Vello Ootsing südame ja hingega kodustel radadel

“Vello Ootsing südame ja hingega kodustel radadel” näituse avamine 12. oktoober 2017 kell 15:00 Sillapää lossi saalis

 

Vaata pilte siit http://pildimeister.eu/galerii/index.php/Aasta-2017-pildialbumid/Vello-Ootsingu

*********************************************

 

Vello Ootsingu meenutusi, 4. juuli 1996

Sündisin 5. juuli [1936], pühapäeva õhtul kell 6. Kadunud ema arvates pidi see tähendama õnnetähe all sündi. Kui kaela hakkasin kandma, võttis ema mind kaas piiblitundidesse (pühapäevakooli siis ei olnud) ja õpetas: alusta teekonda ja ettevõtmisi Jumala nimel. Ema õpetussõnu olen püüdnud täita. On olnud õnne ja õnnistust.

Kui lõpetasin Räpina Keskkooli, arvasin, et olen tarkust täis ja kõik teed valla. Kui lõpetasin Tallinna Polütehnilise Instituudi, sain selgeks, et tean tarkuste sisukorda. Tean millisest raamatust vajalikku otsida. Nüüd arvan, et inimene õpib eluaeg ja sureb ikka lollina. Kes ei õpi, jääb kiiresti muutuvas ajas elu hammasrataste vahele.

Hariduselt automaatikainsener. Erialasel tööl olen töötanud aasta enne ja aasta pärast TPI lõpetamist. Edasi on tulnud teha planeerimise, organiseerimise ja juhtimise tööd. On olnud kolm töökohta. Kõigis on tulnud sõna kaudses mõttes ehitada, st paberil planeerida. Pöögelmanni tehase, (praegune Tondi elektroonikatehas) sai vanast tikuvabrikust ehitatud kaasaegseks elektroonikatehaseks, Räpina Paberivabrik sai päästetud buldooseriga kokkulükkamise eest. Nüüd tahaks Räpina linna võimalikult heaks elamise ja töötamise kohaks kujundada.

Kolleegidega ja töökaaslastega on mul alati vedanud. Ka praegused linnavalitsuse töötajad on väga head oma ala asjatundjad ja meeskonnatöö kannab vilja.

Lastest, Reet ja Tiit, on hea meel. Mõlemad on elus edasi jõudnud. Lapselapsed Ott, Epp, Kai ja Maris on eriti toredad. Vahel ajavad närvi mustaks ka, aga see käib asja juurde. Abikaasa Mare on mind ära kannatanud 36 aastat, ja vastupidi, kuigi vahel heidab ette „endist abielu paberivabrikuga ja praegust linnaga”.

 

*****************************************

 

Kaja Grigorjevi intervjuu Vello Ootsinguga
KOIT, 17. juuni 1995

 

Vello Ootsing
Inimene ei peaks kõike seda alati välja ütlema, mida ta mõtleb.
Mõelda on vaja, selleks inimesel pea ongi.

Kes te olete?
Ise ennast iseloomustada? Arvan, et olen küllalt rahulik, enda meelest ka õiglane. Enne mõtlen, siis ütlen. Perekond on pidanud minu töö pärast kannatama, nii et pere ees on mul pidevalt võlg. Aega oli vähe laste jaoks, ka nüüd, oma lastelastele vanaisaks olla.

On elu andnud võimaluse tegelda nende asjadega, mille vastu huvi?
Ma arvan küll, et neid võimalusi on olnud. Juba enne seda, kui minust sai diplomeeritud insener. Näiteks huvitas mind keskkoolis väga fotograafia ja raadiotehnika. Kaheksandas klassis panin oma esimese raadio kokku. Vanadest juppidest ja seda ma kuulasin hoolega. Ju see huvi mõjutas edasist õppimist ja kooli valikut. Muide, kuigi diplomil on kirjas insener-elektromehaanik, olen ma hariduse ja diplomi kaitsmise järgi 0-lennu automaatik. See tähendab, et me lõpetasime enne esimest lendu. Kolmandast kursusest alates oli võimalus ise eriprogrammi järgi õppida ja kursuse- ja diplomitöö teha automaatika ja elektrotehnika alal.

Rääkides võimalustest – eks seegi ole üks eneseteostamise võimalustest, kui vanast tikuvabrikust korralik elektroonikatehas välja sai ehitatud. Koos Pöögelmanni tehasega ma kasvasin ja arenesingi. Töötasin seal alguses konstruktorina, nii päris erialast, peenautomaatikat tegin lühikest aega. Seejärel töötasin tööstuse-ettevalmistuseosakonna juhatajana. Osakonna ülesandeks oli kõik alates ehitusest kuni tehnoloogia paikapanekuni ja lõpptoodanguni välja.

Oli 70ndal Räpinasse tulek saatus või võimalus?
See oli nii saatus kui ka tagasitulek. Saatus võib-olla et niipalju – tookord mu kolmeaastane poeg oli pidevalt kopsupõletikus, haiglast haiglasse ainult käiski… Arstid soovitasid Tallinnast ära kolida. Tookord olid Tallinnas mul väga suured perspektiivid, aga … Teine asi – isa oli vanaks jäänud, ka seepärast tuli koju tagasi tulla. Kui viisteist aastat minu elust maha arvata, tuleb välja, et oma elu parimad aastad olen jätnud siia, Räpinasse, kus ma sündinud olen.

Samal aastal tuli Teie ellu Räpina Paberivabrik?
Jaa, aasta oli siis 1970. See asi veel juurde, et siin oli Valdek Küti käsi mängus, et mind üles otsiti. Paberivabriku direktor kutsus mind siia peainseneriks. Läks nii, et aasta pärast sai minust vabriku direktor.

Olete millalgi pidanud seda kahetsema?
Ei, ma ei ole siin elus pidanud midagi kahetsema. Ainult pärast Pöögelmanni Räpina Paberivabrikusse sattudes oli kontrast väga suur. Kui ma Pöögelmannis käisin ringi valges kitlis ja töö oli steriilne nagu operatsioonitoas, siis Räpina Paberivabrikus kingaga üle õue ei pääsenud, ainult kummikuga! Küsimus oli tookord üleval: kas kogu kupatus laiali lükata või vabrik üles ehitada.

Tundub, et linnapea süda ja hing on endiselt paberivabriku juures. Kabineti aknast paistab kenasti kätte ka…
Ma ütleksin, et hing on linnas, aga paberivabrik on endiselt mu südames.

Usute paberivabriku uude ärkamisse?
Usun küll! Inimesed, kes oma tööd osakavad, on olemas. On olemas vabrik kui selline. Seitsmekümnendaga elu võrrelda ei saa, kingaga üle õue pääseb ja seadmed on ka olemas. 261-aastane paberivabrik on varasematel aegadelgi mõõnad edukalt üle elanud ja ellu jäänud.

Üks paberivabriku tööline kiidelnud baaris, et nemad hakkavad paberivabrikus rahapaberit tegema.
(Linnapea naerab) Selle masinaga, mis praegu olemas on, vaevalt et rahapaberit teha annab. Kui nüüd juurde on muretsetud…

Aastakümnete jooksul on Räpina noored Eesti teistes paikades kodu looonud. Millal saabub see aeg, kus diplomeeritud noor inimene tuleb koju, Räpinasse tagasi?
Seda on väga raske prognoosida. Kui oskaks retsepti anda, küll oleks hea! Igal juhul väga ootame kõiki tagasi! Ise püüame ka midagi ära teha – linna üldilmet parandada, hariduselu laiendada. Tegelikult ei ole Räpinas puudst mitte ainult diplomeeritud meestest, vaid ka oskustöölistest. Neid ei ole! Selleks ongi kutsekooli laiendus, sügisest see programm käivitub. Et noor tahaks siia jääda, peab veel midagi olema. Mis see oleks, peaksid noored ise ütlema. Võib-olla on see kultuuritöö noorte kaasamisega. Peale diskobaari noortele erilisi võimalusi polegi.

Kas Räpina võitis pärast linna staatuse kättesaamist?
Selle kohta ma ütlen, et see oli ainuvõimalik lahendus. Kuna Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on haldusüksusteks vallad ja linnad. Kui Räpina poleks oma statuuti määratlenud, oleks määratlematus tähendanud seda, et Räpinas oleks kaks valda. Ühe valla taga vaid sulgudes alev. Kas see samm ka ainuõige oli, seda hindab ajalugu.

Kui tööpäeva lõpuks dokumentide hulk laual ei vähene ja vererõhk on kahesaja ligi. Kuidas maandab linnapea pingeid?
Vererõhk on mul tõepoolest kõrge ja seda võtan alla tablettidega. Pingeid saab maha võtta mitut moodi. Aias tööd tehes, mesilastega toimetades. Paberivabriku päevil olin vägagi aktiivne jahimees, üldse on mul eluaeg meeldinud liikumine. Nüüd linnapeana on seda aega väheks jäänud. Varasematel aegadel olen tegelenud fotograafia ja amtöörkinoga, mitmed filmid on üleliidulistel konkurssidel tunnustust leidnud. Need filmid olid loomulikult grupitöö. Nüüd on filmitegemine kulukas ettevõtmine ja tulusam on teha videot.

Mis oleks see ahvatlus, mis sunniks Teid loobuma praegusest positsioonist, kodust Räpinas?
Ma arvan, et seda ahvatlust pole. Igatahes pole see raha. Ma ei leidnud endas soovi ka Riigikokku kandideerida. Ma sobin loodusega paremini kokku ja elu Tallinnas mulle ei meeldiks. Seal pole hingata ka midagi.

Milline on Räpina linn aastal 2020?
Räpina linn on kindlasti kasvanud suuremaks, infrastruktuur on välja ehitatud. Linnas on selle aja peale kindlasti hotell. Põhirõhk on turismindusel ja väikeettevõtlusel. Ma näen, et suurtööstust siia linna juurde tulemas pole – paberivabrik, metsamajand, Astel – need on oma kohad kätte võidelnud ja need ka jäävad.

Kas on raske olla linnapea?
Mul on see kolmas töökoht üldse pärast Pöögelmanni ja paberivabrikut. Eksib see, kes arvab, et linnavalitsus töötab külanõukogudeaegselt – paar allkirja päeva jooksul ja muudkui istu. Eksib ka see, kes arvab, et elus peab kerge olema.

Hiljutistel Võru linnapea valimistel oli linnapeaks pürgijaid hulgim. Autojuhid kaasa arvatud. Mis oleks tõkendiks, et iga mees, kes allkirja kirjutada oskab, ei pääseks rahvast valitsema?
Kandidaadil peaks olema kõrgem haridus. Seda kindlasti. Ta ei tohiks olla päriselt mees tänavalt, seepärast oleks loomulik, et linnapead ja vallavanemad kasvaksid välja nõunikest. Neil on siiski reaalne nägemus sellest tööst, mis kohapeal tarvis teha on.

Millist aastanumbrit kannab see jaanipäev, mis muutis Teie elu?
Ma pean mõtlema, mitu aastat sinna saabki? Oot-oot. Kolmkümmend viis või? See oli 1960. aastal, kui olid meie pulmad. Paari pandi meid Marega Tallinnas, Hiiul. Peres on kaks last – tütar ja poeg. Ja neli lapselast – aastates 2 kuni 11.

 

 

 

 

Comments are closed