Elupõline metsamees Valdek Kütt

Näituse avamine „Elupõline metsamees Valdek Kütt” laupäeval, 1. juulil 2017 kell 13:00
RMK Kagu regiooni kontoris.

 

****************************

Valdek Kütt sündis 1. juulil 1932 Virumaal Erra vallas Kiviõlis. Laiuselt pärit isa Voldemar töötas algul mitmesugustel ametikohtadel ning oli isegi kaevanduses lukksepp, kuid tervis ei pidanud vastu. Ta leidis, et nii enam edasi minna ei saa ning astus metsakooli, mille lõpetas 1937. aastal. Pere vahetas elukohta ning isa leidis töökoha Narva lähistel Uusküla metsavahina. Praegu laiub selle koha peal Narva veehoidla.

Tol ajal oli metsavaht riigiteenija ning kandis mundrit. „Mul on see praegugi silme ees – väga uhke munder oli,” on Valdek Kütt öelnud. 1940. aastal tulid venelased nii, et tolmupilv üleval. Ka siis kandis isa mundrit ja punaarmeelased võtsid ta kinni, kuna arvasid, et tegu on Saksa spiooniga.

Üheksa-aastasele poisile oli sõjaaeg põnev. Sakslane tuli Narva, kuid millegipärast edasi ei tunginud. Nii juhtuski, et metsavahi maja jäi neljaks nädalaks kahe rinde vahele. Mõnda aega oli pere koos kahe lehmaga metsas sõjapaos, pärast sakslaste tulekut läksid nad koju tagasi. Maja seisis püsti, kuigi oli kahelt poolt kuulidega läbi lastud ning aknaklaasid puru. Kahel pool maja olid kaevikud ning kõik kohad igasuguseid relvi täis.

Sõja ajal valvas mõne kilomeetri kaugusel Narva linnast asunud Plüssa jõe silda 8-9meheline meeskond. Ka nemad paigutati metsavahi majja, Küttide perele jäi ainult üks tuba. Olid keerulised ajad. Valdek läks Narva linna 5. algkooli I klassi 1940. aastal. Narvast tuli pere ära 1942. aasta märtsis, isa sai Jõgevamaale Luuasaare metsavahikoha ja Valdek jätkas oma kooliteed Kaareperes. Pärast lõpetamist läks Valdek Tihemetsa tehnikumi, kuid isa surma tõttu 1948. aasta jaanuaris tuli ta emale toeks koju tagasi. Kuna nüüd hakkas ema tööle metsavahina, pidi Valdek talle nii kodus kui tööl abiks olema.

1948. aastal astus Valdek Kütt Luua, tolleaegse nimetusega Kuremaa, Metsakooli ning lõpetas selle esimese lennu. Oli metsakooli asutamise aeg, mil polnud veel õigeid ruumegi. Valdeku esimene töökoht oli Kuristal, ta töötas seal metsnikuna ning hiljem Türi, Tapa ja Varangu metskondades abimetsaülemana.

Valdekut ootasid 1950. aastal ees väga rasked ajad. Nõukogude julgeolek mõrvas tema ema Adeele-Johanna. Kuna metsavahikoha juurde kuulus ametikorter, siis noormehel sinna enam asja polnud. Uut elu tuli alustada nullist. 1951. aastal kasutas ta kolimisel jalgratast.

Türil tutvus Valdek tulevase abikaasa Tooniga, mõlemad ootasid aega, mil said kahekümnesteks. Tooni on Valdekust seitse päeva vanem. Nad abiellusid 1952. aastal Tapal. Samas jätkas Valdek oma haridusteed. Etteruttavalt olgu märgitud, et töö kõrvalt õppides omandas Valdek Kütt 1971. a Eesti Põllumajandus Akadeemias metsainseneri kutse. Ta on meenutanud, et Saksa okupatsiooni ajal õpetati saksa keelt nii hästi, et algkoolis õpituga oli EPAs kerge toime tulla.

Varangu metskonnas Väike-Maarja lähistel asusid metskond ja koolimaja ühe õue peal. Abikaasa Tooni oli seal õpetaja ning Valdek töötas metskonnas. Nii sai paremini last vaadata ja elu sättida.

1956. aastal kolis pere Räpina lähistele Võõpsusse ning pereisa asus tööle tollase nimetusega Veriora Metsamajandisse metsavalve inspektorina. Ta tegeles metsarikkumiste, tuleohutuse ja metsavargustega, sõiduvahendiks mootorratas. Sel ajal tegeleti metsamajandis igasuguste asjadega, keegi teenust ei pakkunud. Varuti sööta ja kasvatati sigu, lehmi ja hobuseid, viimaseid kasutati metsa väljaveoks. Metsatööks tuli hankida autosid, traktoreid, samuti sidevahendeid. Töötingimuste parandamiseks tuli majandil paigaldada elektriposte ja traate, ehitada garaaže ja töökodasid.

Aastatel 1961-1992 töötas Valdek Kütt Veriora Metsamajandi, 1966. aastast aga Räpina Metsamajandi direktorina, olles alustades kõige noorem direktor vabariigis. Veriora Metsamajandi nimetus kestis 1966. aastani, uueks nimeks sai Räpina Metsamajand. Nimemuutus oli vajalik, sest Veriora asulas asus Võru metsakombinaadile kuuluv Veriora metsapunkt. Kaks sarnase nimega ettevõtet tekitasid asjaajamisel suurt segadust. Pealegi asus metsamajandi keskus Räpinas.

Öeldakse, et iga inimene peab elu jooksul istutama kasvõi ühe puu, et mets säiliks. Valdek Küti juhtimisel on Räpina Metsamajandis puid pandud kasvama tuhandetel hektaritel. Oma põhiülesandeks on ta pidanud püsiva kaadri väljakujundamist ja laiaulatusliku ehitustegevuse arendamist. Üldiselt oli metsamajandi kollektiiv püsiv, siit on inimesi edutatud mujale metsanduse juhtideks. Näiteks Heino Jürman Alutaguse Metsamajandi direktoriks, Ants Mark Kohtla-Järve Rohelise Vööndi Metsamajandi direktoriks, Aare Otsla ja Heldur Moorits Võrtsjärve Kalamajandi direktoriks, Aleksander Soitu Aegviidu Metsamajandi direktoriks, Ülo Urgard Tartu Metsamajandi peametsaülemaks, Raivo Rüütli Valgamaa Metsamajandi direktoriks, Mati Luik Alutaguse Metsamajandi peametsaülemaks ja hiljem Tudu metsamajandi direktoriks. Metsamajandi pere täienes pidevalt noorte spetsialistidega, keda koolitati põhiliselt stipendiaatidena nii keskeri- kui ka kõrgemates koolides, näiteks Kaarel Tiganik, Veljo Kütt, Villu Kinks, Rutt Linnamägi/Männiste jt. Direktor hindas kõrgelt sporti ja taidlust, kui kollektiivi tugevdavaid alasid. Nii taidlejad kui sportlased leidsid alati tema toetuse.

Valdek Küti eestvõtmisel on Räpina piirkonnas laiaulatuslikult arendatud ehitustegevust. Rajati metsamajandi kontorihoone ja garaažide kompleks, võimla, metsakooli kompleks (ühiselamu, õpperuumid, söökla), ehitati ühepere- ja korterelamuid, kordoneid ja lasteaed „Memme Musi”. Metsamajandis toodetud täiskilpmajad kujundavad juba pool sajandit Räpina avalikku ruumi. Nendest loodussõbralikest majadest on moodustunud linnas ainulaadne piirkond, mida kutsutakse Pilpakülaks. Räpna MM oli aktiivne puhkerajatiste rajaja. Meenikunno maastikukaitsealale ehitati Liipsaare metsaonn ja vaatetorn ning Päikeseloojangu metsamaja, Laossina külas Mäe loodusmaja, Nohipalus Valgejärve ja Mustjärve puhkekohad, Meelva järve puhkekoht jne.

Metsakasvatamine on tulevikutöö, kus puidutarbijaks on tavaliselt järgmised inimpõlved. Vanasõna ütleb, et kuidas metsa hõikad, nõnda vastu kajab. Ühepäevaperemees, kes mõtleb ainult endale, võib katkestada selle järjepidevuse ja jätta tulevased põlved ilma metsata. Seda ei luba tõelise metsamehe südametunnistus. Metsameeste ameti järjepidevust ja põlist kestvust on Räpina Metsamajandis alati mõistetud. Mets oli ja jääb, metsamehe elukutse samuti. Küttide perekonnas püsib metsamehe ameti järjepidevus, poeg Veljo töötas pärast EPA lõpetamist Räpina Metsamajandis metsavalve ja metsakaitse insenerina. Praegu on Veljo Kütt ametis SA Erametsakeskus, mille ülesandeks on metsaomanike kompetentsi tõstmine ning keskkonnasõbraliku ja efektiivse erametsanduse edendamine. 1966. aastal sündis Valdek ja Tooni Küti perre tütar Tiiu, kes sidus oma elu muusikaga. Tiiu pere elab ja töötab viimasel ajal Islandil. Lapselapsi on Valdek ja Tooni Kütil neli.

Tooni Kütt alustas Räpina Keskkoolis tööd 1961. aasta jaanuaris pioneerijuhi ja kehalise kasvatuse õpetajana, hiljem jätkas ta klassivälise töö organisaatorina ning andis vähemal määral ka kehalise kasvatuse tunde. Klassiväline töö hõlmas muuhulgas ka koolimetsakondade tegevust. Tooni töötas koolis kuni 1997. aastani. Tema juhendamisel tantsisid vanemate klasside rahvatantsurühmad, samuti sovhoostenukumi ja metsamajandi segarühmad. Räpina Rahvamaja memmede rühm Pihlamarjad sai tuule tiibadesse tänu Toonile. Ta on olnud paljude pidude üldjuhiks. 2008. aastal ilmus Tooni Küti raamat „Rahvatants Põlvamaal”. Suure panuse andis ta Räpina Ühisgümnaasiumi 100. aastapäevale pühendatud kogumiku „Räpina kool 100” koostamisse, mis valmis 2013. aastal.

Koolimetskondade loomise mõte sai alguse Erastvere metskonnast Eesti NSV teenelise metsakasvataja, kohaliku metsaülema Jaan Tiivoja eestvõtmisel. Nii nagu heast seemnest heades tingimustes kasvab hea puu, nii leidis seegi mõte järgijaid. Koolimetskondi oli ainuüksi Räpina Metsamajandil 11, lisaks metsahooldustöid tegevad õpilasmalevad ning töö- ja puhkelaagrid. Kõigile leiti jõukohast ja vajalikku tööd, et laps saaks õigel ajal metsatöö valu ja võlu maitsta. „Laste töö on nagu metsa rajamine ja hooldus. Laseme puul õigel ajal sirguda, küll siis tulevikus tulu tuleb,” on Valdek Kütt öelnud.

Räpina Metsamajand arenes suurettevõtteks, kus vahepeal töötas üle 700 inimese ja majandada oli ligi 100 000 hektarit metsa. Suur töö tehti ära metsamajanduslike tööde mehhaniseerimisel ja hooldusraietest saadava puidu ümbertöötlemisel. Selleks ehitati Räpinasse saeveski ja tisleritöökojad, rajati metsateid, ehitati elamuid ja parandati töötajate elutingimusi. Hooldusraiete mahult oli Räpina Metsamajand Eesti suuremate hulgas ja töötulemuste poolest parim. 1970ndate lõpus ehitati puidutöötlemise kompleks, mida peeti üheks täiuslikumaks vabariigis. Majandile omistati1981. aastal näidismetsamajandi nimetus. Metsamajandi areng toimus rahulikus õhkkonnas ja järk-järgult paremuse suunas tänu sellele, et riigi metsamajanduse juhtideks on olnud ainult kaks inimest – Juhan Voolin 15 ja Heino Teder 26 aastat. Nad olid läbinisti metsamehed ja julged organisaatorid.

Räpina Näidismetsamajand tegutses 1992. aastani, mil kõik metsamajandid reorganiseeriti Riigimetsa Majandamise Keskuseks (RMK). Sel ajal metsamajandi koosseisu kuulunud metskonnad iseseisvusid ja Valdek Kütt tegutses edasi erastatud puidutöötlemise ettevõttes, mida juhtis kuni pensionile jäämiseni 2000. aasta septembris.

Räpina Näidismetsamajandi direktor Valdek Kütt oli võimekas tootmisjuht. Töökaaslased hindasid tema töökust, karskust ja otsekohest iseloomu ning hoolitsust töö- ja elutingimuste parandamise eest. Valdek Kütt oli Räpina piirkonna suursündmuste ja arengute eestvedaja ja aktiivne osaleja. Tema vaba aja meelistegevusteks oli lugemine, ristsõnade lahendamine ja reisimine. 2008. aastal koostas ta koos Jaan Tiivojaga raamatu „Räpina Metsamajand 1947-1992” ja korraldas sama aasta kevadel metsamajandi endiste töötajate kokkutuleku.

Elupõlist metsameest Valdek Kütti tunnustati hea töö eest arvukate aukirjade, ordenite ja medalitega, 1975. aastal omistati talle Eesti NSV teenelise metsakasvataja aunimetus. 1981. aastal autasustati Eesti NSV Metsamajanduse- ja Looduskaitse Ministeeriumi medaliga, 1982. aastal ENSV Suure Looduskaitse märgiga, 1983. aastal kanti Valdek Küti nimi ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi auraamatusse. 2004. aasta kevadel kuulutati Räpina Eesti esimeseks metsapealinnaks. Selle põhjuseks oli kunagise Räpina Näidismetsamajandi ja siinse metsanduse tuntus ja headus.

Aastakümnetepikkuse tegutsemise eest piirkonna maine tõstmisel omistati Räpina Metsamajandi kauaaegsele direktorile Valdek Kütile vallavolikogu otsusega Räpina valla kuldmärk. Selle pidulik üleandmine toimus Räpina Metsamajandi 65. aastapäevale pühendatud kokkutulekul 2012. aastal.

Räpina on tõepoolest hea kodu koht. Valdek Kütt rajas 1967. aastal Räpina Metsamajandi esimesse elamurajooni oma perele kodu. Selle sündmuse mälestuskivi paigaldatakse perekonna algatusel 1. juulil 2017 kell 12:00 Küttide koduaeda Meeksi mnt 3a ja näituse „Elupõline metsamees Valdek Kütt” avame kell 13:00 RMK Kagu Regiooni kontoris Ristipalos. Olete oodatud!

Edaspidi saab selle näitusega tutvuda raamatukogus.

Comments are closed