevadel.
****
Hooaeg algas märtsis pärast talviseid töid, soojade lavade tegemisega. Lavade jaoks olid maa sees augud, millede peal viieaknalised lavakastid. Lavad pakkisime hobusesõnnikuga, mida sai tallist. Kui lavad läksid soojaks, siis muld peale. Soojenenult algasid külvid ja pikeerimine. Liiga vara ei võinud külvata ega taimi pikeerida, sest sõnniku ägedal põlemisel hävitasid gaasid idanevad seemned ja taimed.
*****
1935. aasta augustis lugesin Võru lehest, et Räpinasse asutati aiatööstuse kool. Ütlesin siis õpilastele, et lähen sinna kooli, kuna kool on nelja-aastane aianduskeskkool. Samas välgatas mõte, et järsku saaksin sinna tööle asuda. Väimela direktor ja õpetajad olid Räpina kooli asutamisest väga häiritud, kuna õpilasi ei jätkunud Väimelassegi, milleks siis Räpinasse uut kooli asutada?! Ja mis imelik nimi – aiatööstuse kool! Mida see peaks küll tähendama? Kõik uue kooli asutamise mõtted ununesid, kuni 1936. aasta veebruaris oli lehes kuulutus, et Räpina Aiatööstuse kool vajas tegelikkude tööde juhatajat palgaga 87 krooni kuus. Kohe valmis mul mõte sellele kohale kandideerida, kuna saaksin aiandusele „lähemale“.
****
Käisin uut kohta vaatamas. Verioralt edasi Räpina poole sõites tundsin maad kogu aeg vajuvat, hing tahtis päris kinni jääda. Oli tunne, nagu vajuksin kuhugi, kust pole enam väljapääsu. Kohale tulles päris ehmusin – koolimaja oli määrdunud, lagunenud, mõnel uksel polnud käepidet, välisuksele oli kritseldatud inetuid sõnu. Oli märtsi lõpp, park porine ja lobjakane. Korteriks näidati praegust komsomolituba, mis oli ühtlasi õppevahendite ruumiks, luukere ukse kõrval seismas. Endel Lamp vist luges mu näost kõike, mida mõtlesin. Hakkas rääkima kui ilus siin suvel on! Ütles, et üle jõe elab ämmaemand toredate tütardega.
*****
Igas inimeses on mõni protsent aednikuverd. Ta külvab kasvõi lillepotti midagi, kui teist võimalust pole, et kevadel tärkamisega kaasa minna. Seda külvi- ja istutusmaaniat tuleb aednikel ravida.
******
Aianduskool oli Räpina vallavalitsuse poolt ellu kutsutud, eesotsas sekretär Rämmali, vallavanema Paabuski ja paljude tublide vallavolikogu liikmete aktiivse nõudmise tulemusena. Varem oli samas hoones, Sillapää lossis, olnud põllumajandusgümnaasium. Viimane suleti õpilaste vähesuse tõttu, kuna palju lapsi läks Tartu-Petseri raudtee valmissaamise tõttu Tartusse kooli. Varem käidi Tartus harva ja hobustega. Pärast gümnaasiumi oli lühikest aega töötanud kaheaastane täienduskool.
Aianduskooli asutamise fakt kinnitati president Pätsi allkirjaga 1935. aasta juulis või augustis. President oli ka varem Räpinas käinud. Presidendi vend, preester Nikolai Päts, oli Räpinas õigeusu kogudust teeninud, preestri kolm last on maetud Räpina õigeusu kirikuaeda. Esialgu oli kool Räpina valla ülalpidamisel, teisel aastal läks kool Võru maavalitsuse alluvusse, kusjuures haridusministeerium maksis õpetajate palgad.
********
Kooli algusaastatel oli aias väike kasvuhoone, mille sisemise osa oli Endel Lamp minu tööletuleku ajaks ümber ehitanud. Need tööd olid tehtud juba sügisel. Kevadeks oli kasvumaja juba mitmesuguseid taimi täis. Kasvumaja oli neli meetrit lai ja koos eeskojaga kaheksa meetrit pikk. Eeskoda oli kaks meetrit ja valgustatud pinna pikkus kuus meetrit. Nii oli kasvumajas kasulikku pinda umbes kakskümmend neli ruutmeetrit. Selles kasvumajas toimus õpilaste väljaõpe üle kümne aasta.
***
Olen õpetanud siin aegade jooksul väga mitmesuguseid õppeaineid, milledest märgiksin: puuviljandus, köögiviljandus, iluaiandus, taimekaitse, sordiaretus, mesindus, botaanika, aiakujundus, aiatehnika, dendroloogia, lillekasvatus, potilillede kasvatus, lilleneostus, köögiviljade ajatamine. See on mul võimaldanud väga laialdaselt aianduslikesse küsimustesse süveneda.
****
Pika Räpinas töötamise aja kestel, eriti nõukogude-perioodil, hakkasin õpilaste abiga tegema mitmesuguseid katsetöid, mille kohta on olemas käsikiri. Kui õppetunnis kerkis üles mõni probleem, otsustasime teha katse, üks õpilane valis selle enesele teemaks. Katseteks saime maad aias või kasvumajas. Muude katsete hulgas oli soojanõudlike taimede nagu melon, arbuus, baklažaan, füüsalis, artišokk, viinamari, hernes, mais, riis ja teiste kasvatamine. Räpina katseaias on ka valminud neli tera riisi. Paljudest taimedest nagu melon, arbuus, mais, daalia, sirel, floksid, priimula ja teised sai eraldatud uusi vorme ja sorte. Maisi sort ‘Räpina’ sai tuntuks Eestis ja vennasvabariikides. Selline tegevus sai laialdase arenguvõimaluse seoses niinimetatud mitšurinliku liikumisega. Mitmeid aastaid võtsime oma töödega osa põllumajandusnäitustest Moskvas, kust saime diplomeid ja medaleid.
*******
Peahoone ümberehitamise lõpetamisel sai selle esine kujundatud PhD Jaan Porti kavandi järgi. Muus osas toimus see direktori juhtiste alusel. Omapärase kujunduse tegi koolijuhataja Endel Lamp sirgete ilupõõsaridade istutamisega teede äärde. Siin tuli ette vigu, mõned põõsad on liiga tee ääres ja seetõttu langevad oksad teede kohale, eriti vihma ajal. Sirgete ridade asemel oleksid põõsarühmad võinud olla. Mina olen pargi hooldamise ja kujundamisega tegelenud nelikümmend aastat ning saanud selles osas palju kogemusi.
****
Varajase kapsa kasvatus algas umbes 1947. aastal muldpotte kasutades. Varem olid Eesti aednikud muldpotte kasutanud vähe, selle segus olid savi, muld ja veise roe. Oma kogemustest sellel ajal kirjutasin brošüüri. Meie eeskujul hakkasid teisedki majandid niimoodi varajast kapsast kasvatama, samuti individuaalkasvatajad, kes said sellest kultuurist head sissetulekut. Linnarahvas sai aga varajast kapsast sellest ajast peale kuni poolteist kuud varem toiduks tarvitada. Hiljem töötasin välja ka toitekuubikute meetodi, tehes neid lavas kohapeal, mis tõstis tööviljakust.
***
Poisipõlves õpetas ema mind tantsima, see jätkus ka Väimelas. Räpina tulles otsustasin oma tantsuoskuse vaka all hoida, aga kahjuks see ei õnnestunud. Ühel naisseltsi peol kooli saalis võttis õpetaja G. Palootsa abikaasa mind tantsima. Ütlesin küll, et ei mõista tantsida, aga ta ei uskunud ja nii pidingi jälle tantsima hakkama. Mõni nädal hiljem esitasin pr. Luhtiga laval karaktertantsusid. Riided tellis naisselts Võru Kandlest. Seejärel õpetasin hulk aastaid koolis rahvatantsu ja moodsaid tantse. 1941. aasta kunstidekaadiks olime pr. Luhtiga valitud rahvatantsupaarina Moskvas esinema, see jäi algava sõja tõttu ära. Olen olnud paari Räpinas lavastatud näitemängu liikumisjuhiks – Emajõe lõoke, Vesiroos.
Räpinasse tulles hakkasin haridusseltsi segakooris laulma, käisime 1938. aasta laulupeol.
********
1941. aasta juunis sõitsin Moskva näitusele. Tallinnast sõitsime välja 19.-20. juunil. Leningradi jõudes kuulsime sõja algusest. Kohe pärast seda hakkas tänavatel tihe passikontroll. Õhtul sõitsime edasi Moskvasse. Pärast paari päeva Moskvat kiirustasime koju, saime tulema kõige viimase rühmana.
***
Aianduskabineti alla kuulusid peaaegu kõik aianduslikud ettevõtmised koolis, ka aiandusring. Aiandusringiga alustasime tööd 1940. aastal okupatsiooni ajal ja pärast sõda võttis see töö kord-korralt suurema ulatuse ning kestis minu vanaduspensionile minekuni, niisiis umbes viisteist aastat. Meie kogemusi tutvustati teisteski põllumajandustehnikumides. Esitasime referaate, koostasime artikleid ajalehtedele ja ajakirjadele, tegime katse- ja uurimistöid, vastasime sissetulnud kirjadele, saatsime välja seemneid ja taimi, valmistasime õppevahendeid, andsime aianduslikku nõu.
*****
Õpetajana töötasin kolmkümmend viis aastat, okupatsiooniaega sinna sisse ei arvatud ja palgakõrgendust ka selle eest ei saanud. Õpetaja headus on tähtsam kui tema teadus.
***
Sirelite aretustulemusena olen saanud palju uusi vorme, mis erinevad üksteisest värvilt, õiekujult ja kasvutugevuselt. Eriti omapäraseid ja väga suureõielisi sireleid sain Kanadast saadud seemnetest, mida saatis mulle koolivend Arvid Vilms. Minu sortide pookoksi saadeti Hamiltoni botaanikaaeda Kanadas.
*****
Olin tuntud kurja ja väga nõudliku õpetajana, siiski kõik konfliktid said ära likvideeritud. Olin kogu aeg tööga ülekoormatud, sellele vaatamata usaldasid õpilased mind.
******
Juba kooli tegevuse algul oli siin kolm paati, milledega nii õpilased kui õpetajad võisid jõel sõita. Õnnetusi ei juhtunud, sõitsime sageli Sillapää metsa äärde ja käisime metsas sinililli ning maikellukesi korjamas, neid on sealses metsas palju. Sillapää mets on räpinlaste armastatuim jalutuskoht, seda on üha paremini korrastatud. Püüdsime paadisõidul kalu, Võhandust on isegi angerjaid saadud. Kevadeti tuleb kala Peipsist veskipaisu alla, seal on neid isegi korvidega püütud.
Ilus on Võhandul õhtul, öösel ja hommikul päikese tõusu ajal paadiga sõuda. Õhtul tõuseb udu, on kuulda öölindude lendamist ja laulu. Ööbik laksutab ja kodukakk huikab, pargis pesitseb neid palju. Mäletan, kuidas E. Lamp mind kord koolimajas südaöösel üles ajas, et kodukaku poegi vaadata. Õhtuti lendavad nahkhiired ja maipõrnikad ringi.
Ülejõelt käidi paatidega alevisse. Unistati sillast, mis võiks pargi kohalt üle jõe ulatuda ja osa Räpina elanikke Tartu maanteelt otseteed alevi keskusse viia.
***
Õpetasin korvipunumist ja valmistasime õpilastega kõik koolile vajalikud tarbekorvid – köögiviljakorvid, puuviljade mahavõtmise korvid, kartulikorvid ja lille- ning ilukorvid. Korve punusime pajuvitstest, puujuurtest, laastudest, kaseokstest ja muust materjalist.
****
Mind on autasustatud kolme ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga ja I. V. Mitšurini mälestusmedaliga. Üleliiduliselt põllumajandusnäituselt olen saanud suure ja väikese hõbemedali ning mitmeid pronksmedaleid. Mind on tunnustatud haridustöö eesrindlase rinnamärgiga. Minu foto on olnud mitmel aastal tehnikumi autahvlil ja olen saanud rajooni parteikomitee aukirja.
Mulle on alati suurt mõju avaldanud lõpetajate kokkutulekud, see on osake minu tööst ja Räpina tehnikumi ajaloost. Need kokkutulekud meenutavad möödunut, mis mind mõistmata põhjusel alati kurvastab. Annab ju õpetaja osa endast iga lennu õpilastega kaasa, kõigile peab ikka ja jälle midagi jätkuma.
****
Nelikümmend aastat Räpinas töötades olen seotud Räpina haljastamisega. Pärast sõda rajasime mälestussamba ümbruse haljasala ja paberivabriku esise haljasala, hiljem kangelaspargi ja laulupeo pargi. Olen nõu andnud Räpina koduaedade kujundamisel. Haljastusküsimustest olen pidanud loenguid ja teinud plaane ka kaugemale Räpinast – Põlvas, Võrus, Tartus, Värskas, Petseris, Mehikoormas, Leevakul, Ahjal, Pärnus, Tallinnas, Muhus ja paljudes teistes kohtades. Nõu olen andnud mitmete kooliaedade kujundamiseks. Räpina haigla väike haljasala on minu abiga rajatud, samuti Räpina keskkooli ümbrus. Kõiki kohti polegi meeles.