Kaika suveülikooli ajaks valmis Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumis koostöös Wõro Instituudiga näitus „Võro keele vägi Räpinäh“
Sõnal “vägi” om siih kats tähendüst. Vägi näütäs keele elojõudo ja tuud jõudo, midä kiil elolõ and. Räpinä kandih om tuus keeles olno üts võro keele esi’muudo pruuk, miä on seeniaoni alalõ hoitono. A vägi om ka tuu inemiise hulk, kiä keele iist sais ja keele hääs tüütäs. Nääde siäh ka nuu’ luuja’, kiä kiilde käkitüt väke vällä toova’. Näütüs tege meid tutvambas nood´e inemiisega ja nääde tegemiisega 18. aastagasaast pääle kooni’ täämbädseni pääväni. Vällä om pant eloluuandmet, värsse, keeletiidüsliidse töid, näütit saadõtiisest Rahvaluulõarhiivih, Talna Keeleinstiuudi ja Tarto Ülikooli arhiiveh (jutu’, laalu’, ütelüse’). Nätä’ saasõ ka raamatet, koh om är trükit Räpinä rahvaperändüst, ja tõisi, kost paistus vällä vahtsõmb umakiilne looming. Tasos meeleh pitä’, et kõik põline perändüs om siih olno umakiilne. Vanno laula, jutta ja ütelüise korjamine om tähendänö ka uma keele korjamist ja timä väe alalõhoitmist. Tuud oma’ joba Hurda Jakopi päävist pääle tennö räpinäkese’ esi’. Uma osa oma’ annu ka muialt (innekõkkõ Põlva puult) peri rahvavalgustaja’, kiä Räpinä rahvaga kokko kasviva’ ja siih ello edese veivä’ (Samuel Keerd, Johann Hurt, Joosep Poolakes). Viil oma’ räpinäkese’ olno “vaihõmehe'” tõisi estläise ja seto rahva vaihõl. Ka setosilõ kirävara soetamist võtiva’ iist Räpinä mehe’.
Näütüs lask nätä’, et uma keele ja perändöse keskest oma’ vällä kasuno inemese’, kink tüü om saano tähtsäs terve Esti jaos. Edimädsel Esti Vabariigi aol tull´ Räpinäst tiidläise, kirändüs- ja kunstiinemiise, kiä kõik olli’ üles kasuno umakiilseh ümbrüseh ja opno selgest esti kiräkeele. Nii mõnigi näist tarvit´ umma kiilt tiidüse- vai luumisetüü man. Siih näeme kuulsit räpinäkeise (Richard Ritsing, Daniel Palgi, Paulopriit Voolaine), kiä oma’ meele tutva’, ilma et mi olõssi mõtõlno, ku tähtsä oll´ nääde jaos kodonõ võro kiil. A paistus nii, et esi’sugumadsõ uma keele tunmine om nääle eloh kasos tulno. Tuu om opano egäsugumast kiilt ja kiräsõnna parõmbahe tähele panma, või-olla’ ka tervet maailma laembahe nägemä, umma koto silmist kaotamada.
Kiä näütüst hoolõga kaes, tuu nakas nägemä lango, miä juuskva’ üte inemese mant tõõsõ mano läbi ao ja ruumi ja loova’ nigu üte suurõ kanga, miä näütäs meele Räpinä rahva elojõudo. Nuu’ langa’ köütvä’ kokko sõpro ja sugulaise; noid, kiä oma’ Räpinähe paika jäänü – nood´ega, kiä oma’ kaugõlõ vällä jõudno; keelekorjajit – keelejuht´ega; rahvalaalukorjajit – lauljidõga. Kõgõ selgembähe om tuu vast nätä’ Voolaine umakiilsist värsest, miä oma’ pühendedü pall´osile teedä’ inemiisile. Panõmõ ka tähele, et rahvamuusikat om siih meeleh peet ja edese ant põlvõst põlvõ, nigu Ritsingidõ vai Luhatsidõ suguseldsih. Kõik oma’ kõõgiga ütte- vai tõistviise köödetö ja uma keele vägi om tuu, miä lask näil (ja takastperrä ka meil) tuta’, et nä kõik oma’ osalise’ mii kandi rikkusõ hoitmise ja edesikanmise man. Tuuperäst om loomulik, et tallõ näütüsele lisas oma’ vällä panto’
viil stendi’ Friedrich Puksoo elost, niisamatõ ka Räpinä valla küllist ja tallast.
Miä om võro keele väest alalõ täämbädsel pääväl ja kas seo ilma aigo saasse tuu samamuudo autada’ meil vahtsõnäolidseh maailmah vasta pitä’ ja edesi jõuda’? Nuu’ oma’ küsümise’, midä egä näütüsekaeja võisse hindä käest küssü’.
Kalla Urmas
näituse kuraator
