Alates 5. septembrist 2009 on Räpina Püha Miikaeli kirikus koostöös kogudusega välja pandud kaks vaatamisväärsusi tutvustavat stendi. Tekstid eesti ja inglise keeles.
1. Räpina klassitsistlik kirikuhoone on erandlik valdavalt gooti ja pseudogooti stiilis Eesti pühakodade hulgas. Klassitsism otsib korrastatust ja sümmeetriat. See saavutatakse range geomeetrilise korrapärasuse ning üksikdetailide allutamisega ansamblile. Kirik on pühitsetud 1785. aastal. Hoone on elegantse vormiga, sellele annavad pidulikkust sihvakas torn, hiljem lisatud fassaadivaasid, peasissekäigu kaks skulptuuri. Eriline korrastatus ning rütm on saavutatud korrektsete ümarkaarsete küljeakende reaga.
The classicistic church in Räpina is quite special among predominantly Gothic or pseudo-Gothic Estonian churches. Classicism seeks perfection, regularity and symmetry. It has been realised by subjecting unique details to the ensemble. The church has been inaugurated in 1785. The building has got a fine form with a slender spire. The vases and two sculptures on the facade have been installed afterwards. Correct rows of round-arched windows on the both sides of the building express distinct order and rythm.
2. Antiikseis rüüdes fassaadiskulptuurid koos kiriku peauksega sümboliseerivad kristlikke väärtusi. Pauluse esimeses kirjas korintlastele öeldakse: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus.“(1 Kr 13,3)
The facade sculptures in their ancient garments and the main entrance stand for Christian values. In the first letter of Paul to the Corinthians there it is said: „So faith, hope, love abide, these three; but the greatest of these is love.“(1 Chr 13, 3)
3. Kirikusse sisenejat lummab avara kirikusaali kõrge õhuline lagi. Seda liigendavad läbipaistva puitpitsiga kaunistatud konsoolid ja sarikad.
One who enters the church is fascinated by airy high ceiling. It has been jointed by the consoles and rafters which have been decorated with ethereal wooden lace.
4. Kiriku olulisim osa on altar oma klassitsistlikus pidulikkuses, võimsate korintose sammaste ja friisidega. Altari värvid ülistavad kolmainu Jumala vägevust: helesinine tähistamas taevast, valge valgust ja puhtust ning kuld jumala auhiilgust. Altari sisuline lahendus suundub maiselt taevalikku ülevusse. Sündmused arenevad Kristuse matmiselt ülestõusmisele ja taevasele sfäärile. Sellelt lähtuvad jumalikkuse kuldsed kiired ning hõljuvad Püha Vaim tuvi ja kolmainu Jumal kolmnurga kujul. Altari tipus kordub sama sümbol võimsamal kujul auhiilguse kiirtepärjas, taustal Jumala heebreakeelne nimi – Jehoova.
Altar is the quintessential body of the church. In their classicistic solemnity there are mighty Corinthian columns and friezes of the altar. The colours are clorifying the mightiness of the triune God. Azure is standing for the sky, white is the light and purity and gold is the honour and glory of God. The essential way of resolution has been headed from the terrestial existence towards the ethereal majesty. The events are growing from the burial of Christ towards His ressurection and the ethereal sphere. The golden rays of divinity are originated from that level. The dove as the Holy Spirit and the triangle as the triune God are hovering there on the upper side. The same symbol can be seen there again atop the altar in the mightier form – in the halo of honour and glory. The Hebrean name of God – Yahveh is there on the background.
5. Mõlema altarimaali autor on Carl Antropoff. Need osteti 1872. aastal. Pauluse kirjast roomlastele pärinev tsitaat toetab nende sõnumit: „Temma om meije pattu perrast üllesärratedu.“ (Rom 4, 25) Alumine altarimaal kujutab Kristuse haudapanekut ja ülemine ülestõusnud Kristuse ilmumist Maarja Magdaleenale.
Carl Antropoff is the autor of the both altarpieces. They have been obtained in 1872. Their message is supported by a quotation from The Letter of Paul to the Romans: „… who was put to death for our trespasses and raised for our justification.“( Rom 4, 25 )The entombing of Christ has been depicted there on the altarpiece below and above there Christ is arisen from the dead, coming into sight of Mary Magdalene.
6. Eklektiliselt, s.o. mitmesuguste stiilide elemente kasutades kujundatud kantsli korpus meenutab armulauakarikat. Siit peab kosutava armulauaveini sarnaselt voolama elustav Jumala sõna. Kantslit kaunistavad pronksivärvi akantusmotiivid.
The body of the pulpit has got an eclectic shape of a chalice and a variety of stylistic elements have been used there. The vivifying Word of God must run from here as the wholesome sacramental wine. The pulpit has been decorated with bronze-coloured acantus motifs.
7. Luksuslikust valgest marmorist ristimiskivi koos ristimisvaagnaga kinkisid oma kogudusele õigeusust ületulnud koguduseliikmed 1905. aastal. Ristimisvaagna jaoks oleva süvendi ümber on tekst: „Laske lapsukesed minu juurde tulla, sest niisuguste päralt on Jumala riik.“ (Mt 19, 4).
The luxurious white marble baptismal font with its baptistery is a gift of some new members of this congregation. They came over from the orthodoxy in 1905. The groove of the baptistery is surrounded by the text: „Let the children come to me, and do not hinder them; for to such belongs the kingdom of heaven.“ ( Mt 19,14)
8. Uue, tänini kirikule au tegeva oreli ehitas Tallinna meister August Terkmann 1934. aastal. Selle registrivaliku koostas professor August Topman. Väljapaistvaim osa on vilesid ümbritsev oreliprospekt, mida kaunistavad ümarkaared, sambakesed, puust voolitud lilled ja ornamendid.
In 1934 August Terkman built the new organ which has been highly credited up to now. The register of the organ has been compiled by professor August Topman. The organ prospect surrounding the organ pipes is the most notable part of it. Round arches, small pillars, carved wooden flowers and ornaments are beautifying the organ prospect.
9. Kroonlühtrite annetamisega kirikule on inimesed jäädvustanud oma elu tähtsaid sündmusi. Räpina kirikus on kolm ühesugust suurt messinglühtrit, millest igaüks kannab kokku 30 tuld kahes reas. Tähelepanu püüavad lühtreid kaunistavad mitmete paisutustega tüvised ning tuledekrooni ehtivad metallist lilled.
People used to present chandeliers to the churches to perpetuate important events of their lives. There are three big brass chandeliers in Räpina church. They are of the same kind, each one bearing 30 lights in two rows. One can be attracted by the various distensions on the stems and metal flowers which are decorating the lights.
10. Kirikusaali seinu ehivad kaksteist ja rõdusid valgustavad kaheksa seinalühtrit. Lühtritel on apostlid oma tunnusesemetega.
The walls of the church hall have been adorned and illuminated by 12 brackets and on the balconies there are 8 ones. On the brackets there are apostles with their insignia.
11. Kiriku vanimate esemete iga ulatub 200 aasta kanti. Nendeks on kohalike seppade tehtud sepislingid ning karplukud ja korjanduskarbid peasissekäigu kummalgi küljel. Nende puidust valmistatud tagasihoidlike esemete juures on 1811. aastast pärinev lõunaeesti keeles kirjutatud manitsuskiri. Kiri tsiteerib mitmeid piiblikohti, mis suunavad inimesi heldele annetamisele.
The age of the oldest objects in the church is about two centuries. The forged latches and case-locks have been created by local blacksmiths. There are contribution boxes on the either side of the main aisle. Next to these decent wooden objects there is a monitory written in South_Estonian dialect. The monitory which has been written in 1811 qoutes the Bible pointing people at openhanded offering: „Give, and it will be given to you; good measure, pressed down, shaken together, running over, will be put into your lap. For the measure you give will be the measure you get back“. (Luke 6, 38) And also: “And the King will answer them, „Truly I say to you, as you did it to one of the least of these my brethren, you did it to me.“ (Mt 25,40)
12. Piiblist inspireeritud vormel ütleb: „Mullast oled sa võetud, mullaks pead sina taas saama, ja mullast äratab sind meie Issand Jeesus Kristus jälle taas kord üles.“ Liivataldrik ja labidas, mille abil lahkunule kirstu kolm peotäit pühitsetud mulda kaasa pannakse, on siin teeninud üle sajandi.
A formula inspired by the Bible begins: „You have been formed of dust from the ground … Till you return to the ground …“ The plate and spade to put three handfuls of blessed soil along with the departed have served here more than a century.
13. 19. sajandist pärinev pseudogooti stiilis krutsifiks on oma mõõtudelt sobiv suurel altaril kasutamiseks. Selle puidust jalamit kaunistavad rippsambakesed ja kolmiksiirud. Puidust ristile naelutatud Lunastaja näoilme on rahulik, liigse dramatismi ning kannatuseta, alistunud Isa tahtele, valmis surmaminekuks.
The pseudo-Gothic crucifix is suitable to dispose on a large altar. Its wooden pedestal has been decorated with small truss rods and triple circles. The countenance of the Savior is quiet without immoderate dramatism and passion. He has resigned before Father’s will and ready to go to death.
14. Kahte kandilise kabjaga hõbetatud vasest ja sihvakate sambataoliste tüvedega küünlajalga kaunistab spiraaljas helmisvöö. Need klassitsistlikud esemed on valmistatud arvatavasti aastail 1825-1840.
Two candlesticks standing on the square hooves have got slender columnlike stems. They have been made of the silvered copper. These classicistic objects may have been made between 1825 – 1840.
15. Alataril on kaks kolmeharulist hõbetatud messingküünlajalga. Need võivad pärineda 19. sajandi lõpukümnenditest ja on tolleaegse tööstusliku tarbekunsti näidiseks.
There are two silvered brass flambeaus on the altar. They may be dated as a sample of industrial applied art of the last decades of the 19th century.
********************
PUDEMEID
Räpina koguduse ajaloost.
Räpina kiriku 150. aasta juubelipäevaks
kogunud
A. Saarman
Räpina koguduse õpetaja
***EESTI RAAMAT 1535 – 1935***
Trükitud V. Pohlaku trükikojas, Võrus
1935. a.
SISSEJUHATUSEKS.
Kui Räpina kirikust mööda sammudes tähelepanelikult ta fassaadi vaatled, siis näed ülal peaukse kohal müüri sisse raiutud aastaarvu 1785. see on Räpina kiriku sünniaasta. Nii on siis meie jumalakoda 150 a. vanaks saanud. See ei ole küll kuigi kõrge vanadus ühe kiriku kohta, sest suurem osa meie maa kirikuid on palju vanemad. Ent need 150 aastat on eesti rahva ajaloos tähtsamaid. Nad moodustavad suurte murrangute ja üleminekute ajastiku: Rootsi ajast – Vene ajasse, pärispõlvest vabadusele, võõra võimu alt – iseseisvusele, omariiklusele. Neid müürikive korjasid Räpina mõisa nurmilt ja panid paika meie esiisade rakkus töökäed võõra sunni ja surve all. Need müürid nägid „vaevatud ja koormatud“ inimesi, nägid murest muljutud mehi ja naisi ning enneaegse raske tööga kurnatud lapsi. Ent need müürid nägid ka inimesi, kelle südames elas vabaduse kihk kõigi raskuste kiuste, põles, nagu tuli tuha all, oodates parajat aega lõkkele löömiseks. See südamete tuli pärandus vanemailt lapsile põlvest-põlve ühes lootusega, et „kord kätte jõuab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama.“ See lootus pole petnud. Ta on täide läinud tormisel ajal Eesti vabadussõja läbi. Ent enne seda venis aastakümneid raskeimat aega täis tööd ja võitlust, mille läbi Jumal meie rahvast kasvatas ja valmistas vabadusele, iseseisvusele, omariiklusele ja omakiriklusele.
Seda kõike on need kiriku müürid näinud omal pikal eluajal ja teavad jutustada armastusest abist ja õnnistusest, millega Jumal meie Räpina kogudust ja kõike eesti rahvast on kaitsnud ja kannud „läbi raskuste tähtede poole“.“ Ja kui inimesed peaksid lakkama seda tunnustamast, siis jäävad „kõnelema kivid“.
„Siit saadik Jumal hellaste meid alati on saatnud.
Siit saadik meie järele ta armu silmad vaatnud.
Siit saadik ta meid talutanud kättpidi ja meid rõõmustand.
Siit saadik ta meid ait’nud.“
ASEND JA ARVUSTIK.
R ä p i n a (saksa keeli Rappin) kihelkond asub Võrumaa idaserval Lämmijärve läänekaldal, ulatudes kitsa, lõunapoole laieneva siiluna Meerapalust lõunasse kuni Setumaa piirini Võhandu-Mädaoja joonel. Kihelkonda piiravad: läänest Võnnu ja Põlva kihelkonnad, lõunast Vastseliina kihelkond, kagust Setumaa ja idast Lämmijärv.
Räpina kuulub Võru praostkonda. Tal on kaks kirikut: peakirik – Räpina alevikus ja filiaalkirik – Mehikoormas, 17 km peakirikust eemal. Räpina kihelkonna pindala on 567,2 km2. Tema suurim pikkus põhja-lõuna sihis 56,8 km, suurim laius lääne-ida sihis 18 km. Vallust kuuluvad siia: Räpina, Kahkva, Veriora, Toolamaa, Meeksi ja Võõpsu alev. Küli on Räpina kihelkonnas 58. Neist Räpina vallas 17 küla, nimelt Jaama, Janikeste, Kassilaane, Kureküla, Kõnnu, Linte, Lokota, Meelva, Orava, Palu, Radamaa, Rõsna, Saare, Soosaare, Tammiste, Tooste ja Naha. Kahkva vallas 11 küla, nimelt: Kirmsi, Kuuksi, Kürsa, Lepiku, Männisalu, Niitsiku, Parma, Rebasemäe, Sülgoja, Suure-Veerksu ja Väike-Veerksu. Veriora vallas 14 küla, nimelt: Haavapea, Jõevaara, Kullamäe, Metsavaara, Pahtpea, Pääsna, Palu-Pääsna, Pindi, Soohara, Süvahavva, Vareste, Viluste, Tsirkse. Toolamaa vallas 6 küla, nimelt: Kanasaare, Kobra, Laane, Leevaku, Punni, Võuküla. Meeksi vallas 9 küla, nimelt: Aravu, Haavametsa, Jõepera, Kolohansi, Laane, meerapalu, parapalu, Pihuste, Rihtmetsa.
Mõisu oli Räpina kihelkonnas 26. neist peamõisu 8, nimelt: Räpina, Rahumäe (Friedholm), Kahkva, Meeksi, Toolamaa (varem Ruusa), veriora, palu ja Räpina kirikumõis. Karjamõisu 18, nimelt: Jaama, Võõpsu, Raigla, Mägiotsa, Lepiku, Voitka, Naha, Küka, Kalle, Mäe, veski, Puusta, Vastse, Võiardi, Kikka, Vändramaa, Ruuna ja Vindsu karjamõisad. Rootsi ajal oli veel olemas Parapalu mõis, kuid sellest on hiljem tekkinud Parapalu küla. Kõik Räpina kihelkonna mõisad on riigistatud, plaanistatud ja rahvale kätte antud peale Ruuna ja Vindsu mõisade, mis alles jäetud endiseile omanikele. Talusid on Räpina kihelkonnas 1634, muid majapidamisi 216.
Kihelkonna elanike arv oli rahvalugemise andmeil kogusummas 10 712 hinge (5 147 meest, 5 565 naist), nende hulgas ap.-õigeusulisi umbes 1 100, baptiste 30, adventiste 1 ja ev.-luteriususlisi umbes 9 581 hinge. Kui siit võõraste ev.-luteriusu koguduste liikmed maha arvata – neidelab Räpina kihelkonnas õige palju – siis jääb Räpina ev.-lut. kogudusele kuuluvaid 8 700 hinge järele. Need andmed on muidugi umbkaudsed, sest täpse statistika saamiseks vajame erilist rahvalugemist, mida senini pole veel tehtud. Ka kiriku personaalraamatud ei anna meile selles suhtes täpset andmestikku, sest osa inimesi, kes seal kirjas, elavad väljaspool kihelkonna piire, isegi Venemaal.
PUDEMEID AJALOO TEELT.
Juba ammu enne praeguse Räpina kihelkonna olemasolu riivab selle piire tähtis ajalooline sündmus. Ismeene (Usmen), praeguse Mehikoorma läheduses lüüakse 5. aprillil 1242. a. Peipsi jääl kuulus „jäälahing“ venelaste ja sakslaste vahel, kus viimaste ridades ka hulk eestlasi võitles. Selles lahingus lööb Novgorodi vürst Aleksander Nevski ordu väge lõpulikult ja paneb sellega seisma sakslaste edasitungimise itta.
1582. a. pärit olev Tartu vanemkonna inventarinimestik mainib pea kõiki suuremaid kihelkonna küli, mis moodustasid omaette 10. tulundusringkonna ja sellepärast arvatavasti ka iseseisva kihelkonna. Tolleaegne kihelkonnakirik asus nähtavasti Mehikoormas (Ismeene), kus juba varakult tuntakse Ismeene-nimelist kabelit, mis hiljem ajutiselt ka iseseisvaks kihelkonnakirikuks saab. Kuid juba 1634. a. on Räpinas olemas oma puukirik, aga see on Põlva abikirik, sest praeguse Räpina kihelkonna siseosad kuulusid siis kiriklikult Põlvale ja Peipsi ranniku külad Võnnule. Räpina kiriku ja kihelkonna nimetus esineb esmakordselt Rootsi „Kuningliku Konsistooriumi Kohtu Korralduses“ 1636. a., ent kuni 1641. a. oli Räpinal Põlva ja Võnnuga ühine õpetaja – Bernhard Schlorff. 1641. a. on Räpina kihelkond juba nii kaugele korraldatud, et ta omale esimese õpetaja Martin Geläus’e ametisse saab. 1680. a. kuulutab kiriku visitatsioonikomisjon Ismeene (Mehikoorma) abikiriku iseseisvaks ja määrab uude kihelkonda peale lähemate Räpina külade ka Võnnu kihelkonnast veel Rasina mõisa ühes alluvate küliga ja mõned Kastre külad. Õpetajaks sai siia üks soomlane – Laurentius Lechander. Kuid iseseisvat elu ei suutnud see kogudus kaua elada ja ühendati jällegi Räpinaga Vene valitsuse algusaastail.
Räpina kihelkonna mõisade tekkimine.
Kõik kihelkonna mõisad on osad endisest Räpina mõisast, mis asutati ühe küla asemele juba Poola ajal, kuulsa kuninga Stefan Bathory valitsuse päevil. Seda mõisat kutsuti Räpina Jaama mõisaks (saksa k. Jama Rapina) ja ta oli kohustatud ametnikele ja, võib olla, ka reisijaile hobuseid andma. See Räpina Jaama mõis, millele kuulusid kõik praeguse Räpina kihelkonna maa-alad, oli kroonumõis kuni 1625. aastani. Siis andis Gustav Adolf selle mõisa Bengt Oxenstierna’le. Reduktsiooni teel läks mõis riigile tagasi. Peeter Suur andis ta 1717. a. krahv Jagusinski’le ja see müüs ta edasi krahv Lövenvoldele. 1741. a. konfiskeeriti kõik Lövenvoldede mõisad ja anti alles 1766. a. Katariina II poolt tagasi. Päranduse jagamisel eraldati sellest suurest Räpina mõisast kõige pealt Meeksi ja Kahkva 1787. a. Viimased kaks mõisa sai endale Carl-Magnus Lövenvolde parun Lövenvolde , kuna järelejäänud osa vanemale vennale parun Johann-Gustav Lövenvoldele jäi. Carl-Magnus Lövenvolde tütar Caroline-Friederike abiellus von Knorring’iga, ja nii läksid mõlemad mõisad Meeksi ja Kahkva von Knorring’ite omanduseks. 1908. a. omandasid Meeksi mõisa von Stryk ja von Roth, kuna Kahkva Knorring’ite kätte jäi kuni Eesti-aegse riigistamiseni. Hiljem 1828. a. eraldati Räpina mõisa küljest veel Palumõis ja Veriora. Palumõisa sai omale parun Ludvig Lövenvolde, kes selle hiljem Carl-Friedrich Schiemann’ile pantis, kellelt see aga pea Alexander von Vilcken’ile üle läks. Hiljem omandasid selle mõisa parun Krüdner, siis parun Wolff ja viimati von Roth’id, kes teda ka kuni Eesti ajani pidasid. Veriora mõisa sai omale parun Carimir-Ernst Lövenvolde. 1844. a. läks see mõis pantimise teel von Roth’ide kätte ja jäi neile kuni eestiaegse riigistamiseni. Aastal 1833. lahutati Räpina küljest ära Ruusa (pärastine Toolamaa) ja anti parun Carl-Gustav Lövenvoldele. Hiljem läks see mõis pantimise teel esmalt von Helmersen’ile, siis von Gersdorff’ile, kes selle parun Vietinghoff’ile edasi müüs. 1875. a. läks see mõis ostuteel eestlase Ludvig Hammer’i omanduseks 60 000 rubla eest.
Ülejäänud osa Räpina mõisast oli 1833. a. jäänud parun Friedrich Lövenvolde tütrele Mariele. Selle ema ja hooldaja müüsid aga mõisa 150 000 rubla eest parun Schoultz’ile, kes selle edasi müüs Gustav Eduard von Richter’ile. 1855. a. ostis mõisa maanõunik Peeter-Anton von Sivers 205 000 rubla eest. Tema palve peale eraldas kubermanguvalitsus oma patendiga 4. juunist 1873. a. Räpina mõisast ära iseseisva rüütlimõisana Friedholmi mõisa 10 3/20 adramaa suuruses, kuna Räpinale ühes võõpsuga jäi veel 39 1/20 adramaad. Viimane Räpina mõisa omanik oli Alexander von Sivers, kauaaegne kiriku eestseisja, kelle käest mõis riigile üle võeti. Friedholmi mõis oli asutatud endiste Nulga ja Palu külade asemele.
Räpina kirik.
Esimene kirik Räpinas olevat ehitatud Rootsi valitsuse päevil, umbes 1625. ja 1636. aastate vahemikus. See kirik olnud puust ja põletatud põhja sõja ajal ühes pastoraadiga venelaste poolt maha. Siis kuulus Räpina Põlva kihelkonna külge ja Räpina kirik oli Põlva filiaalkirik. Vene valitsuse ajal, mis aastal, on teadmata, ehitati teine puust kirik. See olnud väike hoone ja aknad nii madalal, et inimesed saanud neist sisse ja välja ronida. Tema täpne asukoht on teadmata. Hupel kirjutab, et 1777. aastal olnud ühelpool Räpina mõisa häärberit luteri kirik ja teiselpool – vene kirik, ent täpsemalt sellekohta ta ei lausu. On olemas kuulujutu andmeid vanarahva suust, ent need ei sünni hästi kokku. Ühe kuulujutu järgi olevat vana kirik Perasoometsa tee ääres olnud, umbes seal, kus praegu Anna Traadi maja, teised aga olevat kuulnud, et Võõpsu-Tooste teeristme läheduses olevat olnud vana kiriku asupaik. See viimane kuuldus näib mulle tõele lähemal seisvat kui esimene ja nimelt sellepärast, et seal kaevamiste juures surnute luid ilmsiks tuleb. Perasoometsa tee ääres mitte. Vanal ajal aga maeti igalpool kirikute ümbrusse surnuid, isegi kirikusse sisse. 1750. a. visitatsiooni protokollis on öeldud, et ka Räpina kiriku põranda alla olevat maetud surnuid. 1777. a. visitatsiooni protokolli järgi olevat müüritud päris matusepaigad kiriku sees kinni. Umbes 140 a. suutis see vana puust kirik teenida kõrget otstarvet, kuni ta viimati loomulikku surma suri ja omalt kohalt ära koristati. Osa vanu kiriku palke olevat ära kasutatud Räpina paberivabriku kaltsukuivatise hoone ehitamisel.
Peale vana kiriku lammutamist ei suudetud kohe uut ehitada ja jumalateenistusi peetud ning armulauale võetud „altari majas“. See maja olnud seal, kus praegu tuletõrje seltsi maja seisab ja varem mõisatööliste maja olnud. Oma nime saanud ta sellest, et seal altar sees olnud ja jumalateenistusi peetud.
Mõni aasta peale vana kiriku lammutamist ehitati uus kirik, mille kohta Võnnu õp. Ed. Ph. Körber ütleb, et see olevat „ilus, valge ja ruumikas“. See on meie praegune kirik. Ta pühitseti oma pühale otstarbele 1785. a. pühitsemise kuupäev on kahjuks teadmata. Võib olla oli see 18. detsember, sest selleks päevaks kinkis tolleaegne kirikueestseisja ja patroon Johann Gustav von Lövenvolde kirikule ilusa hõbedase ristimisvaagna, mis säilinud tänapäevani. Õpetajaks Räpinas oli siis Franz Bernhard Frank von Frankenstein (1771-1796). Kirik kannab nime „Püha Miikaeli kirik“. Kiriku müüris on ehitatud maakivist, katus aga oli varem telliskivist. Aastakümnete jooksul on kirik nii väljast- kui ka seestpoolt muutunud. Torn oli varem palju lühem kui praegu, nii et endise torni tipp ühes muna ja kukega praeguse torni sammastikuni (võreni) ulatunud. Samuti on kiriku fassaad hiljem kõrgemaks tehtud ja kahe vaasitaolise ilustisega dekoreeritud. Käärkambri lagi olnud varem sama kõrge, kui kiriku lagi, milletõttu käärkamber väga külm olnud ja sellepärast tehtud teine madalam lagi. Kiriku lagi olnud nagu toa lagi: horisontaalne ja seinte ülemise ääre kõrgusel. Orelikoor olnud vanasti kiriku altaripoolses otsas. Kantslil olevat olnud mitu asupaika. Esmalt olnud kantsel ülal altari kohal „peadpööritavas kõrguses“. Siis olevat tehtud ta käärkambri endise ukse juures oleva müüri külge. Hiljem olevat paigutatud kantsel seina äärde sinna, kus praegu õpetaja Schultze mälestustahvel, ja kõige viimati – praegusele kohale. Isteplatse olnud kirikus varem 740, nüüd aga 800 ümber. Rahvast mahub kirikusse umbes 1500 inimest.
Visitatsiooni ja kirikukonvendi protokolles (suurem osa neist on hävitatud enamlaste rüüstamise ajal) leiduvad ka mõningad märkmed Räpina praeguse kiriku kohta. 1841. a. olevat olnud orel vana, ilma pedaalita ja häälest ära. Kunas ja kelle poolt see vana orel ehitatud, selle kohta puuduvad andmed, ent oreli viledelt leidunud märkus „Moskvas toodetud“. 1853. a. aruandes hinnatakse teda 340 rublale. 1857. aastal ehitati see vana orel ümber Tartu orelimeistri Kessler’i poolt. See töö oli nii põhjalik, et orelit „uueks oreliks“ võis nimetada, ja läks maksma 660 rubla. „Uus orel“ püstitati ka uude paika, nimelt sinna, kus orel praegugi seisab, kuna „vana orel“ altari juures oli. Selleks otstarbeks ehitati ka uus orelikoor. Samal aastal lubjati kirik, värviti ja parandati kirikupingid ning otsustati vana lõhkiläinud kirikukell ümber valada lasta. 1871. aastal ehitati kirikusse küljekoorid ehitusmeister Jürgensi poolt arhitekt Mühlenhausen’i plaani järgi. 1872. a. osteti uus altaripilt 1575 rubla eest. See koosneb kahest pildist: ülemine ning suurem – ülestõusnud Jeesus näitab end Maarjale – ja alumine vähem – ristilt võetud Jeesuse surnukeha võidmine. Need mõlemad on kunstnik Carl Antropoff’i maalitud. Endine vana altaripilt kujutas Kristust ristil. 1882. a. ehitati kirikule uus lagi arhitekt Schillingi poolt. Ka pandi uus plekk-katus, katuserennid ja värvilised aknaruudud. See töö läks maksma 4194 rubla. Mõni aasta varem (1878. a.) tegi Viljandi orelimeister Mühlverstedt orelile pedaali juurde ja nüüd hinnati seda juba 1000 rublale.
1882. a. leitakse, et torni puuosad niikaugele kõdunenud, et karta on selle ümberkukkumist. Konvent otsustab aga uue torni ehitamise niikauaks edasi lükata, kuni raha selleks korjatud, vana torni puuosad aga maha kiskuda ja kiviosa hädakatusega katta. 1885.-1886. a. ehitati uus kirikutorn ehitusmeister Vegeneri poolt arhitekt Guleke plaani järgi. Uus torn on palju ilusam, saledam ja kõrgem kui endine torn oli, ning enam kooskõlas kirikuhoone stiiliga.
1887. a. osteti kantsli ja altari mustad plüüshkatted, 24 seinalühtrit ja kaks kolmeharulist altarilühtrit. Admirali proua von Müller kinkinud kaks hõbelühtrit. 1895. a. viinud vargad kirikust ära kuus lühtrit. Millal suured kroonlühtrid ostetud, seda pole ma teada saanud.
1903. a. ostetakse ja seatakse torni üles uus kirikukell, mille on valanud C. Schvenn 1902. a. Riias ja mis kannab pealkirja „Au olgu Jumalale kõrges!“ uus kirikukell läks maksma 449 rubla. Firma esindajale, kes Riiast tuli kella kohale seadma, maksti 20 rubla. Vana Räpina kirikukell, mille väärtus inventarilehel hinnatud 125 rubla peale, anti Mehikoorma kirikule. Mehikoorma kirikukell aga anti Meerapalu palvemajale.
1905. a. muretseti altarile ja kantslile katted punasest kalevist 100 rubla eest. Samal aastal kinkisid veneusust ületulijad ristimisvaagna ühes alusega valgest marmorist 30 rubla väärtuses. Alusele on kirjutatud: „Laske lapsukesed minu juurde tulla, sest niisuguste päralt on taevariik.“
1908. a. tõuseb üles kirikuahjude küsimus. Õpetaja Schultze paneb konvendile ette mõlemad kirikud köetavaks teha ahjude abil ja esitab ka kulude arve 1200 rbl. suuruses. Ilus kavatsus jäi aga teostamata mõisnike vastuseismise pärast, kes ei tahtnud puid lubada kiriku kütmiseks (umbes 35 sülda). Schultze kirjutab oma 1908. a. aruandes: „Lootuse järgi on see asi ainult edasi lükatud, aga mitte lõpetatud!“
1910. a. kingib proua Henriette Döring 2000 rubla uue oreli ehitamiseks. Juba õpetaja Masingi ajal oli selgunud uue suurema oreli tarvidus ja korjatud selle jaoks ka raha. Ka kirikukella jaoks korjatud raha ülejääk oli määratud uue oreli heaks. Nüüd pr. Döringi suuremeelse kingituse läbi oli asi niikaugele jõudnud, et juba mõtelda võidi uue oreli ehitust ette võtta. Ent viivitati sellega siiski veel mõni aasta, kuni maailmasõda sellest ilusast kavatsusest kriipsu läbi tõmbas. Tuli Venemaa revolutsioon, Vene rubla kaotas oma väärtuse, samuti ka kogutud ja Tartu Panka asetatud uue oreli kapital. Algas Eesti Vabariigi aeg ja sellega ühines ka meie eesti vaba rahvakiriku korraldamise ning uusile elutingimusile ülemineku ajastu. See oli meie kirikule majanduseliselt raske aeg, ning uue oreli muretsemise peale ei juletud mõeldagi. Puudus ju raha selleks ja uuesti oreli heaks raha korjama hakata algul ei juletud, sest rahva usaldus selle asja vastu oli löönud kõikuma. Nii möödusid aastad, vana orel läks aga ikka vanemaks ja viletsamaks. Viimati 1928. a. pani Joh. Kaarhäiding koguduse nõukogule ette uue oreli ehitamise mõtet jälle üles võtta, avada selleks otstarbeks raha korjamist ning kohe käesoleva aasta eelarvesse üles märkida 1000 kr. oreli fondiks. Nõukogu võttis selle ettepaneku vastu ja nii algas teistkordne raha kogumine uue oreli kapitaliks. Seitse aastat hiljem, s. o. 1934. a. ehitati uus orel ja pühitseti oma ülesannete täitmisele 9. septembril 1934. a. Tartu praost G. Rutopõllu läbi teiste õpetajate kaastegevusel. Räpina uus orel on ehitatud orelimeistri A. Terkmann’i poolt ja läks maksma 11 000 krooni. See on suurim meie maakoguduste oreleist, kahe manuaaliga ja pedaaliga. Tal on 33 helisevat registrit, nende seas ka „kirikukellade“ register. Vilede arv on 2244. Ühe klahvi vajutusel hakkavad helisema korraga 114 vilet. Vanal orelil oli ainult 9 registrit ja umbes 600 vile. On kavatsus edaspidi ka kajaoreli ehitada, mis umbes 3000 krooni maksma läheks. Uue oreli dispositsioon on koostatud prof. A. Topmann’i poolt. Uue täiesti ajakohase võimsa oreli saavutamisega on Räpina kogudus suure sammu edasi saanud, aastakümnete vanune soov on täide läinud!
1934. a. oli üleüldse suurim ehituste aasta kogudusel, sest peale uue oreli ehitati veel uus kabelivahimaja. Sama aasta kevadel põles vana kabelivahimaja ühes kõrvalhoonetega maha ja sügiseks oli uus valmis. Uus kabelivahimaja ühes kõrvalhooneiga läks maksma 3000 krooni. Pealeselle parandati veel kiriku katus, milline töö üle 400 kr. maksma läks.
Peale ülalmainitud tööde on kiriku ja pastoraadi juures Eesti ajal veel järgmised tähtsamad remonditööd ära tehtud: 1922. a. remonteeriti sõja ajal kannatada saanud pastoraat ja maksti selle töö eest 123 875 marka. 1924. a. said kiriku katus ja torn värvitud, uued veetorud ja rennid pandud. Maksma läks see töö 215 000 marka. 1925. a. värviti kirik väljastpoolt ja parandati katkised aknaruudud, milline töö läks maksma 700 krooni. Paar aastat hiljem, nimelt 1927. a. värviti kirik ka seestpoolt , mis maksma läks 1750 krooni. Ka Mehikoorma kiriku tornile tehti uus katus ja pandi piksevarras 1927. a. ja maksti selle töö eest 900 kr. Siis on veel pastoraadi katus parandatud, küünile ja tallile ja Mehikoorma küsteraadile hoopis uued katused pandud ning teisi vähemaid remonttöid tehtud Eesti ajal. Üldse on eesti ajal ehitus- ja parandustööde peale kogudus üle 22 000 krooni välja annud. Käesoleval aastal on ette võetud Räpina kiriku ette uus aed teha ja Mehikoorma kirikule uus katus panna. Veel oleks vaja kirikud köetavaks teha, kuid see on võimalik vast kaugemas tulevikus. On olnud raske murrangute ja üleminekute aeg, ent siiski on mõndagi tehtud ja parandatud ning meie ei saa teisti, kui peame tänu andma Jumalale, kes meid siitsaadik aidanud.
Mehikoorma abikirik.
Juba vanasti enne Poola ajastikku (1561.-1625. a.) olnud Mehikoormas Ismeene nimeline kabel, mis 1582. a. ümber kogu tolleaegse Räpina kihelkonna kirikuks olema näib. Rootsi ajastikul (1625.-1721. a.) ehitati Räpinasse oma kirik. 1634. a. ümber kuulub kihelkonna Räpina-poolne osa kiriklikult Põlva alla, Mehikoorma-poolne osa aga Võnnu külge. Kuid varsti peale selle saab Räpina iseseisvaks koguduseks ja Ismeene (Meh.) Räpina filiaaliks. 1680. a. lahutab kiriku visitatsioonikomisjon Ismeene Räpinast ja kuulutab tema isesesvaks kihelkonnaks. Uude kihelkonda kuuluvad Võnnu kihelkonnast Rasina mõis ühes alluvate küliga, Kastre mõisa külist „Porkasaar“ (Piirisaar), kus elamas 70 luteriususlist kalameest, „Pedaspäh“, „Pahojerve“, „Teimutsküll“, „Ahvenapollo“, „Kõivosaar“, ja „Aggevi“. Räpina kihelkonnast jäid Ismeene külge kuuluvaiks järgmised Räpina mõisa rannakülad: Peratammist (6 talunikku), Meerapolla (15 talunikku), Laksaare, Geboa (6 peret), Pegosetz (5 talunikku), Arrova (6 talu) ja Megosetz (4 talu). Uuele iseseisvale kogudusele anti pastoraadi maaks põldu, heinamaad, karjamaad ja metsa poole adramaa suuruses. Kirikla ehitati sina, kus praegu Küka veski ja Meeksi vallamaja asuvad. Küka mõisa nimetati varem venelaste poolt „Popovtšinaks“ (Papi elupaik), millest järeldada võib, et seal omalajal kirikla olnud. Peale mainitud maa anti kirikule veel talumaaks praeguse Rihtemetsa küla maa-ala, kus tol ajal kaks talunikku: Kitka Mats ja Pole Märt elasid. Neil oli mõlemil ¼ adramaad (haaki) ja nad olid kohustatud kirikumõisale teopäevi tegema. Peale maa lubati õpetajale palgaks Räpina mõisa poolt 2 tündrit igast viljast ja 10 taaldrit vaske. Niisama palju vilja ja raha tuli ka rasina mõisal maksta. Uue koguduse eestseisjale maanõunik Vietinghof’ile ja assessor Strömberg’ile tehti ülesandeks tubli köster ametisse seada ja kohased ruumid muretseda koolipidamiseks. Ka köstrile antakse maa kiriku läheduses. Tervelt 14 a. peale koguduse iseseisvustamist 1694. a. saab Ismeene endale ka iseseisva õpetaja. Selleks saab Laurentius Lechander, üks soomlane, ja seisab siin ametis ainult kuus aastat (1694-1700). hiljem olnud ta Põlvas õpetajaks ja viidud sealt venelaste poolt Pihkvasse sõjavangina. See oli esimene ja ka viimane Ismeene õpetaja. Vist ei olnud see kogudus küllaltki elujõuline ja ta ühendatakse jälle Räpinaga.
Põhja sõja ajal põletasid venelased Ismeene kiriku maha ja jumalateenistust hakati pidama lähedalolevas koolimajas. Ent mitte väga kaua peale seda ehitati uus puukirik, mis 1832. a. juba nii vanaks ja viletsaks muutunud, et praost heller kaebama peab: „Suure tuule ajal on seal hädaohtlik viibida.“ Kas siis seda kirikut parandati, on teadmata, sest omas 1838. a. aruandes kaebab heller jällegi, et hirm olevat tuulise ilmaga kirikus viibida, kuna siis „ragiseb ja kõigub“ ja karta olevat katuse sisselangemist. Seest- ja väljastpoolt olevat toed all. Kümme aastat hiljem on kirik suletud ja jumalateenistusi peetakse Mehikoorma veliste palvemajas.
1843. a. arvatakse kirikukonvendil, et 651-hingeline Meeksi vald ühes teispool Peipsit asuvate 270 hingega, ei suuda uut kirikut ehitada ja sellepärast tuleks ehitada palvemaja, milleks Meeksi mõisa lubab materjali. Ometi oli kiriku ehitamiseks raha korjatud ja isegi ehituskivid talupoegade poolt kohale veetud. Kuid 16. XII 1832. a. ärapeetud kirikukonvendi protokollist leiame, et Meeksi mõisa omanik von Knoring kiriku jaoks kokku veetud kivid ära olevat kasutanud Mehikoorma kõrtsi ja muude hoonete ehitamiseks. Konvent otsustab kivide väärtuse Knorringi käest sisse nõuda, sest see olevat ju kiriku varandus. 1856. a. paneb õp. Masing konvendile ette Mehikoormat lahutada Räpinast ja uus iseseisev kogudus luua, millele kuuluksid Meeksi ja Rasina vallad ja peale selle veel Piirisaar ja osa Põlva kihelkonnast. Kihelkonna suurus oleks siis 40 adramaad (haaki) umbes 5000 hingega. Konvent kiidab selle ettepaneku küll sündsaks, kuid ei võta selles suhtes midagi ette ning asi jääb soiku. 1873. a. võttis Meeksi mõisa omanik Mehikoorma köstrimaa ühes hoonetega ära. Maa väärtus olnud 11 taaldrit ja 6 krossi. Kiriku eestseisja von Siversi abiotsimised kohtutes ja valitsusasutistes ei annud tagajärgi. Tuleb mainida, et hulk aega varem seesama Meeksi mõis ka Mehikoorma kirikumõisa ja kirikuvalla maad umbes ühe adramaa suuruses ära oli võtnud.
Kõigi äparduste peale vaatamata ei loobutud siiski uue kiriku ehitamise mõttest ning jätkati raha korjamist. Nii määrati igale Meeksi valla elamule 25 kop. uue kiriku maksu. Armulauale kirjutuse raha tõstetakse 1½ kopika pealt 10 kopika peale samaks otstarbeks (1872. a.). teised Räpina kihelkonna vallad, peale Meeksi, maksavad 1894. a. 12 kop. taaldri pealt Mehikoorma kiriku heaks. Ehitusmaterjaliks andis Meeksi mõis 45000 telliskivi, Räpina mõis – 113 palki, Kahkva mõis – 296 palki. Nii jõuti siis viimati niikaugele, et 1895. aastal alustati uue kiriku ehitamist. Uus ilus jumalakoda sai valmis ja pühitseti oma kõrgele ülesandele 15. septembril 1896. a. Ta on ehitatud maakivest ehitusmeistri Johann Hopp’e poolt arhitekt Guleke plaani järgi ja läks maksma 15.057 rbl. 70 kop. Inventari hulgas tuleb mainida orelit, mis 1500 rbl. maksma läks ja mille jaoks Peeter Truuts üksi kinkis 1000 rbl. Altaripilt, mis kujutab Kristust Pilatuse ees, läks maksma 450 rbl. Rüütlikogu kinkis 2000 rbl., Abikassa – 3000 rbl. Muu osa ehituskapitalist oli kokku pandud maksude, näitemüügi ja korjanduste teel. 1897. a. ehitati ka uus nägus köstrimaja, mille ehituskulu oli 700 rbl., peale materjali, mida andis Meeksi mõis.
Juba vene ajastiku algusest peale kuulusid Mehikoorma kiriku alla 21 talu teispool Peipsit. 19. sajandil on seal 7 küla, mis kirjalikult Mehikoorma külge kuuluvad, nimelt Suurküla, Solna, Jersova, Kassakova, Kamenik, Kriiva ja Koslova. Neid püüti Audova koguduse külge liita, ent nad ei tahtnud kuidagi loobuda Mehikoorma kirikust ja nad jäeti Mehikoorma külge kinni Eesti riigi tekkimiseni. Nüüd on nad lõpulikult lahutatud Eesti-Vene piiri läbi.
Räpina koguduse õpetajad.
Rootsi valitsuse ajal.
Räpina kuulub Põlva külge ja tal on Põlva ja Võnnuga ühine õpetaja, nimelt:
Bernhard Schlorfius 1627. – 1641. a.
Martin Geläus 1641. – 1643. a.
Jonas Behelius 1643. – 1651. a.
Olaus Sundermann 1660. – 1668. a.
Peter Lazelius 1668. – 1698. a.
Johann Oern 1698. – 1702. a.
Vene valitsuse ajal:
põhja sõja ajal teenis Räpina kogudust Võnnu õpetaja
Johannes Svenske 1702. – 1725. a.
Joh. Christoph Svenske 1725. – 1750. a.
Martin Gotfried Roth 1751. – 1770. a.
Franz Bernhard Frank von Frankenstein 1771. – 1796. a.
Gustav Gottlieb Major 1796. – 1912. a.
Aseõpetaja Carl Gottfried Gustav Masing 1813. – 1814. a.
Joh. Friedrich Heller 1814. – 1849. a.
Friedrich Heinrich Gustav Masing 1850. – 1897. a.
Oskar Emil Schulze 1897. – 1918. a.
Eesti aeg
Anton Saarman 1920 – praeguseni.
Esimesed kolm õpetajat Geläus, Behelius ja Sundemann olid rootslased. Nende tegevuse kohta pole andmeid säilinud.
Neljas õpetaja Peter Lanzelius oli samuti rootslane. Ta oli 11 aastat sõjaväe õpetajaks, pealeseda 3 aastat Tartus rootsi koguduse õpetajaks ja kutsuti sealt Räpinasse 1668. a. Tema ajal olevat olnud Räpina kihelkonnas 400 talu. „Paavsti omad“ (katolikuusulised) olevat enamasti „välja surnud“. 1680. aastal annab Kuninglik-Kindral-Revisjonikomisjon muuseas järgmised määrused: kirikueestseisja valvaku, et rahvas usinasti kirikus käiks; laisku tuleb karistada kolme „valgega“ (rahatrahv) ja kui see ei aita, siis „kaelarauaga“ kirikuplatsil; avalikke pahesid nagu vanemaile vastuhakkamine, liigjoomine, kaklemised jne., peab ta õpetaja nõusolekul karistama rahatrahviga või vitsuga: ta peab inimesi teatud paigusse kokku käsutama, et õpetaja neid usutundmises õpetada saaks; ta peab ka selle üle valvama, et mõis töörahvale hommiku- ja õhtupalvet peetakse ning teolised laupäeval aegsasti koju lastaks; jumalateenistuse ajal ei tohi viina ega õlut müüa; ta peab hoolt kandma, et kirikule kuuluvad hooned korras oleksid.
Õpetajale tehakse kohuseks rahvale usinasti katekismust õpetada, isegi enne ja peale jumalateenistust kirikus. Haigeid peab ta ilma tasuta vaatamas käima ja „hooralapse“ ristimise eest ei tohi rohkem tasu võtta, kui „õige lapse“ ristimise eest. Ebajumalaile ohverdamised ja rahva kooskäimised selleks otstarbeks tulevad sootumaks ära kaotada ja kui seda teisiti ei saa, siis isegi „militari manu“ (sõdurite abil). Vististi ei täidetud seda käsku kuigi karmilt, sest veel hulk aastaid hiljem, nimelt 1766. a., veel enam aga 1777. aastal visitatsiooni puhul kaevatakse, et rahvas vanust pagana-aegseist ohvrikombeist veel väga kinni peab. Nii ohverdatakse Kahkvas Jürimäel jüripäeval vaha, soola ja küünlaid. Süvahavva külas Võsumäel tuuakse ohvreid 23. juulil, Haavapea külas, Kuusemetsas 25. novembril, Räpinas „Maarjamäel“ 8. sept., Kõnnu külas on päris taraga ümbritsetud ohvrikoht, kus ohverdatakse enamasti 25. novembril, kadrinapäeval, kuid ka muul ajal. Visitatsioonikomisjon käseb õpetaja juuresolekul kõik ohvrikohad hävitada, neid, kes veel ohvreid peaksid tooma, tuleb 20 paari vitsuga karistada; ka surnute hingede söötmine keelatakse ära.
Mag. Johann Oern on rootslane, pärit Uplandi maakonnast, kuid studeeris Tartus ja promoveerus usuteaduse magistriks 1698. a. Tema oli Räpina õpetajaks 1698 – 1702. aastani, hiljem nimetati ta sõjavälja õpetajaks, sai viimati Halliste koguduse peale, kus ta ka suri 1722. a.
Oerni ajal algas suur põhja sõda, mis tervelt 21 aastat kestis (1700-1721). oma piiriäärse asendi tõttu kannatab Räpina kihelkond selle sõja tõttu rängasti. Ka vähemaid lahinguid ja võitlusi tuleb siin ette. Nii sünnib 27. aug. 1701. a. Kahkva mõisa ligidal rootslaste ja venelaste vahel kokkupõrge, mis lõpeb esimeste võiduga. Umbes nädal hiljem läks venelasil Mihail Shremetjevi juhatusel oma suurearvulise ülekaalu tõttu korda major von Roseni Rootsi väge Ristipalu ja Lokuta küla lähedal ümber piirata ja pea täiesti hävitada. Venelaste võidule järgnes hirmus laastamine, mis algas sellega, et venelased oma rohkearvulised langenud umberkaudseisse taludesse riita ladusid ja neile siis tule otsa panid. Maikuul 1704. a. läks suur hulk Vene sõjaväge tappes, põletades ja rüüstades läbi Räpina kihelkonna kuni Võnnu kirikuni ning pööras siis jälle tagasi. Neid taga ajades sai nad kätte väike 170-meheline Rootsi ratsaväe osa major Brendenveldi juhatusel ja tappis nad maha ja päästis ära umbes 300 vangi ja palju röövitud varandust. See lahing oli Verioja (Veriora) juures Räpina kihelkonnas. Ka mõlemad kihelkonna kirikud langesid tule ohvriks. Võimalik, et seegi üheks põhjuseks oli, miks Ismeene kirik, mis lühikest aega iseseisev olnud, jälle endisele abikiriku seisukohale tagasi langeb.
Peale õpetaja Oerni äraminekut jääb kogudus vakantseks ja seda teenib Võnnu õpetaja praost Joh. Svenske kuni 1725. aastani. Peale Räpina ja Võnnu koguduste teenib ta veel Põlva, Rõuge, Vastseliina, Kanepi, Kambja ja Nõo kogudusi. Aastail 1710. ja 1711. oli kogu Eestis hirmus viletsusaeg: möllas katk, mis maha niitis tuhandeid inimesi. Koolnuid maeti lihtsalt „võsastikku“, ilma kirikliku matuseta, sest puudusid vaimulikud.
1925. a. kutsus Räpina kiriku patroon krahv von Lövenvolde koguduse õpetajaks Võnnu õpetaja praost J. Svenske poja Joh. Cristoph Svenske (1725-1750). Tol ajal (1741. a.) konfiskeeriti kõik Lövenvolde mõisad kroonu omaks ja Räpina kiriku patrooniks sai Vene keiser.
1750. a. pannakse Räpinas toime visitatsioon ülemkirikueestseisja Otto von Stakelbergi ja kindralsuperintendent Jakob Andreas Zimmermanni juhatusel. Köstriks oli tol ajal Toomas Kelch ja kirikuvöörmündriks Sollina Peep ja Kubja Peebu Paap Räpinast, Punne Jakob Oravalt, Klima Jaan Meeksist ja Venda Jakob teispoolt Peipsit.
Küsimusele, kas mõisades rahvale palvet peetakse, selgub, et Meeksis peetakse, aga Räpinas mitte. Otsustatakse: iga mõis, kus ei ole palvet peetud, maksab trahvi 5 rbl. hõbedat. Ka ei tohi mõis inimesi keelata pühap. kirikusse minemast ning peab laupäeval teolised varem töölt vabaks laskma. Sellejärele valvaku õpetaja ja kirikuvöörmündrid.
Vöörmündrid ei saa oma vaeva eest mingit tasu peale prii matuseaseme kiriku ja koolimajade ehituste ja paranduste juures kupjaiks olema. Nad peavad, igaüks oma ringkonnas, rahva elu üle valvet pidama kui õpetaja „silmad ja kõrvad“ kõik tähele panema ja igast väärnähtest sõna tooma. Nad peavad eriti selle üle valvama, kuidas rahvas kirikus käib ja puudujad üles andma. Igal pühap. hommikul peavad nad õpetaja juure ilmuma läbirääkimiseks.
Õpetaja käest küsitakse, kas on inimesti olemas, kes ei viitsi kirikus käia ja milliseid abinõusid ta nende vastu tarvitab. Õpetaja vastab, et ta neid manitseb ja nende nimed kantslist nimetab. Visitatsioonikomisjon kinnitab juba 1669. a. kirikukatsumise protokollis määratud trahvid, nimelt: igast talust peab vähemalt üks inimene pühap. kirikus olema, vastasel korral maksab peremees trahvi: esimene kord 1 riigitaaler („üks valge“), teine kord 2 taalrit, kolmandal korral aga pannakse juba kiriku juure häbiposti. Kirikuvöörmünder aga maksab selle trahvi kahekordselt, kui tema kirikus puudub. Kui kõrtsmik jumalateenistuse ajal viina müüb, siis maksab ta 2 rbl. trahvi, kui ta sakslane on; eestlane saab aga 10 paari vitsu kirikupostis. Kui keegi joobnuna kirikusse tuleb või muidu korda rikub: kõneleb kirikus, seal edasi-tagasi jalutab või väljas kirikuplatsil lärmitseb, kakleb, vannub, siis maksab ta 2½ rbl. Trahvi, kui ta on sakslane; talupoeg peab aga 3 pühapäeva kirikupostis seisma ja 4. pühapäeval veel 5 paari vitsu saama. Kes õpetajale kantslis vastu räägib, saab 10 paari vitsu saama. Kes õpetajale kantslis vastu räägib, saab 10 paari vitsu, kui ta seda teinud kaine peaga, ja 15 paari vitsu, kui ta seda teinud kaines olekus. Seda karistust võib lunastada ka rahatrahviga, nimelt purjusolekul eksija – 5 rbl. ja kainesolekus – 7½ rublaga. Pealeselle peavad nad veel õpetaja ja koguduse ees andeks paluma. Küsimuse peale, kuidas rahvas pulmi, varrusid ja matuseid peab, selgus, et jõuka talumehe pulmi peetakse 3-4 päeva, kusjuures viina kuni pool vaati ja õlut mitu vaati ära juuakse. Komisjon määrab, et pulmalisi ei tohi olla üle 12 paari, pulm ei tohi kesta üle 2 päeva ja õlut võib pulmas ära tarvitada 4 vaati ning põletatud viina ainult 3 toopi. Samuti on lugu ka matuste või varrude puhul. Vöörmündrid peavad selleüle valvama, et neid pidustusi peetakse kristlikult ja maksvate väärtuste järgi. Talupojad esinevad komisjoni ees kaebusiga õpetaja peale – õpetaja olevat joodik; tema hoolitsevat liiga vähe nende hingede eest: „Mis köster loeb, sellest saavad ka inimesed midagi, aga õpetaja jutlused on nii lühikesed, et ei jõua piibutäit tubakat ära tõmmata – juba jutlus läbi.“ Kerra Jüri seletab, et õpetaja annud armulaual 5 inimesele enne viina ja siis leiba, vist purjus olekus. Üks kirikumaa talupoeg kaebab, et õpetaja olevat teda rusikaga löönud. Õpetaja seletab: Ta sai sellepärast, et ütles minu prouale „kurrat sinno sisse“!“ Meeksi valla talupojad kaebavad, et õpetaja liiga vähe Mehikoormas käivat. Õpetaja seletab, et tema seal mõnikord käinud on, ent kirikusse tuleb ainult mõni vana naine. Mis peab ta neile jutlustama! Sellepeale ütleb superintendent: „Ka vana naiste eest on Kristus oma vere valada lasknud ja tuleb ka siis sinna käia, kui ainult 2 või 3 vana naist Jeesuse nimel koos on.“
Koguduse kohta öeldakse visitatsiooni protokollis, et see olevat 300 talu suur (enne põhja sõda 400 talu) ja käivat rahuloldavalt kirikus. Kuid katekismuses rahvast eksamineerides leiavad visitaatorid, et ainult vähesed rahuloldavalt vastavad. Isegi talupojad öelnud: „Jummal parraku seda kostmist, mis meie olleme kostnu. Vaine olli küll.“ Kesso Peep lisanud juure: „Meil om halb opetaja, tooperrast mositame vähe!“ Talupojad paluvad õpetaja asemele köstrit Kelchi õpetajaks panna. Seda muidugi ei lubata. Ent õpetajat manitseb kindralsuperintendent, et see tulevikus suurema hoolega püüaks oma kohuseid täita ja tasa teha seda, mis ta seni tegemata jätnud.
Edasi määrab komisjon, et tuleb tingimata kinni pidada Rootsi-aegse pühapäevarahu seadusest, mille järgi keelatud pühapäeval töö ja ka rehepeksmine ööl vastu pühapäeva. Sellest määrusest üleastumise puhul maksab trahvi mõis 10 rbl. Ja talupoeg 1 rbl. Kui talumees seda trahvi maksta ei suuda, siis saab 3 paari vitsu kirikupostis.
Leeris käiakse tol ajal kuus nädalat. Vanemad inimesed peavad usinasti kirikus käima, et seal ka katekismust õppida. Õpetaja ei tohi kedagi esimest korda lauale võtta ega laulatada, kui see ei oska üles ütelda viit peatükki kõigi selgitusiga. Seatakse sisse ka kiriku kellamehe amet. Palka saab ta ¼ külimittu vilja iga talu pealt ja iga surnu pealt ühe vöö.
Seitsmes Räpina õpetaja oli Martin Gottfied Roth (1751-1770). Tema aega iseloomustab kibe võitlus usu pärast. Kreeka-katoliku kirik algab ägedat rünnakut ev.-luteri usule. 1752. a. asutati Räpinasse vene-õigeusu kogudus ja ehitati vene-õigeusu kirik. Esimesed koguduse liikmed olid venelased. Neid asus Räpinasse hulga kaupa 18. sajandi algul, Peeter I ajal, mil põgenes siia – usulise surve tagajärjel – vanaususlisi, ja hiljem, mil ehitati keisrinna Elisaveta Petrovna (1741-1761) käsul Räpina mõisa kroonu paberivabrik, kuhu töölisi võeti mitte ainult Räpinasse asunud venelaste keskelt, vaid toodi veel õppinud töölisi Sise-Venemaalt. Kõik need vabatahtlikud said palka riigilt.
Kuiõpetaja Roth 1750. a. Räpina koguduse peale kutsuti, siis ei olnud siin veel mingit tüliküsimust usu asjas. Järsk pööre tuli, kui Räpina mõisa valitsejaks sai maruvenelane Fatajev ja Räpina preestriks Anisim Feodorov. Mõlemad olid endale ülesandeks võtnud Räpina vene-õigeusu kogudust suurendada isegi sunni- ja vägivallateel.
1752. a. – nii kirjutab Roth – hakati inimesi, kes 40 ja enam aastaid luteriusus elanud, sunniteel „vene usku“ ajama. Preester Feodorov seadis kokku inimeste nimestiku, kes tema arvates vene usku peaksid olema, ja saatis selle Fatajevi kätte. Viimane käsutanud need inimesed enda juure ja annud neile teada, et nad nüüdsest peale õigeusu kiriku ja preestri alla peavad kuuluma. Inimeste seletusi ja palveid arvesse ei võetud. Fatajev öelnud Meni Mikule: „Kui sa vastu paned, lasen sulle naha peale anda nagu koerale! Mina olen sinu keiser ja (preestri poole näidates) tema on sinu Jumal!“
Kes ei tahtnud ennast salvida lasta, sai karistada. Nii sai Oina Siimon 190 piitsahoopi. Vanga Jaan sunniti ihunuhtluse ja rahatrahvi abil vene usku astuma. Fatajev lasknud isegi leerilapsi õpetaja Roth’i juurest preestri juure vedada salvimisele. Õpetja Roth’i elu tehti päris kibedaks. Fatajev ei lasknud temale palka maksta, preester omakorda kiusas teda kohtutega. Nii näiteks olevat ta Roth’i peale kohtusse kaebtuse annud, et Roth Siimon Slesari ja selle venna Vassili Luteri usku olevat meelitanud, õigeususlisi armulauale võtvat, nende lapsi ristivat jne. Kohus leidis kaebtuse aluseta olevat ja mõistis Roth’i õigeks. Vähem osa tagakiusatuist alistus survele ja laskis end salvida, suurem osa aga jäi kindlaks omas usus. Kõik õp. Roth’i püüded vägivalla vastu abi leida jäid tagajärjeta. Ent 1766. a. anti Räpina mõis Lövenvoldede perekonnale tagasi ja Joh. Gustav von Lövenvolde asus oma rahvast kaitsma. Tema püüete tagajärjel moodustati asja uurimiseks komisjon, mis koosnes kolmest õigeususlisest ja kahest ev.-lut.-usulisest liikmest. Komisjoni esimeheks oli arhimandrit Dorofei ja lut.-usul liikmeiks praost Schmidt Otepääst ja õpetaja Eberhard Vastseliinast.
Ülekuulamisel seletab Meni Mik, et Fatajev olevat teda karistanud 30 kepihoobiga, preester Feodorov olevat teda pakku lasknud panna ja siis omas saunas kinni hoidnud 14 päeva suitsuga, nälja ja januga. Pea samasisulise kaebtuse kannab ette Liiske Johan: 25 kepihoopi saanud, preestri saunas kuumusega, suitsuga, näljaga, januga piinatud. Punni Jago lesk Kato olevat vitstega peksa saanud, külmas preestri saunas kinni hoitud, jalad pakus ja särgiväel. Kaebtusi oli palju, kuid nendega ei arvestatud, ja komisjoni uurimise tagajärjed olid minimaalsed. Komisjoni õigeusulised liikmed olid vähe erapooletud ja käsitlesid ning tõlgitsesid maksvaid määrusi omavoliliselt. Senati poolt 25. aug. 1768. a. antud juhendis oli muuseas öeldud, et keda Räpina talupoegadest on sunnitud õiget usku vastu võtma, see võib luteriusuku tagasi minna, kui ta ei taha õiget usku pidada. Õigeususlise komisjoni liikmed aga seletasid sinna juure, et kui inimene kord juba õigeusu kirikus armulaual käinud, siis ei ole ta õigeususse sunnitud. Kõik luteriusuliste komisjoni liikmete protestid olid asjatud, sest teiste käes oli ülivõim. Ainult kolm talupoega said õiguse luteri usku tagasi minna: Liiske Johan, Tepo Peeter ja Tomba Jaan. Teised kõik pidid vene usku jääma „nutmise ja palvete peale vaatamata“.
Tülid, sekeldused ja igasugu tagakiusamised usu pärast mõjusid õpetaja Roth’i peale nii masendavalt, et ta seda kauem kanda ei suutnud. Ta lahkus siit ilmast vabasurma läbi 1770. a. Praost Schmidt kirjutab: „Kurb oli Roth’i matus. Rahvas nuttis suure häälega, sest tema kaitsja oli surnud!“
Kaheksas Räpina õpetaja oli Franz Bernhard Frank von Frankenstein (1771-1796). ta oli varem Palamuse koguduse õpetajaks ja kutsuti sealt Räpinasse siinse kiriku patrooni parun von Lövenvolde poolt. Pastor Frank oli igatahes silmapaistev isik, vaevalt oleks teda muidu vähema koguduse pealt suurema peale kutsutud ja 1777. a. visitatsioon annab tema kohta kiitva otsuse. Ta olevat tubli oma ametipidamises ja õpetuses. Ent tema elu- ja töörõõmu tumestas tüli vägeva patrooniga: tüli palga pärast. Ametisse kutsumisel oli temale lubatud samad sissetulekud, mis ta eelkäija õp. Roth oli saanud, kuid hiljem jäeti osa palgast maksmata. Isegi osa sellest palgaviljast, mis talupojad mõisa kokku tõid õpetajale edasiandmiseks, jättis mõisnik litsalt endale. Õpetaja protestid ja abiotsimised sarnase vägivalla vastu ei annud tulemusi. Kuid tema vahva lesk proua Johanna Luise Frank von Frankenstein asus seda julgemalt õigust nõudma ja andis selle asja lihtsalt kohtusse. Ta nõuab oma mehe palgavõlga järgmiselt: 2738 vakka rukkeid, 2738 vakka otri, 2378 vakka kaeru, 1051½ leisikat linu, 7008 kana, 15620 latikat ja 115 rubla raha. Iga viljavaka eest nõuab ta keskmiselt 1 rbl. 25 kop., linaleisika eest 2 rbl., kana eest 5 kop. ja latika eest 15 kop. Üldse oli nõudesumma suurus 13 928 rbl. Seitse aastat kestis protsess ja käis mitmest kohtuastmest läbi, kuni viimati pr. Frank’i kasuks välja mõisteti küll mitte kõik nõudesumma, ent siiski 7000 rbl.
Mainitud palgatüli oligi vist põhjuseks Räpina parunil esineda visitatsioonikomisjoni ees järgmiste süüdistustega õpetaja vastu:
1. õpetaja olevat Narruski Peebu heinamaa ära võtnud;
2. ta olevat ühe kirikuvöörmündri oma kütiks teinud ja sellele püssi annud;
3. ta võtvat iga paberivabriku töölise käest 30 kop. aastamaksu, kuna tal selleks õigust ei olevat;
4. läinud uude pastoraati elama ilma patrooni loata, vana pastoraadi aga „palvelaste“ koolimajaks teinud;
5. laseb oma voliga koolmeistreid ametist lahti ja seab neid ametisse ilma mõisahärra loata;
6. tarvitavat halvakspanevaid sõnu mõisahärrade suhtes, nii olevat ta öelnud: „Kui Meeksi parunihärra veel peaks Mehikoorma köstrit lööma, siis saab ta endale niisuguse karistuse kaela, et silmad peas pöörlevad!“
7. õpetaja kauplevat ka põletatud viinaga!
Kaebaja nõuab enda ja oma vendade nimel, et õpetajat karsitataks ja tema Räpinast mujale ümber paigutataks. Kuid pastor Frank oskab end kaitsta ja tema ametist vallandamisest ei tule midagi välja. Muuseas seletab ta end kaitstes, et tema kõrtsi ei pea, vaid ainult oma viljast põletatud viina müüb ja selleks on kirikumõisal samane õigus kui teisil mõisatel. Nii tõrjub ta tagasi ka teised süüdistused ja ütleb lõpuks: „Muidugi oleks see ju hea olnud, kui mul kokkupõrkeid härra von Lövenvoldega poleks tekkinud, sest ma olen kõige pärast palju kannatada saanud, kuid oma ameti pärast ei tohi mina leppida sellega, et kiriku õigusi ja maid kärbitakse ja sellepärast olen pidanud kiriku kaitseks välja astuma, meeldigu see kellelegi või mitte. Mis aga puutub härrade Lövenvoldede soovisse, et mind Räpina koguduse pealt peaks vallandatama, siis pean ütlema, et mina ei ole end Räpina kogudusele peale sundinud, vaid mind on siia palutud ja mitte mõneks aastaks vaid eluajaks.“
1777. a. visitatsiooni protokollidest leiame muuseas veel järgmised andmed: Venemaale olevat ära jooksnud (verlaufen) üle 2000 inimese, milletõttu koguduse hingede arv olevat ainult 4954. vist oli elu siin niivõrd raske, et inimesed hulgakaupa põgenesid. Kirikuvöörmündrid pannakse ametisse mõisa poolt õpetaja nõusolekul. Neile lubatakse vaevatasuks, et nad vabad on teoorjusest kiriku ja koolimajade ehituste ning paranduste puhul, eestikeelseil jumalateenitusil esimene pink kirikus ja prii matusease surma korral. Vöörmündreiks olid tol ajal: Vihhi Peeter, Heido Pebu Jaan, Puksa Peetri Jaan, Solna Mikk, Silla Juhani Andres, Lepikessi Jaak, Jakobi Ado Peeter, Kergandi Peeter ja Venda Jakob. Palvet peetakse mõisates ja taludes. Lugeda oskajaid on koguduses 2133 inimest.
Kontsa Jürri, Segi Märt ja Juuda Jaak saavad 10 paari vitsu selle eest, et nad inimesi „sõnadega ja rohtudega“ arstinud ning neile tulevikku kuulutanud. Kõik surnud peavad surnuaiale maetud saama, isegi „sandid ja ristimata lapsed“. Kes laual pole käinud, need maetakse eraldi surnuaia valli äärde. Kui keegi oma surnu „võsastikku“ matab, siis peab ta seda uuesti ümber matma ja 3 rbl. trahvi maksma. Abielulahutusi ega abielurahva lahuselamist pole ette tulnud.
Köstreiks olid tol ajal Räpina Wilhelm Heinrich Kelch ja Mehikoorma Sila Johan, mõlemad patrooni poolt ametisse seatud. Peale köstriameti peavad nad veel koolmeistriametit pidama. Komisjon paneb ette köstri- ja koolmeistriametid lahutada, kuid parun Lövenvolde palub seda asja vanaviisi jätta, sest kihelkond ei jõua nii palju ametnikke ülal pidada. Jäetaksegi see asi vanaviisi. Kellamehed on olemas mõlema kiriku juures ja nad saavad palgaks 1 matt viljaigast talust, iga surnu pealt 1 vöö ja kirikukotiraha iga suure püha kolmandal päeval. Omal ajal õp. Roth pidi Mehikoorma kellamehele ise palka maksma, sest ta ise olevat ju sellele kirikule kella kinkinud. Kerjamist nimetatakse häbiasjaks ja see on keelatud. Kui talupoeg ei suuda oma vanemaid toita, siis on seda mõis kohustatud tegema, sest nad on oma tööjõu mõisale kulutanud. Samuti peab mõis oma sulaste ja teenijate eest hoolitsema, kui nad vanaks, töövõimetuks jäävad. Lasteristimise kohta korraldatakse, et lapsed tuleb ristida kirikus õpetaja poolt. Häda korral võivad ka ilmalikud (unordinierte) isikud lapsi kodus ristida, kuid siis tuleb laps hiljem kirikusse tuua ristimise kinnitamisele õpetaja poolt. Selle vastu eksijaid trahvitakse 50 kopikaga. Puid peab õpetajale mõisa metsast niipalju antama, kui ta koduseks tarviduseks vajab, mitte aga „viina põletamiseks“. Koole peab õpetaja vähemalt kolm korda aastas katsuma, koolmeistreid eksamineerima ja neid juhatama, kuidas õpetada lapsi. Koguduse usuõpetuse tundmist katsudesolid visitaatorid sellega väga rahul ja kiitsid lapsi, et nad lugevat ja laulvat paremini kui paljudes teisi kogudusis.
Peale pastor Frank von Frankensteini surma sai Räpina õpetajaks Gustav Gottlieb Major (1796-1812). Selle mehe töö ja tegevus on vähe silmapaistev, millega vist seletab asjaolu, et kiriku arhiiv temast väga vähe teab rääkida, nimetades vaid mõnikord tema nime. Peale tema ametiaja teenib kogudust paar aastat aseõpetaja Carl Gottfried Gustav Masing. Siis asub Räpina õpetaja kohale jälle üks tähtis mees Johannes Friedrich Heller (1814-1849). See mees oli andekas töömees ja samasugune julge ja kindel iseloom nagu Frank von Frankenstein. Oma tubliduse tõttu sai ta Võrumaa praostiks valitud. Peale hariliku ametiala töö pühendas ta oma aega ja jõudu eesti keele uurimisele ja oli mõnda aega Eesti Seltsi esimeheks. Oma aja kohta oli ta kaunis hea eesti keele tundja ja pooldas üldse eesti kirjakeele loomist lõuna- ja põhja-eesti dialektide ühendamise teel. Eesti ühiskeele aluseks peaks olema põhja-eesti dialekt ja seda peaks täiendama, rikastama ja ilustama lõuna-eesti dialekti osadega. Keelemurrete ühendus on hädatarvilik rahva ühtluse mõttes. Seotud ühiskeelega saab rahvas sisemiselt tugevamaks, kindlamaks ja saavutatud ühiskeel ise on painduvam, sõna- ja vormirikkam kui üksikud keelemurded. Need praost Helleri põhimõtted eesti ühiskeele küsimuses jäid tol ajal hüüdjaks hääleks kõrves, ent praegusel ajal ollakse neid põhimõtteid teostamas.
Ka kooli- ja haridusküsimuse oli Heller oma südameasjaks teinud. Ta õhutab mõisahärrasid oma vallarahvale koole asutama, püüab sündsaid mehi koolmeistreiks leida ja nende madalat hariduslikku taset tõsta. Kiriku valla jaoks avab ta ise kooli ning paneb sinna koolmeistriks kiriku kellamehe Juhan Pähni. 1848. a. asutati Räpinas ka kihelkonnakool. Ta püüab kõigi abinõudega inimesi sundida lapsi kooli panema või neid koduski õpetama, isegi kiriklikku survet tarvitusele võttes. Nii ei võta ta lastevanemaid enne armulauale, kui nad pole temale esitanud oma lapsi, et tal võimalik oleks kontrollida, kuidas laste õpetusega lugu on. 1848. a. avatakse Räpinas ka vaeslapsile kool, kus Papreküla koolmeister lapsi õpetama peab „vaeslasteema“ abil. Laste ülalpidamiseks annab valla magasiait vilja, muu toidukraami aga mõis.
Helleri ajal tõusid üle kogu Eesti rahvaliikumine vene-õigeusku minekuks. Kolme aasta jooksul (1845-1848) läks Räpina kihelkonnas üle 1000 inimese vene-õigeusku. Kirmsi ja Kõnnu külad läksid tervikult üle, milletõttu Kirmsi kool veneusuliseks sai ja Kõnnu kool Kurekülla üle toodi.
Mis oli selle põhjuseks? Mitte paari võimumehe surve, nagu õpetaja Roth’i ajal, vaid palju hirmsamad sundijad: raske teo-orjus ja nälja-aastad ühelt poolt ning pettelikud lubadused teiselt poolt. Lubati ju „hengemaa nink priiust“ kõigile, kes lähevad „keisri usku“. Räpinast ja mujalt vooris inimesi Riiga, et end üles kirjutada piiskop Irinarchi ja ta vaimulike juures. Seda voorimist ei suutnud tõkestada ei ametiasutiste valve, ei seletused kirikuis, isegi mitte keisri käsk, mis keelas piiskopile palvekirjade vastuvõtmise. Nii siis loodeti rasket majanduslikku ja õiguslikku seisukorda parandada usuvahetamise teel, saada maad, kas „soojal maal“ või siinsamas ja neid lootusi õhutasid õigeusu vaimulikud.
Loodeti maad saada Ukrainas. Selles lootuses põgeneti üle piiri Pihkvasse, kust edasisaamine kerge pidi olema. Kuid Pihkvas peeti põgenikud kinni ja saadeti kodupaika tagasi. Omavolilise äramineku eest karistati neid valjusti. Räpinas sündinud see kiriku ja kõrtsi-vahelisel platsil, kus igale tagasitoodule 60 vitsahoopi antud, habe ja pool pead paljaks aetud ja siis koju saadetud.
Praost Helleril oli muidugi raske seda kõike näha ja kanda, ent ta sai aru, et ärevad noomimised ja ähvardused siin midagi ei aita. Sellepärast kirjutas ta 1845. a. mõisavalitsusile ringkirja, milles ta nõu annab täiesti rahulikult inimesile tunnistused välja anda vene usku minekuks ja nägu teha nagu oleks see mõisale ükskõikne, mis usku tema inimesed on, kuid siiski tunnituste väljavõtjaile sõbralikku nõu anda enne salvida laskmist veel oma endise hingekarjase juure jumalaga jätma minna. Siis oleks vast võimalik neile seletada, et kes korra juba vene usku läinud, see ka surmani selle usu sisse jääma peab ja oma endist usku enam kuidagi pidada ei saa. Siis vast mõtleb mõni järele ja ei astu seda sammu. Vene õigeusku ülemineku palavik lõppes kohe, niipea, kui eksitatud inimesile selgeks sai, et mingit „hengemaad nink priiust“ ei anta. Siis taheti küll jälle massiliselt oma endisesse usku tagasi tulla, ent see osutus muidugi võimatuks, kuni viimati 60 aastat hiljem see võimalikuks sai ususallivuse manifesti läbi 1905. a. siis tulid ka Räpina kihelkonna luteri usku tagasi üle 500 inimese.
Kui Räpina praegune kirik õp. Frank von Frankensteini ajal ehitati, siis tehti praegune kirikla ja samuti ka praegune vana köstrimaja praost Helleri ajal. Esimene Räpina pastoraat olevat asunud seal, kus praegu Räpina Alamõisa hooned asuvad. Siis hiljem olevat pastoraadi asupaik olnud praeguse kirikla puiestikus nurga peal vastu Kiudoski maja ja viimati siis praegusel kohal.
Juba 1825. a. kaebab Heller omas aruandes, et pastoraat, mis ehitatud alles õp. Franke ajal, olevat külm ja elamiseks hädaohtlik. Kuid temaga aeti läbi siiski veel 15 aastat, kuni viimati uue pastoraadi ehitamisele asuti. Praegune kirikla on ehitatud 1841. a. maakividest telliskivi katusega. Alumisel keldrikorral olid varem leerisaal ja ruumid kirikla teenijaile.
1849. a. suri praost Heller ja maeti Jaamaküla kalmistule. Tema järeltulijaks sai Friedrich Heinrich Gustav Masing (1850-1897). Jällegi andekas ja usin töömees, nagu ta eelkäija. Ta sündis Vastseliinas 24. VIII 1824. a. õpetaja Gustav Masing’i pojana ja ordineeriti Räpina õpetajaks 16. VIII 1850. a. Suurima hoolega töötas Masing koolipõllul. Hulk aastaid oli ta Tartu ja Võru kreiside koolirevident ja 1874. aastast peale ka vallakoolmeistrite eksamineerimiskomitee esimees. Sellisel tähtsal kohal seistes oli temal võimalus oma jõudu ja oskust rahvakoolile pühendada ning selle taset tõsta. Enne Masingit oli õppeainestik vallakoolides väga piiratud. Õpetati vaid lugemist, laulmist, piiblilugu ja katekismust. Seda õppeainestikku suurendas Masing kirjutamise ja rehkendamise õpetusega. Sagedasti peab ta koolmeistrite koosolekuid, kus ta neile juhatust annab koolitöö ja korra suhtes. Koolmeistrid, kes rehkenduses nõrgad, peavad suvisel koolivaheajal köstri või kihelkonnakooliõpetaja juures endid täiendama ja sügisel õpetaja juure eksamile ilmuma.
1886. a. seatakse koolid Vene haridusministeeriumi alla ja õppekeeleks saab vene keel. Sellega algab meie rahvakooli venestamine, mis alguses piduravalt mõjub kooliöö peale. Nii kaebab Masing oma aruandeis eesti keele- ja usuõpetuse languse üle venestamise tagajärjel.
Masingi ajal oli Räpinas preestriks maruvenelane Joann Lebedev. See oli energiline mees ja Masingil oli temaga sageli kokkupõrkeid. Lebedev kaebas Masingi peale, et see ja see õigeusuline luteri kirikus armulaual käinud, see ja see laps luteriusulise koolmeistri poolt ristitud. Masing jälle kaebab Lebedevi peale, et see ei taha segapaare laulatada. Õpetaja neid laulatada ei tohi, preester aga muidu ei laulata, kui mingu luterlasest pool vene usku. Papreküla koolmeister Kirotosk oli ühes õigeusulises perekonnas surnu kirstu pannud. Lebedev kirjutab Masingile vihase kirja ja nõuab, et see koolmeistrit karistaks. Masing kirjutab samasuguse kirja vastu ja seletab, et mitte koolmeister pole „rahhorikkuja“, vaid Lebedevi enda koguduse „luuliikme“ pole enda „sätusega“ rahul.
Lebedevi kaebtuse tagajärjel suspendeeriti Masing kolmeks kuuks. Kui ta siis esimest korda kirikusse ilmunud teenistust pidama, võetud teda suure pidulikkusega vastu. Olnud auväravad, kirik pärjega ilustet ja lauldud laulu: „Kui kogemata viimselt veel“, mille 4. salm sõnastatud järgmiselt:
See rahvas, kes meid naarap nüüd
Nink näägutap me usustööd,
Saap kahitsen sis tunnistama,
Et me ei ole soninu,
Ei hullul viisil kõnelnu,
Nii kui na meid nüüd teotava…
Me näeme avalikult nüüd,
Et Issand tennu imetööd
Mis teeda and ka paganile.“
Selle laulu pärast kaevanud Lebedev köster Raudsep’a peale, et see olevat laulu luuletanud ja selles teotanud õigeususlisi. Ülekuulamisel selgunud, et see laul seisab kiriku laulu-raamatus ja Raudsepp jäeti muidugi rahule.
1854. a. visitatsiooni protokollist leiame, et vahekord vennastekogudustega olevat halb. Vennastekogudus algas oma tegevust Räpina kihelkonnas juba õp. Frank’i päevil. 1799. a. õpetaja Majori ajal ehitati Räpinasse „Kanajala palvemaja“. 1815. a. ehitati palvemaja Mehikoormasse, aasta hiljem Pindile ja 1822. a. Suukülla. 1823. a. olnud „Kanajala“ velistekoguduses761 liiget ja lugejaks Kübara Peeter, Kübara Jaak, Mälleto Jaan ja abilugejaiks Naruski Peep ja Zängo Peeter. Pindi velistekogudusel olnud 250 liiget ja lugejaiks Pindi Pabu Ado, Parri Jani Juhhan ja Mähha peetre Joosep. Mehikoormas olnud 120 liiget ja lugejaiks köster Frits Adamson, Klima Märt ja Hansi Juhhan. Luukülas olnud liikmeid 200.
Vennastekogudusel olnud suured teened meie rahva usuelu süvendamises olnud, samuti ka oma varjuküljed. Juba 1844. aastal seletab Heller omas aruandes, et velistekoguduse mõjul on küll välimised pahed vähemaks jäänud, kuid selle asemel edendab Herrnhut oma liikmete keskel vaimset kõrkust.
Palju teravamalt, kui Heller arvustab herrnhuutlasi õp. Masing. Oma 1854. a. aruandes nimetab ta vennastekogudust lihtsalt sektiks, usulahuks ja seletab: „Selle sekti tegutsemine pole kooskõlas ülemate korraldusiga ega taha nad alluda koguduse õpetajale. Peetakse mingisuguseid salatunde, niinimetatud „teist tundi“, kuhu võõraid ligi ei lasta. Nende tegevus on kirikule vaenulik ja kahjulik kogudusele. Omas kõrkuses peavad nad jumalalapsikd vaid endid, kõiki muid inimesi aga maailmalapsiks…
Sama kiire, kui Hernhuti tõus, oli ka tema langus Räpina kihelkonnas. Juba 1898. a. teatab õpetaja Schultze, et Hernhut olevat küll veel olemas, aga ta mõjust polevat enam midagi tunda. 1903. a. anti kõik vennastekoguduse palvemajad kirikule üle.
Käesoleval ajal on Räpina kaks vennastekoguduse palvemaja: Räpinas ja Pindil. Liikmete arv on küll väga väike, kuid töötatakse tõusva tähe all. Praegu on meil vennastekoguduse tegelased parimad kirikuliikmed ja kaastöölised.
1867. a. tuli kubermanguvalitsuselt eeskirik, millejärgi luteri kalmistule ka õigeusulisi koolnuid peab maetama, kuni õigeusu kirik omale kohase matusepaiga saab. Kolm aastat hiljem nõuab preester, et temale õigus antaks luteri kiriku kalmistul jumalateenistust pidada, sest sinna olevat ju ka õigeusulisi maetud. Kikukonvent aga seda ei luba, vaid nõuab sellevastu, et õigeusuliste matmine luteri kalmistule lõpetataks, sest õigeusu kirikule olevat sünnis kalmistukoht juba ammugi leitud.
Olgu siin paras juhus lühikest ülevaadet anda Räpina kihelkonna kalmistute kohta.
Vanasti maeti surnud kiriku ümbruskonda ja isegi kirikusse. 1773. a. keelatakse riigivalitsuse poolt ära koolnuid matta kirikusse, samuti pidada kalmistuid kirikute ja elamute läheduses. Matusepaik peab vähemalt 100 sülda eemal olema kirikust ja elamuist. 1773. a. visitatsiooni protokollis on öeldud, et surnuaed on kiriku juures. See esimene Räpina kalmistu asus ausamba ja praeguse vana kõrtsihoone ümbruses, millest mõni samm eemal säilinud osa kalmistu vallist, mille kivid veel käesoleval kevadel välja kangutatud ja ära viidud. Ülalmainitud korralduse tagajärjel müüriti kinni matusekohad kiriku põranda all ja suleti kalmistu kiriku juures. Maarjamõisa lähedal avati uus kalmistu 80 sülda pikk ja 25 sülda lai. Samal ajal sautati ka praeguse Mehikoorma kalmistu vanem osa 20 sülda pikk ja sama lai.
1822. a. pühitseti sisse kolmas Räpina kalmistu, nimelt Jaamaküla kalmistu. Seal on senini alal hoidunud kalmude keskel ka Räpina suurima hingekarjase Helleri haud. Ka Maarjamõisa kalmistul on säilinud ühe suure mehe haud. Seal hingab viimane vägevaist Lövenvoldedest: kiriku patroon ja eestseisja landrat Friedrich von Lövenvolde, surnud 1832. a. Tema hauaplaadil leidub kiri: „Wer so, wie Du, treu seinen Pflichten lebte Und eifrig stets nur nach dem Guten strebte, Der ist nicht todt, ob seine Hülle gleich zeerfällt. Dein Geist lebt fort hier und in jener Welt.“ (Kes truilt, nagu Sina, oma kohuseile elanud ja usinalt alati vaid headuse poole püüdnud, see pole surnud, ehk kaob küll maine rüü. Edasi elab Sinu vaim küll siin ja sealses maailmas.)
Jaamaküla surnuaed osutus kõlbmatuks oma pinnaolude tõttu. 1844. a. kaebavad vöörmündrid kiriku konvendile, et surnuaed nii vesine olevat, et poole haua sügavuseni kaevada ei saa, kui vesi sisse tuleb; võimatu olevat sinna matta.
Hakatakse sündsat kohta otsima uue surnuaia asutamiseks. Kaevatakse Kanajala küla põllul, kirikumõisa põllul, Räpina mõisa Sillapää põllul – igalpool põhjavesi kõrgemal kui see soovitav. Viimati leiti paras paik Ristipalul „Puschkimäel“. Kohanimi „Puschkimägi“ on kujunenud venekeelsest sõnast „puschka“ – kahur. Löödi ju seal 1701. aastal rootslaste ja venelaste vahel lahinguid, kus muidugi ka kahurid tegevuses olid. 1848. a. avatigi siis Räpina praegune kalmistu Puschkimäel. Hiljem on teda laiendatud: viimane suurim juurdelõige anti temale Eesti ajal ning pühitseti jaanipäeval 1921. a. Ka Mehikoorma kalmistu on Eesti ajal suurendatud 2 vakamaa võrra ja Meerapalus 1934. aastal uus kalmistu avatud.
Peale igasuguste muude sekelduste oli õpetaja Masingil ka sekeldusi Räpina mõisaga. Kui Räpina kihelkond Rootsi ajal asutati, siis anti Räpina kirikule ka pastoraadi maa ühe haagi suuruses, pealeselle veel tükk talumaad Radamaa külast. Tolleaegse pastoraadi maa-ala oli seal, kus hiljem Alamõisa põllud ja pastoraadi koppel ja hooned seal, kus Alamõisa viljapuuaed ja hooned. Õpetaja Lanzeliuse ajal 1689. a. anti veel juure „preestrite leskede“ maaks kahe talu maa Saarekülas – poole haagi suuruses. See maa määrati õpetajate leskede ülalpidamiseks, kui leske ei ole, siis kasutab seda õpetaja.
Põhja sõja ajal ei olnud Räpinas õpetajat. Pastoraadi maa pealt olid elanikud ära põgenenud ja mahajäetud tühja paika tulid asemele vene „raskolnikud“. Siis liideti see maa Räpina riigimõisa külge ja ehitati mõisa hooned sinna, kus enne pastoraadi hooned ja koppel oli olnud. Samuti liideti Ismeene (Mehikoorma) kiriku maad Meeksi külge. Peeter Suur andis Räpina mõisa krahv Jagusinskile 1717. a. ja see müüs mõisa krahv Lövenvoldele, muidugi ühes annekteeritud pastoraadi maaga. 1725. a. visitatsiooni puhul seletab Lövenvolde: kui Jumal tahab, et Räpina jälle oma õpetaja saab, siis peab selle pastoraadi maa asemele, mis mõisa kätte läinud, antama maad teispool oja. See sündiski 1728. aastal ja äravõetud maa asemele anti Räpina kirikule Jaamaküla talumaast järgmised talud: 1) Visvaka Miku Jäska, 2) Kanajalla Miko, 3) Konsa Krissa. See maa-ala oli aga poole väiksem kui endine pastoraadi maa. Sellepärast lubati pastoraadile karjatamise õigus lähedaloleval mõisa maa-alal.
1777. a. visitatsiooni puhul seletab õpetaja Frank, et vanade dokumentide järgi olnud Räpina pastoraadil üks haak maad peale talumaa, nüüd kõigest pool haaki. 1843. a. kaebab praost Heller, et Räpina mõis ei taha enam lubada pastoraadile loomade karjatamist mõisa maa peal, sest selle poole haagi eest, mis omal ajal mõisa kätte jäänud, olevat asemele antud Saareküla maa. Heller seletab, et see ei ole õigus, kui Saareküla maa arvatakse vastutasuks äravõetud kiriku maa eest, sest Saareküla maa on Rootsi valitsuse poolt antud kirikule õpetajate leskede maaks ja sellepärast peab mõis lubama pastoraadile vähemalt loomade karjatamise lähedal oleval mõisa maa-alal, niikaua kui puuduv maa kirikule tagasi pole antud. Sedasama seletab ka õp. Masing 1877. a. praostkonna sinodil. Ka temale ei taha mõis lubada karjatamise õigust mõisa maa peal. Kuid mõisaomanik A. von Sivers on õiglane ja rahuarmastaja mees ning annab karjatamise õiguse asemele pastoraadile 30 vakamaad maad Jaama mõisa maast. Masing on sellega rahul ja nii likvideerus see tüliküsimus lõplikult.
Pahandusi tõi ka pastoraadi puude küsimus. Juba vanasti anti kirikuametnikele kütte- ja tarbepuid Meeksi metsast. Kui Meeksi hiljem Räpina küljest lahutati, jäi puude andmise kohustus Meeksi mõisa peale. Ent hiljem Meeksi mõisa omanik kindrali proua von Knorring ei ole sellega rahul, et Meeksi üksi kirikule puid peab andma ja keelab 1838. a. puude andmise ära. Asi tuleb kirikukonvendil arutusele ja siin teeb Heller selgeks, et Meeksi on kohustatud puid andma, sest selle mõisa külge on liidetud endine Ismeene pastoraadi maa, nimelt Küka karjamõis, samuti Rihtemetsa küla, mis kiriku talumaa olnud. Konvent otsustab, et Meeksi ka edaspidi kohustatud on pastoraadile puid andma. Ent Meeksi teeb ikkagi õpetajale igasugu raskusi puude saamises. Viimati 1850. a. jagati kirikule puudeandmise kohustus kõigi kihelkonna mõisade peale võrdselt nende suurusele, kusjuures õpetajale 124½ sülda puid lubatakse. 1871. a. nõuab õpetaja Masing 200 sülda puid, pealeselle veel ehituse- ja aiapuid. Temale lubatakse 150 sülda. Masing ei ole sellega rahul ja kaebab ülemkiriku-eestseisusametile. Ta palub kirikut vägivalla vastu kaitseda ja temale välja mõista 200 sülda puid aastas, pealeselle veel 532 sülda küttepuid ja 150 palki saamata jäänud puude võlana. Masing saabki õiguse ja mõisnikud peavad maksma.
Õpetaja Masingi ajal protsessiti ka Mehikoorma köstri maa pärast: 1875. a. võttis Meeksi omanik von Knorring köstri maa kõigi hoonetega ära. Energiline Räpina kiriku patroon Aleksander von Sivers annab selle asja kohtusse. Knorringi poolt seletatakse kohtule, et vanal ajal antud Püttsepa talu Mehikoorma koolmeistrile, kes ka köstriametit pidanud, ajutiseks kasutamiseks. Kui 40 aasta pärast Mehikoorma kool suletud, annud tema isa selle talu köster-koolmeistrile edasikasutamiseks omast heast tahtest, et vana koolimeest Veidenit aidata, hinnates seda isikut. Mehikoorma kirikule ei ole seda talu iialgi ega kellegi poolt antud. Meeksi mõis olevat ainult kooli maaga toetanud. Kohtuprotsess kestis aastaid ja ulatus otsaga isegi Senatisse, kuid Knorring võitis, sest kirikul polnud ette näidata kindlaid dokumente. Õpetaja Masing olnud õiglase, auliku iseloomuga mees, ent inimeste vastu sageli käre ja vali. Isegi kingitusi pole juletud temale tuua. Kui keegi vast katsunud seda teha, siis kärgatanud kohe: „Kas minna sinno sant olle!“ Pruutpaarid ja leeritulejad olnud päris hädas, sest Masing nõudnud palju. Kui keegi halvasti kostnud, siis kirjutanud Masing: „Sinna rummal… nun… nink minna pea sinno perrast kostust andma Jummala een!“
Masingit kardeti, ent austati seda enam ja tema mälestus on kustumatu rahva hinges. Ta suri 20. IX 1897. a. öösel vastu pühapäeva, mil ta pidi pidama jumalaga jätmise jutluse. Tema asemele sai ta väimees Oskar Emil Schulze (1897-1918). See oli hoopis teine iseloom kui Masing: vaikne, tasane, heasüdameline. Tema anded on hoopis teistsugused kui ta äial: mitte praktiline teoinimene, vaid eluvõõras idealist. Ta oli peenike muusikatundja ja hea laulumees. Oma käitumises inimesiga oli ta lahke, peenetundeline ja tagasihoidlik. Oma tegevuses ei püüdnud ta kuskilgi eriti silma paista, vaid nosis vaikselt teha oma elukutsetööd. Ta armastas rahu, ent vaevalt on keegi tema eelkäijaist suuremaid torme üle elanud kui tema. 18 aastat tohtis ta rahuga oma elukutsetööd teha. Seal algas 1914. a. suur maailmasõda. Tõusis umbusaldus sakslaste vastu, ka Schulze vastu. Tekkisid kuulujutud, sageli naiivid, rumalad, kuid tol ajal usuti neid ja õp. Schulze saadeti Venemaale asumisele. Saksa okupatsiooni algul võis ta jälle Räpinasse tulla. Kuid pea lahkusid okupatsiooniväed ja nendega ühes läks ka Schulze perekond Saksamaale enamlaste terrori kartusel. Läks ära siit vaese põgenikuna. Ei osanud ta raha koguda oma elus, kuigi Räpina õpetajana kaunis head palka sai (sissetulek umbes 5000 rubla aastas!). Ka Saksamaal oli tol ajal raske ja tormine elu: revolutsioon, nälg. Muidugi sai seal ka Schulze perekond puudust kannatada. Viimati olnud ta Halle linnas õpetajaks, kus ta ka suri 2. jaan. 1924. a. 59 a. vanaduses. Mälestused parimad säilivad temast Räpina koguduse südames.
Schulze ajal ehitati Räpinas uus leerimaja 1906. a. See on kena, ruumikas kahekordne kivimaja ja läks 12 000 rubla maksma.
Vanasti olevat leeri peetud pastoraadi rehes. Esimene leerituba, mis eriti selleks otstarbeks tehtud, olnud praeguse pastoraadi keldrikorrusel. 1863. a. kaebab õp. Masing, et see leerituba olevat liiga väike, rõske ja sageli täis auru. 1865. a. ehitati uus puust leerimaja, mis 1921. a. ära müüdi.
1907. a. olevat koguduse liikmed Meerapalus oma palvemajale uue kella muretsenud 90 rbl. väärtuses.
1905. a. tõi mõned teatud vägivallaga ühendatud sündmused. Nii põletati kevadtalvel Toolamaa mõisas mitu hoonet ja härrastemaja aknad ning mööbel purustati palgakõrgendust nõudvate tööliste poolt. Peeti rahvakoosolekuid, kus nõuti muu hulgas kõrtside sulgemist. Sellele järgnesid 1906. a. algul üksikud arvatavate süüdlaste vangistamised, kuid õp. Schulze ja preestri eestkostmisega hoiti igasugune kohapealne karistamine ja mahalaskmine ära.
Saksa okupatsiooniväed lasksid maa vallutamisel Räpina mõisas 5 enamlaste täidesaatva komitee liiget maha. Taganevaile saksa vägedele järgnesid Pihkva poolt vene valgekaartlased, kes mõned kaasatoodud enamlased siin surmasid.
Kohe vabadussõja algul langes kihelkond enamlaste kätte, kes eesti vägede poolt 1919. a. jaanuari lõpul välja tõrjuti. Märtsikuus läks enamlastel korda suuremat osa kihelkonda uuesti oma alla võtta ja siin veel mõningaid rüüstamisi toime panna. Ka Räpina pastoraat langes nende rüüstamise alla, kus aknad ja mööbel purustati ning kiriku arhiiv hävitati. Suurema osa uuemaist kirikuraamatuist läks köster Raudsepal korda ära päästa. Kiriku armulauanõud rööviti ära. Mitu taluperemeest langes enamlaste veretööde ohvriks. (Rämman, Bloom, Võsoberg, Zirnaskid jne.).
Eesti ajal riigistati ka Räpina kiriku maad: maad oli Räpina kirikul järgmiselt:
1. Kirikumõisa maad 1196,52 vakamaad, millest põldu 177,68 vkm., heinamaad 46,15 vkm. ja raba, kus kohati ka metsa, 969,35 vkm.
2. „Preestrite-leskede“ maa, mis koosneb järgmistest Saareküla taludest: Parmson, Valdson, Laarisaar, Naisaar, Haabsaar, Põldsaar. Maa-ala suurus 435,84 vkm., millest kõlblikku maad 388,9 vkm. ja kõlbmata maad 47,75 vkm.
3. Pastoraadi talumaa, mis koostub järgmisist Radamaa ja Saareküla taludest: Hansikivi, Rauba, Parma, Saksa, Simula, Parri, Punni, Issako ja otsa. Maa-ala suurus 1150,96 vkm., millest kõlblikku maad 923,66 vkm. ja raba, kus kohati ka metsa 227,30 vkm.
4. Räpina kösteraadi maad 133,28 vkm., millest 43,38 vkm. karjamaad ja metsa, muu osa põld ja heinamaa.
Kogu selle maa-ala suurus 2916,6 vkm. Siia juure pole arvatud kirikute õuemaa ja surnuaiad, millede pindala kokku umbes 40 vkm.
1928. a. sai kogudusele tagasi antud 51 hek., pealeselle Räpina ja Mehik. kirikute õuemaa.
Palgaks sai Räpina õpetaja Vene ajal sissetuleku kirikumõisast ning talumaa rendi, samuti ka „preestrite-leskede maa“ rendi. Pealeselle sai ta veel 176 vakka rukkeid, 176 vakka otri, 176 vakka kaeru, 1301 naela linu, 436 kana aastas. Räpina mõis pidi maksma ühe nuumhärja. Popselt ja käsitöölisilt sai õpetaja 25 kop. Elamu pealt. Koguduse liikmed teispool Peipsit pidid maksma 240 latikat ja 24 000 särge. Ametitalituste eest sai õpetaja tasu järgmiselt: iga leerilapse õnnistamine 1 rbl. 50 kop., laulatuse pealt 87 kop. – 2 rbl. 97 kop., matmise pealt 4-14 kop., armulaualiste käest 1 kop. Puid sai õpetaja 200 sülda aastas. Siis veel kalapüügi õigus Peipsil.
Räpina köstri palk: kösteraadi maa kasutada; peale selle 39½ vakka otri ja 35 sülda puid. Mehikoorma köster sai aastas 185 rbl. Raha, 19 vakka rukkeid, 17 vakka otsri ja 15 sülda puid. Räpina kellamees sai palgaks 14 vakka rukkeid ja 14 vakka otri. Sissetulek kirikukoti rahast läks suurte pühade esimesel päeval köstrile ja kolmandal päeval kellamehele ning muil pühil kiriku laekasse.
Räpina koguduse köstrite kohta on vähe andmeid säilinud enamlaste poolt rüüstatud kirikuarhiivi lehil.
Õpetaja Lanzeliuse ajal oli Räpinas köstriks üks rootslane Michael Nielsohn. Tema olevat palgaks saanud igast talust pool külimittu vilja, iga ristimise pealt ühe „valge“ (Rootsi teng), kellalöömise eest matuse puhul iga surnu pealt samuti ühe „valge“. Pealeselle mõisa poolt prii korteri ja natuke maad kasutada. Õpetaja J. Ch. Svenske ajal oli Räpinas köstriks Thomas Kelch. 1750. a. visitatsiooni protokollist on näha, et Kelch oma ametipidamises väga tubli olnud. Õpetaja Svenske’ga ei ole talupojad rahul ja paluvad, et tema asemele köster Kelch õpetajaks seatakse, mida muidugi ei tehtud.
Õpetaja Roth’i ajal on Räpina köstriks Thomas Kelchi poeg Vilhelm Heinrich Kelch ja Mehikoormas Vikka Tootsi Ado. Mõlemad olevat omas ametis korralikud. Õp. Frank’i ajal on Räpinas köstriks sama Kelch ja Mehikoormas Siila Juhan.
Praost Helleri ajal oli Räpina köstriks Karl Hermann Moritz (1814-1824) ja Mehikoormas esmalt Mihkel Serna ja siis peale Serna surma Naha küla koolmeister Frits Adamson, kes köstriks saamise puhul pärisorjusest vabastati. Temale tehti tingimuseks, et ta omale abiliseks võtab oma eelkäija poja Ludvig Serna, kellele palgaks määratakse ¼ köstrimaad ja kellamehe amet ning palk. Räpina köster Moritz oli varem Otepääl paar aastat köstriks oma isa asemel, siis tuli Räpinasse, kus ta saatus halvasti kujunes. Juba kümme aastat siin ametis olles ta vallandati koha pealt ja pidi siis sageli kerjamisega endale ja oma perekonnale ülespidamist muretsema. Temale pandi süüks, et talurahvast ülemate vastu üles kihutab, sellel valemõisteid „priiusest“ külge pookides, isegi leerilaste seas kihutustööd tehes. Teeb õpetajale raskusi selleasemel, et olla temale truuks abiliseks, olevat toores ja sõnakuulmatu. Tal olevat „kuri keel“ – üldse kahjulik inimene. Pealegi olevat ta joodik, hulkuvat ümber, tegevat kergemeelselt võlgu, ei hoolitsevat oma perekonna eest jne.
Moritzi palved praost Helleri, kiriku patrooni Lövenvolde ja ülemkirikueestseisja von Richter’i juures ei annud tulemusi. Ta aeti koha pealt inema. Tõsiseks põhjuseks oli vast see, et tal soe süda rahva vastu rinnas tuksus.
Peale Moritzi sai köstriks Räpinas Anton Friedrich Obram (1824-1834) ja siis Karl Obram (1834-1858). viimane olevat köstiametist lahti lastud liigjoomise pärast ja tema asemele seati köstriks Thomas Undritz, kes omas töös väga tubli ja kellega kõik rahul. Mehikoormas oli õpetaja Masing’i ajal köstriks esmalt Karl Christoph veiden, siis Viido Kiudosk ning viimati praegune köster Daniel Punnisson.
Veiden oli viimane köster, kes võis kasutada Mehikoorma köstrimaad. Kiudosk seda enam ei saanud ja kirikueestseisja Aleksander von Sivers maksis temale palka Mehikoorma kiriku ehitusfondist. Meeksi omanik von Knorring kaebas Siversi peale, et see kiriku ehituskapitali omavoliliselt raiskab, ning Sivers peab 1764 rbl. 67 kop., mis ta kiriku ehitusrahast võtnud ning köster Kiudosk’ile palgaks maksnud, oma taskust välja maksma.
Peale Undritz’it asus Räpina köstrikohale Jaan Raudsepp, kes samuti nagu Undritz Valga Köstrite Seminari kasvandik oli ning istunud kuulsa Zimse jalgade ees. Raudsepp oli algul paar aastat Rõuges kihelkonnakooliõpetajaks ning siis Räpinas köstriks üle 50 aasta, kus ta 1933. a. siit maailmast lahkus. Peale oma elukutsetöö tegutses ta veel mesilastepidamisega, oli päris pioneer sel alal ningkirjutas mesilaste pidamise õppe- ning käsiraamatu „Mõistlik mesinik“.
Punnisson ja Raudsepp, kauased kaasaegsed on ustavalt Issanda viinamäel püsides läbi võidelnud igasugu tormest ja murdlaineist ühes meie rahva kirikuga. Palju näinud head ja halba!
Räpina kihelkonna mõisnikest-kirikutegelasist oleks peale Joh. Gustav von Lövenvolde, kelle hoolitsusel ehitati praegune Räpina kirik, nimetada erilise lugupidamisega viimast kiriku patrooni Aleksander von Sivers’i. See oli tark, mitmekesise haridusega, õiglane ja väga usklik mees. Ta püsis kirikueestseisja ametis üle 30 aasta. Kui ta mõnikord seda ametit maha tahtis panna, siis paluti teda ikka jälle seda mitte teha, sest ei leidunud teist, kes nii kohane oleks olnud selle raske ja kõrge ameti jaoks. Ta ei olnud kiriku patroon mitte ainult nimega, vaid ta oli seda ka tegelikult. Kiriku kasu oli temal südame peal ja ta kaitses kiriku huve isegi teiste mõisnike vastu, mida küllalt veenduvalt näitab juba protsess von Knorring’iga Mehikoorma kösteraadi maa pärast. Rahvaga läbikäimises oli ta lihtne, sõbralik, heasoovlik. Ta puudus täiesti harilik mõisniku uhkus ja kõrkus. Mälestused parimad on temast järele jäänud Räpina rahva südamesse. Viimane Räpina kirikueestseisja oli tema poeg Harald von Sivers.
Koolid.
Kõige vanem koolitüüp meie maal oli köstrikool, juba rootsi ajast pärit. Köstrikooli kohta Rootsi ajal puuduvad andmed, kuid kindel nõue koole asutada ja selle nõude laialdane täitmine mujal lubavad Räpina kohta vaevalt erandit oletada.
1750. a. visitatsiooni puhul öeldakse, et kambrist ja kahest toast koosnev eriline maja, mis ehitatud köstrikooli jaoks 19 aasta eest, juba tarvitamiskõlbmatuks on muutunud. Nii saavad selles koolis 19 last õpetust. Ka Mehikoormas on oma kösterkoolmeister. 1766. a. puuduvad niihästi pea- kui abikirikul koolimajad, kuid Mehikoormas töötab kool kirikus. Eelmise aasta 18. aprilli patenti küla- ja mõisakoolide asutamise kohta pole veel suudetud täita, mida aga teha lubatakse. 1777. a. on Räpina köstrikoolis 46 ja Mehikoorma omas 18 õpilast ja 11 külakoolis kokku umbes 200 last. Koguduse 4954 liikmest oskavad lugeda 2133, nii et vähemalt igas talus leidub üks lugemisvõimeline. Uue aastasaja algul kasvab koolide arv, nii et 1830. on külakoole juba 16. 1834. aasta aruande järele on 1611 kooliealisest hästi õppinud 892, keskmiselt 585 ja halvasti või mittesugugi 134. tol ajal kestis kooliiga 7. eluaastast leerini. Kihelkonnakool asutati Räpinas 1848. a. Tütarlapsile avatakse kihelkonnakool 1880. a., kuid kaob hiljem. 1902. a. avatakse Võõpsus tütarlaste erakool, mis kihelkonnalt toetust saab. Käesoleva aastasaja algul avati ministeeriumikool Radamaal ja hiljem kõrgem algkool Räpinas, mille inventar sõja ajal Venemaale evakueeriti ja mille asemele 1917. a. erareaalgümnaasium asutati. Viimasest kujundati Eesti ajal Räpina Põllumajandus-Gümnaasium, mis hulk aastaid eduga töötas ja siis, kahjuks, suleti. 1912/13. õppeaastal käis Räpina kihelkonna 23 luteriusukoolis 433 poeg- ja 380 tütarlast.
Kui küsida, kuidas oli lugu koolioluga umbes 150 aasta eest, siis peab ütlema, et see siis veel vägagi primitiivne oli: koolimajad veel suuremalt osalt ilma korstnata ja üheainsa toaga, kus koolmeister koolitööd teeb ja ka elab oma perekonnaga. Sageli pole erilist koolimaja, vaid lapsi õpetatakse talu või mõisa rehes, isegi kõrtsis.
Õp. Frank’i ajal oli keelatud taluperemehele koolmeistri ametit pidada. Selleks pidi olema mõni muu, kas puusepp, rätsep, mölder, vana soldat või vabadik. Nende hariduseline tase oli väga madal, oskasid vaid lugeda, laulda ja katekismust. Vähe oli neid, kes oskasid kirjutada. Mingit ettevalmistust nad oma ametile ei saanud, vaid õppisid niisama „omast peast“. Kui koolile õpetajat vaja oli, siis otsis mõisavalitsus paraja mehe ja saatis tema pastoraadi juurde eksamile. See katsus järele, kuivõrd mees lugeda oskab, katekismust, piiblilugu ja vaimulikke laule teab ning laulda saab, kuidas muidu tema usuline ja kõlbline tase on, ja kui ta mehe kohase leidis olevat, andis ta sellele tunnistuse, mille see mõisahärrale ette näitas, kes tema siis ka ametisse kinnitas. Mõnikord oli raske meest leida, kes selleks kohane, ja kohalikule kirikuvöörmündrile tehti kohuseks tingimata paras mees üles otsida. Vöörmünder Raudna Jakob sai vöörmündri ametist lahti, et ta Toisikatsi koolile õpetajat ei leidnud ning kool sellepärast ühe talve tööta seisis.
Palgaks saab koolmeister natuke maad kasutamiseks, kohati lisaks veel natuke vilja. Ka on ta vaba mõisa teoorjusest neil talvekuil, kus ta koolitööd teeb, pealeselle mõisalt küte ja lastelt valgustus. Kooliõpetajaid ergutatakse edasipüüdmisele avaliku kiitusega või laitusega kirikukantslist või koolikonvendil. Eriti hoolsaile antakse autasuks piibel 1823. aastal saab erilise kiituse osaliseks Mälleto Jaan, kes küll pime olnud, aga kelle õpilased siiski paremini osanud, kui teisis kooles. Vanemaile lubatakse oma lapsi ka kodus õpetada koolmeistrite ja vöörmündrite kontrolli all, kuid nad peavad lapsed pastori juure teatud päevil katsumisele tooma. Kui nad seda ei tee, siis saavad ihunuhtlust või rahatrahvi. Avalikud laste katsumised toimuvad pastori läbi iga kooliaasta lõpul. Usinad saavad kiita, laisad laita. Nõutakse lugemist, laulmist, katekismust ja piiblilugu. Igal pühapäeval peavad koolmeistrid koolilapsiga kirikus olema. Koolmeistrid peavad köstri lähedal istuma, et lauluviise õppida.
1838. a. kaebab Heller, et riide ja leiva puudus, külm, kauge maa ja haigused põhjuseks on, et kooles vähe õpilasi käib. Koolmeistreil läheb palju aega raisku laste kodudes käimisega ja nende ülesotsimisega, sest suuremad lapsed on kas tööl või hoiavad meeleldi kodust eemale sel ajal, kui koolmeister tuleb. Nõuab, et vallakohtu liikmed rohkem abiks oleksid koolmeistreile.
Õp. Masing’i ajal saavad lapsed kodus õpetust kuni 10. eluaastani. Koduõpetust kontrollitakse koolmeistrite kaudu iga kuu esimesel pühapäeval, kus lapsed kooliruumi kogunevad. 10.-14. eluaastani käivad lapsed koolis. Pealeselle käivad nad veel kordamiskoolis kuni leeriajani. Kordamiskoolilapsed käivad koolis 4 päeva iga kuu esimesel nädalal, päriskoolilapsed aga 5 päeva iga kuu ülejäänud nädalail, nii et esimesed talve k´jooksul 24 päeva ja teised 80-85 päeva koolis käivad.
Küll olid meie rahvakooli olud tol ajal primitiivsed praegusega võrreldes, kuid selle koolitöö tulemused olid siiski nii suured, et enne venestamise ajajärku väga vähe luteriususlisi inimesi leida oli, kes lugeda osanud. Usuõpetuse tundmises aga ületas tolleaegne rahvas kaugelt praeguse taseme. Seegi näitab, et ev.-luteri kirikul hiiglasuured teened olnud meie rahva kasvatuse- ja hariduseloos.
Usuline ja kõlbline elu.
Usulis-kõlblisest elust räägivad õpetaja aruanded ja visitatsiooni protokollid. Kahju, et suurem osa neist sõja ajal hävinenud.
Katoliku kiriku mõju meie rahva peale oli pealiskaudne ja jättis tema usulise maailmavaate peaaegu paganliseks. Alles ev.-luteri kiriku mõjul algab meie rahva hinge tõeline kristianiseerumine, mis alul muidugi pikkamisi läheb. Isegi veel Rootsi ajastu viimaseist aastakümneist tulevad kaebused ebausukombeist, mis on harilikult ühendatud paganuse – või katoliku usu mälestusiga. Võhandu jõel austatakse Pikset veel 1644. a. ja rahva seas leitakse palju nõidust. Ühtlasi kaevatakse samal ajal rohkesti ka mõnesuguste halbade elukommete üle: inimesed elavad koos ilma kirikliku laulatuseta (nagu nüüdki seda sageli ette tuleb!), naine võetavat tihti vägivaldselt, röövimise teel, olgugi, et selle eest määratakse mehile vali karistus; lapsed jäetavat kauemat aega või hoopis ilma ristimata, surnuid maetavat salaja „võssa“. Armulauale tulevat väga vähesed: nii on Räpinas 1646. a. ainult 113 in. Laual käinud. Kuid juba 1683. a. leitakse, et rahva usuelu olevat paranenud, sest kirikuskäijate ja armulaualiste arv on märksa tõusnud. Käiakse üsna usinasti armulaual. Samuti leiame kiitva otsuse Räpina koguduse kohta 1766. a. visitatsiooni protokollist: kogudus olevat katsumise puhul hästi kostnud, käivat usinasti kirikus ja armulaual. Koguduse hingede arv olevat 6699. Umbes sada aastat hiljem, õp. Masingi ajal on koguduse liikmete arv juba üle 9000 ja sellel vastavalt on ka armulaualiste arv tugevasti tõusnud. Nii leiame 1860. a. aruandest, et armulaualisi olevat 8732, sündinuid 406 (203 pgl. + 20 trl.), nende seas 13 vallaslast, leeritatuid 100, laulatatuid 79 paari, surnuid 226 (121 mr. + 105 nr.). Nii kasvab koguduse liikmete arv ja sellega ühes ka armulaualiste arv. Viimane tõuseb oma kõrgemale tasemele 1900.-1904. aastais ja ulatub 11.000 ning hakkab siis pikkamisi langema, kuna koguduse hingede arv edasi kasvab ja oma kõrgema tasemeni jõuab 1914. a., nimelt 12.400 hingeni. 1905. a. on armulaualisi 10 729 ja 1908. a. – 10 000 ning 1914. a. juba 9220. siis langeb see arv kaunis järsku maailmasõja ajal ja ulatub vaid 7000. eesti riigi tekkimise läbi lõigati Räpina koguduse küljest ära umbes 3000 inimest, nimelt need, kes asusid teispool Peipsit. Ent võrdlemisi palju suurem oli tol ajal armulaualiste arvu langus, mis jõudis madalama tasemeni 1920. a. siis oli 2987. Kuid juba järgmisel aastal tõuseb nende arv 4200 peale ja on samale tasemele jäänud tänini. Kui võrdleme seda arvu 1860. a. armulaualiste arvuga, kus koguduse liikmete arv oli võrdne praegusele, siis näeme, et nüüd inimesi poole vähem armulaual käib kui tol ajal.
Usulise elu langusega käsikäes käib ka kõlbelise elu langus ja selgesti paistab silma, et selle kõige põhjuseks on revolutsioonid, sõjad, eriti aga usuvaenulise, materialistliku sotsialismi mõju. Kui omal ajal õp. Masing sageli armastanud öelda: „Maie aig om üts kuri aig“ – siis peab ütlema, et käesolev aeg alates 1905. a. oma revolutsioonega, sõju, enamlusega ja tugeva usulise ning kõlbelise langusega palju „kurjem“ on kui Masingi aeg. Kui meie ajal rahvas hakkab välja surema abortide tagajärjel, siis ei olnud Masingi päevil aimugi sarnasest pahest, siis oli sündide arv neli korda suurem praegusest (1860. a. 406 sündi, 1934. a. vaid 112!). Abielulahutusi tol ajal ette ei tulnudki, nüüd on see aga harilik asi. Ausust ja sõnapidamist oli vanasti rohkem, kui nüüd. Siis laenati üksteisele lihtsalt ausõna peale, nüüd ei aita vekslid ega allkirjad, omast jääd ilma, kui kellelegi laenata julged. Kakelusi tuli vahel ette vanastigi, kuid siis kisti karvupidi, aga pussikangelasi ei olnud. Vaesuse ja viletsuse peale vaatamata tuli vargust ja petmist harva ette. Vanal ajal oli kirikul õigus raskemate eksimuste puhul kirikliku korra ja kõlbluse vastu süüdlasi karistada. Olid olemas „kirikukohtud“, kuid nende istanguid peeti väga harva, enamasti mitme aasta tagant, millest võib järeldada, et pahemaid juhtumisi palju ei esinenud. Rahvas elas jumalakartlikku, kõlblikku elu, vähemalt praeguse ajaga võrreldes. Ent siiski ei tahaks vahetada olevikku minevikuga, sest jumal on meile suuri asju teinud käesoleval ajastul ja sellepärast on see üks armas ja kallis aeg. 1920. aastaga algab Eesti omariikluse ajastu. Härraskirikust tekib rahvakirik. Rahvas ise hakkab oma kirikuelu juhtima ja korraldama, kuna see varem võimalik ei olnud. 1920. a. valitakse täiskogu poolt Räpina koguduse peale esimene eesti soost õpetaja A. Saarman, kuna siin varem sakslased ja rootslased selle ameti peal olnud ja kiriku patrooni poolt ametisse kutsutud, ilma koguduse käest küsimata.
Rasked on meie rahvakiriku sünnivalud olnud. Kiriku riigist lahutamisega, mis muidugi usu- ja kirikuvaenuline akt oli, paisati kirik õiguseliselt ning majandusliselt raskeisse oludesse. Kiriku maad võõrandati, kiriku terviklus lõhuti, tema õigused annulleeriti. Alul heideti ka usuõpetus koolist välja, kuid hiljem võeti see jälle kooli sisse rahvahääletuse survel, ent kahjuks vaid vabatahtliku õppeainena. 1925. aasta „Usuühingute ja nende liitude seadus“ oli kirikule hoopis ebasoodne. See ei tunnustanud kirikut, vaid tundis ainult usuühinguid, üksikuid kogudusi, kes võisid ühineda liitu võis seda ka mitte teha. Ta jättis kõik aknad ja uksed lahti igasugu korralagedustele ja demagoogiale kirikus ja kogudusis. Selle seaduse alusel väljatöötatud põhikirjad ei suutnud kirikut kaitsta ega korralagedusest päästa. Oli kogudusi, kes hoolimata demagoogia tagajärgel vastuollu asusid üldkirikuga, isegi neid kes end hoopis lahti kiskusid üldkiriku küljest; teised jäid küll „liitu“, ent kannatasid korralageduse all, ühed enam, teised vähem. Koguduste täiskogude koosolekud muutusid sageli kärarikkaiks miitinguiks, kus üksikud auahned inimesed paraja paiga leidsid demagoogiat teha. Säärane sisukord oli häbistav kirikule ja laastavalt mõjuv usulis-kõlblisele elule. Ent Jumal pole hüljanud Eesti rahvast ega tema kirikut. Abi tuli varem kui seda oodata juleti. See tuli meie kõrgeaulise riigivanema K. Pätsi dekreedi läbi 24. detsembril 1934. aastal. Ilusamaks jõulukingiks meie rahvale. Sellega algab meie rahvakiriku ajaloos uus lehekülg, millepeale kirjutatud parimaid tuleviku lootusi. Uut ajastut meie kiriku elus algas Issand sellega, et ta meie kirikule kinkis andeka, tubli, energilise juhi piiskop Dr. H. B. Rahamäe isikus. Teine suursündmus on ülalmainitud dekreet, millega maksma pandi uus „Kirikute ja usuühingute seadus“. Selle Jumalast õnnistatud sammuga on meie armas riigivanem „kiriku jälle au sisse tõstnud“ (tema enda sõnad!) ja sellel soodsamad tingimused loonud Eesti riigi ja rahva teenimiseks. Selle seaduse alusel töötati konsistooriumi poolt välja ja kinnitati riigivalitsuse poolt uued „Eesti evangeeliumi-luteriusu kiriku põhimäärused“. Nende põhimääruste alusel ongi praegu meie kiriku ja kogudusteelu reformeerimine käimas. Selle kõige juures on suurimad teened meie kiriku praegusel ülemkarjasel piiskop Rahamäel. Tema on paras mees omal kohal ühendama, üles ehitama ja korda seadma seda, mis meie kirikus lahutatud, lõhutud ja segamini aetud on. Oma lühikese ametiaja jooksul on ta Jumala abiga rohkem suutnud, kui seda loota julgesime. Kinnitagu Jumal tema käsi meie rahvakiriku juhtimise ja valitsemise töös.
Uus töörõõmu ja lootuserikas ajajärk meie kiriku elus on alanud. Olgem tänulikud, et Jumal meie rahvast, riiki ja kirikut nii kaugele on aidanud ja palugem, et Tema ka edaspidi aitaks.
„Veel edaspidi anna Sa,
Truu Issand, oma abi.
Meid igas paigas avita
Jeesuse vere läbi.
Meid aita eluraskustes,
Mis seista võivad veel meil ees;
Meid aita, kuis Sa aitasid.“
Räpina kiriku 150 aasta ja Mehikoorma kiriku 40 a.
juubeli jumalateenistuse laulud
18. ja 19. augustil 1935. a.
I.
Kogudus laulab püsti seistes piiskopi tervitamiseks.
Viisil: Sull’, Sull’, Jehoova tahan laulda. P. 152.
Nüüd Isa nimel tervitame Sind, Ülemkarjane, kõik südamest Ja tänutundes palvetame Kui vennad üheskoos me sinu eest. Et Issand ise oleks sinuga Ja õnnistaks sind oma armuga!
Sind püha Jumal julgustagu, Kui kohustused rasked, tõsised! Vaim sinu rada valgustagu, Et öös ka paistaks taevatähised! Teed näitab Kristus sulle ja Ta rist Ka siis kui ees on palju võitlemist.
A. Abel (Vaim. I. II.).
Kõne: Piiskop Dr. H. B. Rahamägi’lt
Koor: Oh truu karjane… Bernhard Klein.
Laulab kirikukoor organist Jaan Küütsi juhatusel.
Oh truu karjane, mul pole puudu, mind saadad Sa, kus noore rohumaa. Oh truu karjane, mul pole puudu, mind saadad Sa, kus noore rohumaa. Mind saadad hingamise veele. Sina jahutad mu hinge, Sa juhatad mind õigel teel. Oh, truu karjane, mul pole puudu, mind asutad, kui noore rohumaa. Oh, truu karjane, ei ole mul puudu.
Koguduse laul:
Viisil: Sull’, Sull’, Jehoova tahan laulda. P. 152.
Nüüd rõõmupäev on kätte tulnud, Mil meie Sinu heldust kiidame, Et Sa meil, Issand, kaitsjaks olnud Ja püha koda hoidnud heldeste. Nii mitu aastat olid temaga, Oh anna, et veel kaua seisaks ta.
Kes jõuab seda kuulutada, Mis armu kõik Sa meil’ siin paigas ann’d! Su sõna näitas elurada, Su sakrament on hinge kosutand, Siin oleme Su püha palge ees. Sind kummardamas vaimu, tõe sees.
Siin armutiiva all meid hoidsid. Kui tahtsime Sust ära eksida, Meid hingeroaga siin toitsid, Kui süda kippus ära nõrkema. Kõik kurjad kuulsid manitsuse häält Ja vagad saivad rõõmu Sinu käelt.
Siin sõnaga Sa saatma tõttad Meid sündmisest surma tunnini, Siin ristimises meid vastu võtad Ja õnnistad meid viimaks surmaski; jah pärast surma veelgi kestab see, Mis oleme siin saanud hingele.
Koor: Au Kuningas… A. Läte
Laulab Haridusseltsi koor Joh. Kaarheidingi juhatusel.
Väravad säravad, imehelgil ilusad. Tõstkem üles oma pead igaveste uste read, laskem ennast ülendada, aset võtkem valmista Issandal’, kes tuleb nüüd kinni katma meie süüd, Kuningal’ üleval. Kes on au kuningas, kõike ilma käskimas, kelle käes on valitsus, imeline juhatus? Jehoova vägev, Jehoova tugev, vägede Issand üleval, kõrgemal paigal pühamal. Au kuningas on Ta, üle terve ilmamaa. Sest tea sa, maailma maa ja tema täius ka. Sull’ Issand rajas aluse ja paiga merevetele, ka püha mäe ta kinnitas, et Teda ikka teenimas siin oleks püha kogudus, kus asub aina alandus ja armastus.
Koguduse laul:
Viisil: Mu nimi taevas kirja pandud. P. 266.
Et sa veel pole otsa saanud, See on Jehoova halastus, Et ta sind maha pole jätnud. Arm suur on see, oh kogudus! Oh, heida tema jalge ette Ja anna tänu Temale. Too vaimu kasu tema kätte, Meelt parandades õieti.
Tal on suur mure meie pärast. Kõik süda on täis heldet hoolt. Et ta meid päästaks patu kärast, Et oleksime tema poolt. See armu hool sind äratagu, Et paned tähele ta teed, – Ta hirm su südant õpetagu, Et tõe valgusesse jääd.
Kes Sa täis hirmu ja täis armu, Su juure, Issand, tuleme; Oh, ära nuhtle mulla põrmu, Vaid anna armu vaestele, Et usus, elu parandame Ja palves jääme alati Su omaks – ei me teise juure Küll iial minna tahagi.
Algliturgia: Õpet. A. Kivisikk, Põlvast.
Koor: Au olgu Jumalale kõrges… M. Strokin.
Laulab Räpina Ap.-õigeusu kirikukoor M. Hindowi juhatusel.
Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestel heal meel. Issand, tee lahti minu huuled, siis peab minu suu Sinu kiitust kuulutama.
II.
Kogudus (seistes):
Omal viisil. P. 316.
Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas, Ta hoiab meid kui kilp ja mõõk, Ta aitab kõiges vaevas. Küll vana vaenlane on väga vihane On väga vihane, Suur vägi, kavalus On tema tugevus: Ei ole tema sarnast.
Ei aita meie nõu ja töö, See on küll pea lõpnud. Üks mees on võitlemisele Meil’ isast appi tulnud. Kas tunned seda meest? Ta nimi: Jeesus Krist! See Issand suurest väest, See ainus Jumal tõest, Võit talle peab jääma!
Kui oleks ilm täis kuradeid, Kes tahaksid meid neelda. Ei karda meie kedagi, Eks Jumal või neid keelda? Maailma vürstil veel Küll tige viha meel, Ei siiski võimust tal, Sest ta on kohtu all, Üks sõna rõhub teda!
Eks meile sõna seisma jää, Ehk turtsugu nad vihast? Ei Jeesu kirik hukka läe, Mis alustud ta Vaimust. Kui võtvad meie käest Au, ihu, last ja naist: Et mingu igavest! Ei saa nad kasu sest. Ta riik peab meile jääma!
Jutlus: Praost Fr. Helmann Kanepist.
Kogudus:
Viisil: Edasi, edasi. P. 323
Ole truu, ole truu. Õige usk on sinu käes. Usu vilja, õigust, head Kanna armastuse väes, Siis sa haljendama pead Isa kojas nagu palmipuu. Ole truu, ole truu.
Koor: Kiituse laul… Karl G. Gläser
laulab kirikukoor organist Jaan Küütsi juhatusel.
Kiida, mu hing, kiida Issandat, mu hing! Jah Issandat kiida mu hing, :,: ära unusta sa iganes, mis tema head sulle teind :,: Tänagem nüüd, Me täname Issandat nüüd :,: sest ta on helde, ta heldus kestab igavest! Kiitust ning au, tänu ning hüüd jah igavest! Aamen, aamen!
Jutlus: Õpet. Valter Viks, Rõugest.
Koor: Eks teie tea… Enn Võrk
Laulab Haridusseltsi koor Joh. Kaarheidingi juhat.
1. Eks teie tea, et te Jumala tempel olete, ete teie tõe, rahu vaimumaalt tulete, et teie sees igavik elab! Kuis peab rahutempel küll olema! Eks vaiki ses paigas kõik maailma müha! Vaid tõde ja puhtus sääl elab.
2. Eks teie tea, et te Jumala tempel olete, et teie valguse kodumaalt tulete ja kuulute jäädavalt sinna! Eks valguse hiilguses see tempel siis sära! Kas ülemat kuskil veel leida on vara? Te väärite võrratu hinna!
3. Eks teie tea, et te Jumala tempel olete, et teie Issanda elumaalt tulete, kus headus ja armastus elab! Eks kiirga see tempel siis armastuheldust, kui tulitorn näitab ümbrusse valgust! Sest Jumala Vaim selles elab!
Kogudus:
Omal viisil. P. Lisa 90.
Su töö on see, oh Jeesus Krist, See töö, mis meie käes, Ja et see Sinu töö on tõest’ , Siis nurja ta ei läe. Kuid enne nisuivake, Kui tõuseb viljaks ülesse, Peab mulla põues surema Ja iseennast ohvrima, – Peab surema, Peab ennast ohvrima.
Sa, Jeesus, käisid taevateed Sind koormas ristipiin: Nii jõuavad kord sinna need, Kes Sinu omad siin. Oh anna siis meil’ osa Sa Su ristist ja Su riigist ka; Vii meid ja oma riigi töö Su risti läbi võidule, – Su riigi töö Vii ristil võidule.
Kui nisuiva ise ka Sa hauda langesid: Oh eluvägi elusta Siis ilma miljonid! Las üles hüüda iga maad, Et kõik Su nime tunnevad. Su nimel õndsa rõõmuga Ka meie valmis võitlema, Kui tahad Sa, Me valmis võitlema.
F. Zaremba j. Tõlk. Preisvere (Vaim. 1. II).
Teadaanded ja lõppsõna.
Koor: 26. Taaveti laul … Fr. Silcher.
Laulab kirikukoor organist jaan Küütsi juhatusel.
Armas mulle on, oh Issand, Sinu koda ja see koht, kus Sinu au elab.
III.
Kogudus:
Viisil Imeline Issand. P. 334.
Ligidal on Jumal! Teda kummardagem. Austades ligi tulgem! Meie keskel Jumal. Vaikselt süda seisku, Tema ette maha heitku. Tunnista. Austa Tema nime kiites, Silma maha heites.
Ligidal on Juma! Keerubimid kiitvad, Seeravimid maha heitvad. Püha, püha, püha! Inglikoorid laulvad, Lauldes talle au andvad. Armuga Kuule ka, Issand meie hääli, Meie vaeste keeli!
Kirikupalve: Õpet. A. Hinno Petserist.
Püha armulauatalitus: Praost F. Helmann ja õp. A. Hinno.
Armulaua laul:
Omal viisil. P. 146.
Mu Jeesus, kes Sa õhtu hilja, Su viimsel ahastuse ööl, Meil’ oma kannatuse vilja Siin söömaajaks seadsid veel: Sind kiidab terve usklik sugu Ja mäletab Su surma lugu.
Kui iial sööme seda rooga, Saab uueks meil Su mälestus, Ka uusi eluvete vooga Toob hingesse Su armastus: Su veri, surm ja ristivalu Toob meie südamesse elu.
Siis väriseva südamele Uus pitser peale pannakse, Et võlakiri võlglasele On kustutatud täieste: Sest meie rasked süüd ja patud on Sinu haavus lepitatud.
Lõpptalitus ja õnnistamine.
Kogudus:
Viisil: Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud. P. 48.
Su kogudust Sa, Issand, kasvatasid, Ta ettevõtted korda minna lasid. Kui õnnistades toetamas Su käsi, ei siis me väsi.
Jää alati Sa ligi omal’ karjal’, Tal ikka aita vastu panna kurjal’. Kui komistame , – tõsta jälle üles, – Pea oma süles.
A. Eilart (Vaim. 1. II).
Vaikne palve.
Piiskopi lahkumisel kirikust laulab kogudus püsti tõustes:
Viisil: Oh võta mind, mu Jumal. P. Lisa 85.
Sind karjane, siit saatku Me tänumeel. Sind Jumal kaitsku, hoidku Su eluteel: Su tööde juhiks valgus Me Kristuselt, Su teedel saatjaks lootus Ta sõnadelt.
Me kauniks püüdeks olgu Su usutöö, ja Jeesu vaim meil’ tulgu, Et vaibuks öö! Ta hoidku meile juhti, kes virgutab, Ja kaitsku ikka vahti, Kes hoiatab!
L. Raudkepp (Vaim. 1. II).
