Peter Anton von Sivers (1807-1893) ostis Räpina mõisa 1853. a Otto von Richteri käest 240.000 rubla eest ja tuli siia Heimtalist koos abikaasa Wilhelmine ja kuue lapsega. Tema esimene mure oli tõsta talurahva elatustaset. Oma pojale Friedrich Woldemar von Siversile (1846-1926) eraldas ta Friedholmi ehk Rahumäe rüütlimõisa. Friedrich Woldemar abiellus Julie Golejewskiga, perre sündisid poeg Wolfgang Artur (1906-1942) ja tütar Sabine Charlotte.
Meie loo peategelased on Wolfgang Artur von Siversi poeg Peter, sündinud 1936. aastal ja tema vend Wolfgang, kes külastasid Räpinat ka kolm aastat tagasi. Nüüd tahtsid nad oma lastele ja õdede lastele Eestit näidata. Reisiseltskond oli seitsmeliikmeline: Peter von Sivers, tema tütred Elke (1966) ja Kathrin (1962); Wolfgang von Sivers (1942) ja tema noorem poeg Moritz (1983); ning nende vanema õe poeg Tomas (1959), kes pildistas ja jäädvustas reisi videole; ning noorema õe tütar Kerstin (1963).
Sel hommikul, kui kallid külalised saabusid, oli tormituul üle Räpina käinud ja mõisa härrastemaja kõrval suure pärna ühe haru maha murdnud. Aga see ei olnud ületamatu takistus. Võtsime külalisi vastu kohvilaua ja Wilhelmine koogiga ning seadsime kokku päevakava. Vanas armsas Räpinas on vaadata palju, kuid ühe päevaga kõike ei jõua. Esmalt tegime ringkäigu muuseumis ja kogu Sillapää lossis. Siversid nimetavad seda ise Große Haus ja vana härrastemaja ehk Alamõis oli Alte Haus. Rääkisime Räpina ajaloost ja von Siversite aadliperekonna rollist selle kujunemisel. Külalised olid rõõmsad, et Räpina rahvas nende perekonda hea sõnaga mäletab.
1927. aastal on kogutud rahvapärimust. Mida mäletab Räpina mõisahärra kohta rahvas? “Alexander von Sivers [Friedrich Woldemari vend] oli võrdlemisi hää härra. Ta ei lubanud talupoegi lüüa ning püüdis vaesemaid talupoegi toetada ja neile vastu tulla, et suuremaid kokkupõrkeid ära hoida. Kui vaene mees tuli tema käest hagu paluma, siis ta ilma ei jätnud, vaid paluja sai, olgugi, et pidi selle eest mõisale tööd tegema. Von Sivers kogus vallast vaeseid lapsi, andis neile suvel tööd ja talvel koolitas. Jõuluks tegi neile jõulupuu, kinkis maiustusi ja raamatuid. Vallavaestele kinkis igale pühadeks puud rukkijahu. A. von Sivers toetas häämeelega koolide ehitamist. Ta andis ehitusmaterjali ja maad. Papreküla algkooli pidas omal kulul üleval. Ta andis rahva pidude pidamiseks oma rehi ja küüni tarvitada, võttis ise vahest pidudest osa. A.von Sivers oli Räpina Põllumeeste Seltsi esimene esimees. Ta toetas aineliselt seltsi, muretsedes toolid jm. Ta oli üks seltsimaja ehitamise mõtte algatajatest ja suurematest ainelistest toetajatest.”
Muuseumis on mõningaid von Siversitele kuulunud esemeid, nagu näiteks tuhatoos „Unser Bismarck”, jahipaun, kaks rokokoo tooli ja sarapuust aiatool. Elevust tekitas foto esimesest autost Räpinas, Opel Torpedo, mis kuulus muidugi mõisahärrale. Von Siversid olid vaimustuses hooldatud pargist ja kaunist vaatest lossi rõdult.
Edasi suundusime Miikaeli kirikusse, mis on pühitsetud 1785. aastal. Räpina kirik kuulub Teeliste kirikute hulka ja on suvisel ajal külastajatele iga päev avatud, valves on üks koguduse liige, sellel päeval Marju Reismaa. Kristlikke väärtusi sümboliseerivad antiikseis rüüdes fassaadiskulptuurid koos kiriku peauksega. Kirikusse sisenejat lummab avara kirikusaali kõrge õhuline lagi. Seda liigendavad läbipaistva puitpitsiga kaunistatud konsoolid ja sarikad. Räpina kirik on vormilt elegantne ja mõjub väga pidulikult.
Rahumäel ootas meid turismiettevõtja Raivo Ristimäe. Kui nõukogude ajal kolhoose moodustati, oli Rahumäe mõisa endises härrastemajas masina-traktorijaama kontor, hiljem tööliste korterid. Ka Raivo Ristimäe elas lapsepõlves selles majas, nüüd on ta üks omanikest. Raivo näitas meile kogu maja, keldrist pööninguni. Mõisa ajast on säilinud vana trepp treitud käsipuuga, muinsuskaitse hoiab renoveerimisel silma peal. Peter von Sivers meenutas, et vanaisa olla rääkinud puhast eesti keelt, nii et polnud arugi saada, et on sakslane. Vanaema oli pärit Narvast ja seetõttu valdab Herr Peter suhteliselt hästi vene keelt. Tema isa õppis Tartu Ülikoolis, kuid sattus Teise maailmasõtta ja hukkus 35-aastaselt, kuhu on maetud – seda ei tea. Raivo Ristimäe oleks tahtnud von Siverseid võõrustada pikemalt, aga liikusime edasi.
Ristipalo kalmistu on Räpina kõige suurem kalmistu, avati 1848. aastal. Kalmistu keskossa kõrgemale künkale on maetud Liivimaa maanõunik ja õuekohtu liige, Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi liige, hiljem auliige, Peter Anton von Sivers ja abikaasa Wilhelmine. Vanasti oli hauaplats piiratud graniidist tahutud postidega, mida ühendasid sepisvõred, pärast nõukogude okupatsiooni enam mitte. Hauaplats oli kenasti korras, selle eest kannab hoolt kalmistuvaht Vesta Kuns.
Provintsi kohvik kostitas meid maitsvate roogadega ja eesti õlu mekib sakslastele hästi. Hubases ja koduses õhkkonnas oli meeldiv vestelda. Palju aitas sellele kaasa fantastiline tõlk ja suurepärane suhtleja Irmen Nagelmaa. Saksa keel on tal selge kui vesi ning ta tunneb hästi sakslaste kombeid ja tavasid. Nalja ja naeru saatel said keha ja vaim kosutust.
Ees ootas meid lõbusõit Lämmijärvel, kapteniks Teet Helm ja aluseks 13,5 m pikkune Simo Finland. Von Siversid olid vaimustuses – sõita eralaevaga Euroopa Liidu idapiiril. Lootsime näha merikotkast, kuid seekord ei vedanud. Kerstin ronis laeva ninasse ja tegi Tomasega „Titanicut”. Külaliste silmad särasid, kõik olid õnnelikud. Kapten Teet tegi oma vigureid ja pajatas Peipsi-Pihkva järve veetasemest, kliimast elustikust ja reostusest. Möödusime Salosaarest, kus elutseb juba aastaid võõrliik – kormoranid. Nad selle saarekese väga omaks võtnud ja loodusele olulist kahju tekitanud. Võhandu jõe ehk Fluß Woo suudmest liikusime 3 km ülesvoolu Võõpsu sadamasse, roostikus piilumas haigurid. Võõpsu aleviku kujunemisel on määravaks olnud Räpina mõisniku algatusel XIX sajandi keskel ehitatud kõrts, mis oli ühtlasi Tartu ja Pihkva vahel sõitvate laevnike peatuskoht. Võõpsul oli suur tulevik – kujuneda linnaks, nimetati isegi Neu-Rappin.
Emotsionaalne ja elamusterohke päev päädis kallistuste ja hüvastijätuga Karu pere hotellis. Kui on hea seltskond, siis pole isegi halval ilmal mingit tähtsust. Vennad Siversid kannavad nüüd Aapo Ilvese kujundatud Räpina T-särke, nad olid küll veidi hämmingus, mis sinna nii palju kirjutatud on? Minu kaelas on roosiline sall, aadliperekonna kingitus.
Järgmisel päeval sõitsid von Siversid Luunja valda Sahkapuu tallu. Peter on Sivers on lapsena seal mõnda aega elanud. Ta tahtis reisiseltskonnale näidata Tartu linna ja ülikooli, kus esivanemad studeerisid.
Eestimaa reisi tagasiside oli positiivne: „Hallo Kersti, ich bin wieder zuhause. Vielen, vielen Dank für den wunderschönen Tag in Räpina dir und auch Irmen. Alle empfanden diesen Tag als Höhepunkt unserer Reise. Gruß Peter”
