Idee pärines Maksim Gorkilt, kelle üleskutsel 27. septembril 1935. aastal jäädvustasid paljud oma täiesti tavalise tööpäeva. Veerandsada aastat hiljem, 27. septembril 1960 korrati üleskutset ja paljud ajalehed andsid ülevaate selle päeva iseloomulikumatest ja huvitavamatest elunähtustest. Ajastule vastavalt tunnustati kangelasi ja ülistati töövõite. Pilk 60 aasta tagusele Räpinale viib meid keset suurt ehitusbuumi. Räpina oli viimaste aastatega kasvanud 3-4 korda suuremaks ja kasvas edasi, valminud ja pooleli oli palju ehitisi. Kõige suurem ehitus käis Pioneeri tänaval (praegune Kooli tänav), sinna kavandati Räpina südant. Tollase Pioneeri tänava ümbruses laiusid põllud, uue partei rajoonikomitee hoone (praegune haldushoone) esisel haljasalal aga peeti turgu ja laata. Endisele aleviservale oli kerkinud uus universaalkauplus, lausa suurehitusena paistab neljakorruseline keskkoolihoone, kus tuleval aastal hakkab õppima 880 õpilast. Keskkoolihoone juures on valmimas kahekorruseline polütehnilise õpetuse hoone. Siinsamas üle Pioneeri tänava aga olid ehitajad jõudnud kohaliku majanduse kombinaadi teenustööde paviljoni hoone seintega kolmanda korruseni, natuke maad edasi seisavad sirges reas kolm silikaltsiitplokkidest ehitatud kommunaalmaja. Heiki Kull, rajooni täitevkomitee tehnilise järelvalve insener rõhutas, et Räpina hakkab linna ilmet võtma. Linna staatuseni jõudmiseks läks küll veel päris tükk aega. Üle poole Räpina rajoonist oli tolleks ajaks elektrifitseeritud, käsil oli tulevase Räpina elusoone, Saesaare-Räpina kõrgepingeliini Maailma päev Räpinas rajamine. Selle valmimist ootasid pikisilmi kõik suured tööstusettevõtted, sovhoosid, kolhoosid. Täiesti tavaline tööpäev Räpinas oli täis siginat-saginat, paberivabrikus käis hoogne töö, majanduse kombinaadis olid tootmismahud kasvanud, Toolamaa mahla- ja konservitehases oli käsil moderniseerimine, „Peipsi” kalurikolhoosis oli aastane kalapüüginorm juba ületatud, liha- ja piimanormid nõudsid veel pingutust. Suurte tootmisnumbrite kõrval oli suurenenud ka loteriipiletite ost ja arusaadavalt seetõttu ka võitjate arv. Võideti väga hinnalisi auhindu nagu külmutuskapid, raadiovastuvõtjad, õmblusmasinad, vaibad. Toimusid teabepäevad, meditsiiniõed korraldasid kuus kaks korda erialaseid koosolekuid, autode ja mootorrataste omanikud kohtusid üritusel, kus selgitati alkoholi mõju roolikeeramisele. Töörahva ühised pingutused ja saavutused arendasid Räpina rajooni jõudsalt parema homse suunas. Mida me tänavuse oktoobri alguses, ühel tavalisel tööpäeval Räpinas märkame? Ehk kõigepealt seda, kui kaunis ja vaikne on meie linn ja vald värvikireva sügise keskel. 1960-ndatel rajatud hoonetes käib elu tänagi, koolis õpitakse ja teenustööde paviljonis tegutsevad ettevõtjad. Paberivabrikust väljub tänagi koormate viisi toodangut. Ja muidugi, elektriga varustatuse kõrval on Räpina kaetud internetivõrguga. Töö käib paljuski siseruumides, hoonete südametes aetakse mitte ainult Räpina valla asju, vaid kogu Eesti asju.
Toivo Lees muuseumiõpetaja
Räpina 1960ndatel aastatel
