Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev

 

3. jaanuaril 2018 kell 10:30
pühalik seisak Vabadussõja ausamba juures

Eesti-Vene rahulepingu allakirjutamise momendist, millega saavutati meile iseseisvus ja rahu, kestab traditsioon, et igal aastal 3. jaanuaril kell 10:30 üle maa katkestatakse töö ja liikumine kaheks minutiks, et päid paljastades mälestada ja austada neid, kes Eesti riigi suuremal ja pühamal ajastul – Vabadussõjas kaotasid oma elu vaenuväljadel.

Räpinas helisevad kirikute kellad, mille järele katkeb kaheks minutiks liikumine ja tegevus ning päid paljastades mälestatakse langenuid. Selleks ajaks sulgevad ärid oma uksed.

 

************************************

 

 

Pühalik seisak relvarahu aastapäeval

3. jaanuaril möödus 98 aastat Vabadussõja relvarahu kehtima hakkamisest ning sel puhul mälestati Vabadussõjas võidelnuid vaikuseminutiga. Räpinas kogunesid vallarahvas, aukodanik Oskar Tuvik abikaasa Anuga, kaitseliitlased, naiskodukaitse, kodutütred ja noorkotkad kell 10:30 Vabadussõja ausamba juurde. Helisesid kirikute kellad. Just sel hetkel 98 aastat tagasi hakkas kehtima Eesti Vabariigi ja nõukogude Venemaa vahel sõlmitud relvarahu ning lakkas 1918. aasta novembrist kestnud sõjategevus. Vabadussõda on Eesti ajaloos ainuke sõda, kus võideldi oma lipu all oma riigi eest ja see sõda võideti.

Räpina vallavanem Enel Liin märkis oma sõnavõtus, et Vabadussõjas langes üle 6200 inimese. On seda vähe või palju? – „Iga inimese elu on hindamatu väärtusega, seetõttu saan öelda, et palju. Kuid ka vabadus on hindamatu väärtus ja seega võin öelda, et ju siis kujunes meie vabaduse hinnaks just nii palju inimelusid. Kas teate, et meie valla elanike arv on ainult paarisaja võrra suurem, kui sõjas langenute arv? Me ei ole enam kunagi valmis kaotama nii palju inimelusid ja peame andma endast parima, et sõda ei korduks. Loodan, et meil on tarkust pidada kõik lahingud maha paberil ning sõnasõjas ja mitte iial enam püssitoru teise inimese poole pöörata.“

Õpetaja Urmas Nageli sõnum oli selge ja konkreetne: “On tähtis, et me oma tähtpäevi ja sümboleid meeles peaksime. Sümbolid on vanemad kui meie hetkearvamised, seisukohad või arusaamad. Me ei tohi sümbolitega kergekäeliselt ringi käia, sest nad sisaldavad alati midagi, mis on oluline ja tähtis. Sellel aastal saame kokku paljudel juubeliüritustel. On tähtis hoida mälu korras. Muusad vaikivad, kui relvad kõnelevad. See sõna tuli meelde, kui mõtlesin tänsele tähtpäevale. Relvad pidid vaikima ja muusad hakkasid kõnelema, hakkasid inspireerima neid, kes alustasid rahuläbirääkimisi sõja lõpetamiseks. Ja nad said hästi inspireeritud. Tulemused räägivad iseenda eest.”

Aednik Jaan Kivistik luges oma viimasest raamatust „Liigne või liigutav?“ ette relvarahu aastapäevale pühendatud luuletuse: „… Vaikisid relvad sel näärikuu hommikul. Nüüdsest ei tulnudki langenuid matta. Lahingutallermaid lumevaip kattis. Vapustav vaikus, sest taltusid rahvad…“

Kultuurikomisjoni liige Kalle Mälberg kirjeldas üht Vabadussõja lahingut: “See algas 30. detsembril 1919 ingerlaste Sala külas, Narvast 10 km ida pool, Pljussa jõe raudteesilla purustatud rusude juures, kui Tartus, Tallinnas, rindel ja kogu maal oodati vaherahu kehtestumist. Punavägi oli suutnud Narva rindele koondada kaks armeed, 40.000 meest, 70 suurtükki. Eesti väed olid otsustava, pigem poliitiliste lahingute tarbeks, idarindele varunud mitu soomusrongi, 15.000 kogenud lahingumeest, 40 suurtükki ohtralt padruneid ja kuulipildujaid ning kaevanud külmunud maasse tulepunkte ja ettesirutatud traattõkkeid.
…Punased tulidki Sala küla juures otse 9. pataljoni 11. kompanii peale kahes jaos. Kuulipildur Jakobson laskis nad traattõketesse sebima ja tõmbas siis kaks ahelikku järjest lumme. Punaste suurtükid suunati põlevast Narvast nüüd otse 11. kompanii peale, esimene rühm sai otse pihta, kolm meest jäi rivvi, ka leitnant Annuk sai surma. Jakobson saatis ühe mehe abi järele, see sai kohe mürsust surma, siis saatis teise. Üksi laadis ja hävitas Jakobson veel mitu trügivat punast… Häda selles, et tulega raudteelt toetanud 6. soomusrong oli taandunud Narva varusid täiendama. Viimaks jäi kümmekomnd verist, haavatut ja põrutatud meest kaevikusse. Veltveebel Ilves, ainus ellujäänud allohvitser, suutis komberdavad mehel taas kaitsele õhutada. 1919. aasta viimane päev oli hakanud, kuni 10. kompanii kohale jõudis ja soomusrongi suits Narva poolt paistma hakkas. Kümmekond viimast sõdurit variseid väsinult lumme ja enamus neist külmusid surnuks.
Kuningas Leonidase sõnu 300 spartalase ja tuhandekordse pärslaste ülekaalu kohta 11. kompanii kohta üldistades võime öelda: Kui vaenlase nooled varjutavad päikese, siis võitleme varjus.”

Vallavolikogu aseesimees Tiit Kala kõneles: “Kui võrrelda 3. jaanuari aastatel 2017 ja 2018, siis on kaks erinevust. Nimelt Eesti ja N-Vene vaherahu jõustumise 97 aastast on saanud 98 aastat. Ja teine väga oluline  ning rõõmustav muudatus on, et meid on siin rohkem kui eelmisel aastal. Seda tänu Räpina Koduloo-ja Aiandusmuuseumile, kes aastaid tagasi taastas selle ilusa traditsiooni.
Täna 98 aastat tagasi jõustunud Eesti ja N-Vene vaherahu lepingus jõuti kõige tähtsamates poliitilistes küsimustes kokkuleppele:
* Eesti iseseisvuse tunnustamine
* piirikava kindel kehtimine
* sõjalised tagatised
Kuna käesoleval aastal on Eesti Vabariigi 100. sünnipäev, siis soovin kõigile meeleolukat juubeliaastat. Me võime uhkust tunda, et meie riigi vanust võib kolmekohalise arvuga kirjutada. Meie RIIK ja RAHVAS väärib seda. Terves maailmas peaks olema üle saja aasta vanuseid riike umbes 130 kandis. Veelkord – ilusat juubeliaastat! Elagu Eesti!”

Comments are closed