Kunstnik, arhitekt ja luuletaja Leonhard Lapin 70

Neljapäeval, 14. detsembril 2017 algusega kell 13:00 Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumis näitus ja vestlusring „Kunstnik, arhitekt ja luuletaja Leonhard Lapin 70”

 

********************************************

 

Vaata: https://et.wikipedia.org/wiki/Leonhard_Lapin

 

Räpina logo sümboliseerib üldistatud dekoratiivse lehemotiiviga linna kui eesti aianduse keskust. Lehemotiiv asub kolmnurga sees, mis viitab Räpina mõisahoone klassitsistlikele kolmnurkviiludele, kuna ajalooliselt domineerib siinses arhitektuuris klassitsism.

Kolmnurk seostub ka kodu-majaga üldse, tuletades meelde tüüpilise eesti maakodu katust. Kolmnurk tipuga ülespoole sisendab kindlustunnet, on läbi aegade olnud mehelikkuse sümbol, mille sees õilmitseb õrn lehemotiiv – looduse naiselik alge. Taimelehtede arv on viis, mis on nii inimese kui ka tema kannatusi kehastava Kristuse arv. Kolmnurgas kehastatud kolm on kristliku kultuuri üks põhiarve – Püha Kolmainsus näiteks. /…/

Logo värvitoonina soovitan seletuskirjale lisatud igirohelist, sest aiakunsti põhimõte on, et aed oleks igal aastaajal ilus. Täiendava ja dünaamilise variandina võiks logo värv muutuda, sõltuvalt aastaaegadest ja neil toimuvatest üritustest: kevadel – ereroheline, suvel – küps roheline, sügisel – kollakasroheline ja talvel – igiroheline. Sarnast põhimõtet kasutab näiteks luterlik kirik preestri talaari kujunduses. Massiürituste dekoratsioonina võib suure logo kujundada kombinatsioonina neist erinevatest rohelistest.

Professor Leonhard Lapin 
/allkiri/

30.08.2010

 

****************************************************************************

Lapsepõlv raamatuga

Oma lapsepõlve veetsin Kagu-Eesti linnakeses Räpinas, mis on tuntud oma paberivabrikuga, kus nii tsaari- kui ka Eesti ajal valmistati rahapaberit. En¬diste riigijuhtide päid võis märga¬ta vanade masinate võllidel veel minu noorusaegadelgi, kui nendest valmistati kõige labasemat kaltsupappi. Nüüd teevad Räpina paberivabriku masinad taas päris kvaliteetset akvarellipaberit.
Seega keerles Räpina elu neil ajul ümber paberivabriku, mida raamisid paisjärv, paisu lüüsides allapaiskuvad veejoad ning kiire käänuline jõgi selle all – kalastajate paradiis. Oluline oli ka tehase kõrval paiknev aiandustehnikum. Sealne õpetus kandus kogu linnakesse eriliselt lahendatud kauni haljastusena.

Teisalt ümbritsesid tollast alevikku põllud ja metsad, nii et põhiline osa elanikest oli ikkagi põllu- või metsatöölised. Kuni 1956. aasta amnestiani tegutsesid siinkandi metsades ka metsavennad, kes aeg-ajalt, püss õlal, läbi asumi jalutasid ning seal oma varusid täiendasid.
Kui ma kuueaastaselt kooli läksin, ei osanud ma veel korralikult lugedagi. Mäletan, et lugema, eriti aga kirjutama õppimine, oli mulle vaevarikas. Kirjatehnika oli tõeline katsumus ning valatud pisaratele vaatamata ei ole ma kaunilt kirjutama õppinudki. Arhitektuuri õppides omandasin arhitektikirja, teksti hoogsate trükitähtedega, millega saan end loetavalt väljendada. Aga kui lugemise selgeks sain, tuli selline ind peale, et mõne aastaga lugesin Räpina lasteraamatukogu tühjaks. Senini mäletan Reindorffi kujundatud „Eesti rahva ennemuistseid jutte”.

Et raamatukogus oli loetavat vähe, otsisime sõpradega kirjandust pööningutelt ja kuuridest, mis olid kirjandusest tulvil – Räpina paberivabrikusse toodi toormeks hävitamisele määratud kirjandus. Kohalikud ei olnud aga lollid ja tõid, tihti vabadusega riskides, tehasest raamatuid salaja koju, peites need abihoonetesse. Lagedal põllul oli üks vana kuur pilgeni raamatuid täis, selle omanik oli vahepeal Siberisse saadetud. Sealt me siis raamatuid laenasime. Just laenasime, sest keelatud kirjandust oli ohtlik kodus pidada ja vanemate käsul viisime loetu alati tagasi. Nii lugesin näiteks Mussolini elulugu, „Nimesid marmortahvlil” ja palju muud „nõukogudevastast”, aga nägin esmakordselt ka muljet avaldanud Voldemar Vaga „Kunstiajalugu” ning „20 aastat ehitamist Eestis”. Keskkooli aegu lugesin läbi isegi Eesti ajal ilmunud Karl Marxi „Kapitali”. Hävitati ju ka varem ilmunud marksistlikud teosed, et need Moskvas nõukogude võimule sobivalt ümber kirjutada.

Muidugi ei lugenud ma ainult kõrgkirjandust, lapse ja noorukina vuristasin eelkõige seiklusjutte ja kriminulle, mida sellal üldse ei ilmunudki, kokkuköidetud ajakirju ja nädalalehti, nii et õppisin üpris kiiresti ära gooti kirja, milles Eesti ajal veel trükiti. See andis lugemisele erilise müstilise värvingu –lugeda pööningul erilises valguses ja spetsiifiliste lõhnade keskel mõistatuslikku mõrvalugu. See tunne on senimaani meeles. Kui algasid nooruki armuajad, omandasid erilise tähenduse armuromaanid, kätte sattusid isegi mõned erootilised lookesed ja eriliselt tundlikud armastuskirjad, mis olid peidetud köidete vahele. Need armunu kirjad armastatule olid eriti õpetlikud. Ajal, mil tundeid alla suruti ja drilliti tuima homo sovetic’ust, olid sellised tundeelu dokumendid tõend sellest, et inimeste vahel võivad olla ka hoopis lähedasemad ja sügavamad suhted – kogu eluks lahendada antud müsteerium.

Sain keelatud kirjandusest alushariduse, mis tundeelu arendades viis mind kaunite kunstide manu. Loodust oli seal kaunis kandis minu ümber niikuinii külluslikult ja see pole mind senini maha jätnud. Kultuur on ju lõppeks ainult looduse üks kihistusi –justkui sammal inimesel või seenniidistik inimkonnas.

Leonhard Lapin

 

************************************************************************************

 

Leonhard Lapin – multiplitseeritud inimene
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/leonhard-lapin-multiplitseeritud-inimene?id=51109041
Eesti Päevaleht, 17. november 2007

/…/
Räpina on selles mõttes huvitav, et mu vanemad otsisid pärast sõda kohta, kuhu elama minna. Mu ema vanemad olid maaomanikud. Nad elasid Venemaal eesti külas ja tulid koos emaga pärast sõda Eestisse. Vaatasid kaardilt, kus oleks kõige vaiksem koht ja ei kiusataks taga. Eestisse tulles kõnelesid nad ju võru keelt (Võrumaalt pärist), ega ema kirjakeelt osanud.

Räpina oli küll kõrvaline maanurk, aga seal oli paberivabrik, kuhu toodi hävitamiseks eesti kirjandust Tartu ülikoolist. Mulle rääkis Villem Ernits – karsustegelane, legendaarne kuju, õppejõud, kes käis peaaegu kaltsudes ringi – loo, et ülikooli õppejõude sunniti viima raamatuid Räpinasse hävitamiseks. Autod sõitsid tollal aeglaselt. Nad valisid välja kõige unikaalsemad ja paremad raamatud, ja kui auto võttis kurvi, viskasid neid teepervele. Kui tagasi sõitsid, olid kõik ära korjatud. Eestlased armastasid raamatuid. Räpina ja Tartu vahelistes taludes võib olla väga korralikke raamatukogusid.

Räpinas lõhuti neid kirvega pooleks. Aga seal ei töötanud ka lollid. Räpinas olid väga head raamatukogud, kus oli ka keelatud kirjandust. Mäletan, et üks jõukam kaupmees, kes 1949. aastal Siberisse saadeti, oli kogunud kuuri – müstiline suur kuur seisis lagedal väljal – otsast otsani raamatuid täis. Mussolini elulugu ja mis seal kõik oli. Rääkimata Voldemar vagast.

Õppisin isegi gooti kirja ära. Kõik see andis mulle sellise haridusliku baasi, mille Tallinnas oleksin saanud ainult valitud seltskonnas, intelligentide kodudes.

Teine asi oli see, et Räpinast käisid läbi palverändurid. Igasuguseid inimesi liikus seal. Minu ema töötas kaupluses ja võttis neid meile öömajale.

Muuseas, mu pinginaaber oli Lembit Ulfsak. Tema isa oli Räpina rajoonis suur parteitegelane, ja niikaua, kui see rajoon seal kestis, seitsmenda klassini, püüdsime me Lembituga koos istuda. Pidevalt meid lahutati, sest me tegime tuhandeid vallatusi. Olime parajad pujäänid. Esimesed seiklused tütarlastega ja esimesed napsuvõtmised…

Lembit läks ära Tallinna ja hakkas mulle ärevaid teateid saatma: kui uhke elu seal on. Üks suvi tuli külla ja laulis kõiki biitlite laule. Mu hing täitus ahastava kadedusega, unistasin ainult, kuidas saaks pillid kotti ja kiiresti ära. Kui ma keskkooli lõpetasin – oli pidu nagu ikka, võeti napsu ja kabistati tütarlapsi, hommikul auto ootas ja venna sõber viis mu Tallinna. Ülejärgmisel päeval joonistasin juba ERKI ettevalmistuskursustel akti.

/…/

 

********************************************************************************

 

Räpina arhitekti pilguga

Tehnilises tsivilisatsioonis sündinud monotoonsete linnade eluks ebasoodne miljöö on viimastel aastatel teravalt päevakorda tõstnud keskkonnaprobleemi. Just keskkonna aspektist on äratanud huvi vanalinnade, äärelinnade, agulite, aedlinnade, alevike, külade jmt vastu. Käsitleksin Räpinat eelkõige sellest lähtepunktist, tuginedes asjaolule, et olen juba 1947. aastast siin toimivaid protsesse jälginud ning läbi elanud.

Võib kinnitada, et Räpina ajalooliselt väljakujunenud keskosa meenutab suurt parki, alev tervikuna aga ideaalseks keskkonnaks peetavat aedlinna, mille hoonestuses domineerivad eramud. Seda parklinna läbib ilmekas Võhandu jõgi, mis hargnemiskohal on paisutatud järveks. Paisjärve arhitektuurseks aktsendiks on sõõrjal poolsaarel paiknev mõisapark. Seda XIX sajandi alguses rajatud parki võibki pidada Räpina haljastuse, mida peaksin alevi suurimaks ehituskunstiliseks väärtuseks, alguseks ja aluseks.

Mõisapargist, aga ka siin XX sajandi 20ndail aastail tegutsema hakanud aianduskooli mõjul sai ilmselt lähte alevi ajast-aega kestnud ja süstemaatiline kultuurhaljastamine, mis õnneks kestab tänaseni. Lisaks mitmetele vanematele ja uuematele parkidele ning puiesteedele täiendavad Räpina rohelust ka rohked koduaiad, kus lisaks marjapõõsastele ja viljapuudele võib leida haruldasi puid, põõsaid ning taimi. Siin või tunda aiandussovhoosi otsest mõju, aga samuti selle mõnede õppejõudude eriliselt heakorrastatud koduaedade eeskuju. Nõndaviisi on Räpinas tegemist iseeneslikult kujunenud kultuurselt haljastatud ”näidisaleviga”.

Haljastuse nappust ja mõnesugust stereotüüpsust on tunda aga viimasel kahel aastakümnel uusrajooniks kujunenud Võõpsu mnt ja Võhandu jõe vahelisel maa-alal, kus paiknevad ühiskondliku funktsiooniga uusehitused – kauplused, haigla, koolimaja, teenustöökojad ning elamurajoon. Selline piirkond nõuaks samuti Räpinale iseloomulikku romantilist haljastust.
Räpina-sarnase alevi juures on oluline ka asjaolu, et tal puuduvad paljudele tööstusliku iseloomuga linnadele ja asulatele tüüpilised ilmetud tühermaad. Siin tungivad põllusiilud kohati alevi peateedeni ning nii mõnedeski olulistes vaadetes on fooniks lähedal asuv mets. Sarnane põllumajandusliku maastiku ning elava looduse loomulik sissetung alevi miljöösse pole väheoluline siin inimliku keskkonna kujunemisel. Lisaks puht-visuaalsetele väärtustele võimaldab see inimesel olla vahetus kontaktis looduses toimuvaga, aastaaegade vaheldumisega.

Haljastatud keskkonnaga seostub ka teine Räpina alevi oluline element –Võhandu jõgi oma harude, käändude, paisu ning muutuva kallasmaastikuga. Endisest mõisahoonete ansamblist ning poolsaart-parki aleviga ühendav tammide-sildade süsteem oli veel 20 aastat tagasi oma romantiliste vormidega ja kosena voolavate vetega suur vaatamisväärsus, lisades midagi šveitslaslikku eesti aleviku vaiksesse idülli.

Kümmekond aastat tagasi aga rekonstrueeriti see ansambel jõhkralt ratsionalistlikuks lahenduseks puht-tehnitsistliku projektiga ning pieteeditundeta läbiviidud ehitustöödega. Kahjustati ka omaaegset haljastust, kallaste ja saarte vormistust, millega kadus siinne omapärane miljöö. Situatsiooni troostitust täiendab veel ajaloolise ehituse, XIX sajandi teisel poolel ehitatud historitsistliku arhitektuuriga vabriku adminhoone halb seisukord. Hoone on osaliselt lammutatud ning barbaarsete ümberehitustega iseloomutuks kehandiks muudetud. Kas selline peabki olema Liivimaa vanima paberimanufaktuuri saatus?

Ka omaaegset saeveskit ekspluateeritakse tekstiilitööstusena moel, kus uue rakenduse ning ümberehituse juures on vähe mõeldud selle objekti välisilmele. Sedaviisi on see oluline ansambel, kus liituvad loodus ja ajalooga tööstusehitused, värav Räpina tähelepanuväärsesse mõisaparki, kujunenud uute ettevõtete korrastamata tagahooviks. Ainsa enam-vähem normaalses seisukorras objektina siin võiks nimetada XVIII sajandil ehitatud jahuveski hoonet, mille ukselt oli möödunud [1981] suvel kuidagi erutav lugeda silti: “Järgmine jahvatamine toimub…” Olen ju isegi koos isaga siin omal ajal vilja jahvatamas käinud.

Räpina mõisapark oma planeeringuga, hoonestuse, väikevormide, haljastuse ning liigirohkusega on omasuguste hulgas ainulaadne. Ometi pole aeg ja inimeste sagedased mõtlematused seda tehismaastikku täiel määral säästnud. Pargist on väljasurnud puude asendamata jätmisest kadumas mõned haljastamisega loodud kujundid, ka peahoone aiapoolset vaadet kaunistavad pügatud elupuudest vormid – koonused, kerad, silindrid – on käest ära. Ei saa nõustuda ka sinna rajatud antud miljööd koormava rosaariumiga, mille ilu võiks puhtamalt nautida tehnikumi uues aias. Ka on parki ja selle perspektiivvaateid kahjustanud siia omal ajal rajatud, ent nüüd õnneks lammutatud laululava, mis ilmselt tingis ka mõnede uute kõnniteede rajamist. Samuti pole pargi arhitektuuriga seotud siin kuidagi juhuslikult planeeritud supluskoht ning pargi sissepääsu juures paiknevad, oskamatult “rekonstrueeritud” hooned, sealhulgas ka omaaegsed tallid. Pidades silmas mõisahoones asuva aianduskallakuga õppeasutuse profiili, oleks tulevastel aednikel siin veel kõvasti tööd nii käsitletud ajaloolise miljöö taasloomisel, mis kindlasti annab noortele ka häid praktilisi kogemusi maastikuarhitektuurist kui niisugusest.

Mõisaansambli dominandiks on muidugi XIX sajandi esimesel poolel rajatud härrastemaja oma väärika, valge klassitsismiga, mille algset elavamat kompositsiooni on 1936. a juurdeehitusega mõneti lihtsustatud, kuigi mitte oluliselt kahjustatud. Koos haljastusega on see hoone mõistete – ilu ja harmoonia – materiaalseks kehastuseks.

Oluliseks dominandiks ning alevi vaieldamatult tähelepanuväärsemaks ajalooliseks ehitiseks on 1785. aastal ehitatud varaklassitsistlik luterlik Räpina kirik, mille tornikiiver ja peafassaad on veel mõneti barokne. See hoone on Eestis omataoliste hulgas üks paremate proportsioonide ning selgema arhitektoonikaga arhitektuuriteoseid. Kiriku fassaadi ilmestavad aga kaks niššides paiknevat, käsiteldava perioodi eesti kunsti haruldast puitskulptuuri – Lootus ja Armastus.
Räpinas olles on meeldiv tõdeda, et koos kõrtsiga juba ajaloolist asuala keskuseks olnud kiriku piirkond pole oma elujõudu kaotanud tänaseni. Praegu siinkandis paiknevad bussijaam, kauplused, tuletõrjedepoo, staadion jt ühiskondlikud institutsioonid hoiavad ajaloolisel tuumikul veel elu sees. Kui nimetatud piirkonna hoonestust edaspidigi rekonstruktsioonide ning mõnede diskreetsete uusehitustega ühiskondlikele funktsioonidele orienteerida, säilib Räpina ajalooline keskus ka tulevastele põlvedele. Miks mitte edaspidi sellega funktsionaalselt liita paberivabriku ja veski – tööstuste tarbeks juba praegu ebaotstarbekad ajaloolised hooned, taastades siin omaaegse romantilise hõngu. Aeg on näidanud, et viiekümnendail aastail tehtud katse arendada uut keskust hoopis alevi servas, Võõpsu mnt ääres sinna uusehituste rajamisega, nagu ka sõjajärgne keskuse nihutamise püüe hoopis Oktoobri tänavasse kultuurimaja ja postkontori vahelisele maa-alale, ei andnud oodatud tulemusi. Need mõlemad alevile vajalikke objekte sisaldavad keskused toimivad küll ka praegu, ent põhiliselt üht või teist alevi piirkonda teenivate lokaalsete tsentrumitena. Väikelinna keskust on ikka õigem kontsentreerida ja arendada just ajalooliselt väljakujunenud kohal, teede ning ideede ristumiskohal, milles paikneb asustuse süda ja aju.

Räpina praegust arengut jälgides tundub, et see toimubki mõneti stiihiliselt, asulat mitmes suunas laiendades ning hajutades. Lokaalseid, ühe või teise asutuse huve silmas pidades on mõistetav aiandustehnikumi uusehituste kompleksi areng Rahumäe suunas ning metsamajandi omaette ansambel Ristipalos. Aga oleks neilt Räpina juhtivatelt asutustelt oodanud midagi ka keskusesse. Pealegi on reaalseid ruumireserve paberivabriku endiste ladude ja meierei, see on Alamõisa piirkonnas ning ka barakkidega hoonestatud ajaloolise vabrikuasula apostliku õigeusu kiriku ümber pole just kõige õigem antud territooriumi kasutamisviis. Seni hoonestamata “auke” on alevis mujalgi, nii et uusehituste, sealhulgas eramute, tarbeks on esialgu küllaldaselt ruumi Räpina praegustes piirides. Teatud konstruktsioon tuleks selle vaikse Kagu-Eesti alevi arhitektuursele keskkohale ning elurütmile igati kasuks.

Räpina kui alevi juurde kuuluvad orgaaniliselt Ristipalo surnuaiad. Et rahulate vahetus läheduses arendavad nii sovhoostehnikum kui ka metsamajand oma tootmisbaasi, oleks asjalik mõelda naabruse-probleemile. Kuigi meie olemises on elu ja surm pidevalt kõrvuti, oleks siiski viimse puhkepaiga mõnesugust pühadust ning müstilisust silmas pidades vajalik kalmistute ning tootmishoonete vahel säilitada diskreetset distantsi, piirates mürade ja lõhnade levikut surnuaedadele.

Räpinas viimasel kümnendil püstitatud hoonete arhitektuurist pole kahjuks midagi soodsat kirjutada. Tavaliselt on uusehitused kas tüüpprojektid või siis keskpärase arhitektuuriga tarbeehitused. Ka individuaalehituses valitseb tüüpprojekt, pealegi üks Eestis levinumaid, stereotüüpsemaid ning ilmetumaid lahendusi – kõrge viilkatusega ühekorruseline maja. Ka mõningaid varasemal perioodil ehitatud mitmekorruselisi asulamaju on hilisemate ümberehitustega, kapitaalremontidega põhjendamatult rikutud, muute neid ilmetuteks “kastideks”. Räpina uuemat hoonestust kokku võttes võib öelda, et uus arhitektuur – ehituskunst – pole siiakanti veel pärale jõudnud.

Räpinaga on jõesadamana juba ajalooliselt seotud Võõpsu. Selle asula tähtsus langes tugevasti seoses siinse kaubasadama likvideerimisega ning praegu Võõpsu lihtsalt kiratseb. Samas aga meenub vanasõna, et pole halba ilma heata. Tänu sellele, et Võõpsus pole sõjajärgsel perioodil midagi olulist ehitatud ning isegi lammutatud, on asula, eriti tema jõesadama piirkond oma huvitava miljööga terviklikult säilinud. Sellisena on Võõpsu Eestis täiesti haruldane ajalooline asula, mis vääriks kasvõi osaliselt säilitamist. Selleks on praegu õieti viimane aeg, sest vanade hoonete seisund on kusagil kokkuvarisemise piiril.

Mida rohkem olen külastanud ja uurinud Eesti linnu, asulaid, külasid, seda enam veendun Räpina omapäras. Aedlinnana on ta Eesti ainulaadsemaid ning sellisena tuleks teda ka säilitada, kaitsta ja arendada. Keskkonnana pakub ta palju õpetlikku, eriti arhitektile. Sümbolina on Räpina paljudele lapsepõlv, kooliaastad – sõnaga kasvamine ja areng. Müüdina on Räpina köitev, iselaadsete ning mõneti meeletute, otsivate inimeste kodu.

Leonhard Lapin, Tallinn 1982
Elukoht: Tallinn, Õismäe tee

Comments are closed