Bernhard Kärbis rõõmustas noorte, töökate ja teotahteliste õpilaste üle

Reedel, 7. aprillil 2017 kell 15:00 näituse
“Bernhard Kärbis rõõmustas noorte, töökate ja teotahteliste õpilaste üle”
avamine raamatukogus.

****************************************

Kuula helifaili Kirjutamata memuaare, Bernhard Kärbis
Saate autor Lembit Lauri. Toimetaja Lembit Siimaste. Helioperaator Malle Uba. Saate külaline on endine Räpina Aiandustehnikumi kauaaegne direktor Bernhard Kärbis, kes pajatab mälestusi oma elust. Teemad: lapsepõlv, kooliaeg, sõjaaeg ja sellele järgnev periood Eestis. Küsitleb Lembit Lauri. Salvestuskuupäev: 1986. Eetris: 26.10.1986. VAS-1440.

https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata-memuaare-kirjutamata-memuaare-bernhard-karbis

 

*****************************************

 

Bernhard Kärbis /26. XI 1918 – 07. VI 1999/

XIX sajandi teisel poolel Eestist väljarännanute järglasena Petrogradi lähistel eestlaste külas seitsmelapselise pere kuuenda lapsena sündinud poisslapsest sai mehena kauaaegne Räpina Sovhoostehnikumi direktor. Taluperre varem sündinud neljast tütrest jäi elama vaid üks – Leida. Tema ja vanema venna Elmari järel läks Bernhard koduküla Nurme algkooli, hiljem Vsevolozki aiandustehnikumi, kus suurem osa õppeainetest anti vene keeles, 2-3 ainet ka soome keeles. Tehnikumis kasvas noormehest tunnustatud kergejõustiklane ja suusataja, hiljem leivatööstuse suusatreener. See amet aitas paremini ära elada: isa oli represseeritud ja hukkunud, emal üksi kolme poega raske koolitada, kuigi tütar juba tööinimene oli.

Pärast tehnikumi lõpetamist tuli asuda agronoomiametisse Jefimovski rajoonis. Seal tuli ka pillimehe rolli täita. 1940 algas ajateenistus ohvitseride koolis. Õpingud katkestas alanud sõda. Järgnesid lahingud Moskva all Siberi 586. laskurroodu II pataljoni ridades. Lahingud 1941. aastal Kaluuga all tõid raske haavatasaamise paremasse jalga. Paranenuna jätkas ta 1942. aastal teenistust Uraali sõjaväeringkonna tagavarapolgu abimajandis agronoomina, kellena käis Moskvas toitlustuskomitee istungil oma kogemusi jagamas. Sattunud tagavarapolgu koosseisus 1944. aastal Narva lähistele, kohtus üle paljude aastate vanema venna Elmariga. Noorem vend Olev hukkus sõjas.

1945. aastal Bernhard Kärbis demobiliseeriti. Pärast lühiajalist töötamist Tallinnas, sai temast Vigala aiandus- ja mesinduskooli direktor. Poja juurde asus elama ka Eestisse naasnud ema.

1950. aastal sai Kärbis põllumajandusministeeriumilt ettepaneku asuda Räpina Aiandustehnikumi direktori ametikohale, vastav käskkiri vormistati 1. oktoobril 1950. aastal. Esialgseks elupaigaks sai tuba Sillapää lossi teisel korrusel, kuid peagi kolis ta koos emaga aiamajja, mis jäi koduks 27 aastaks. 1954. aastal abiellus Bernhard Kärbis õpetaja Linda Undiga, kellega elati koos pikk ja üksmeelne elu, vaatamata paljudele elukaridele ja ametialastele raskustele.

28 direktoriaastat tõid palju muret ja vaeva nii aianduskoolile kui direktorile. Esialgu külastasid Räpinat mitmed nii kasvatustöö- kui majandus- ja parteirevisjonid. Tuli kuulata rohkeid süüdistusi ja ettepanekuid mujale tööle asumiseks. Õnneks oli direktor võitnud nii õpetajate kui õpilaste südamed, omandanud töö kõrvalt kõrghariduse ja ajalooõpetaja kutse ning revidentidel tuli taanduda. Bernhard Kärbist tunnustati Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetusega. Palju tööd ja vaeva tõi Räpina poldri ja Raigla suurfarmi rajamine, uue katlamaja, võimla ja Kiudoski kasvuhoonete ehitamine, tehnikumi 5o. aastapäevaks uue välisvalgustuse rajamine ja teede asfalteerimine. Suureks väljakutseks oli uue õppehoone projekteerimine ja ehituse alustamine, see nõudis paljude takistuste kõrvaldamist.

Murederohke töö tõi ometi ka palju rõõme:

  • sovhoostehnikumi tublid töötulemused ja head majandusnäitajad;
  • püüdlike õpilaste ja õpetajate ühistöö – kõrge õpiedukus paljude aastate vältel;
  • vilistlased, kes kõrgkooli lõpetamise järel õpetajateks tulid;
  • paljud tunnustused kooliperele spordi, taidluse ja kutseala-võistluste vallast;
  • tehnikumi juubelite menukas tähistamine;
  • direktori töö edukust tähistavad aukirjad nii sovhoostehnikumile, õpetajatele, töötajatele kui direktorile personaalselt.

Aastal 1977 kolisid Kärbised uude elupaika Võhandu kaldale Sillapää külla. See kodu sai töörõõmu paigaks nooruslikele pensionäridele, kes alati lahkel meelel endisi kolleege ja õpilasi vastu võtsid. Kaunis koduaed on tänase aianduskooli kõrval teine hinnaline mälestusmärk töömehele, kel viimselgi elupäeval olid käed tööd täis, kellelt keegi ei kuulnud ühtki halba sõna teiste inimeste kohta.

 

*****************************************************************************

 

Kaja Grigorjev kirjutas Bernhard Kärbise 80. aasta juubeli puhul ajalehes Koit 26. november 1998

„Ela viis aastat vähem, kuid ära virise!”

Pealkirjas öeldu on Kärbise elukreedo. Kuigi on raske, ei pea teised seda teadma, ja pillimäng aitab iga valu vastu.

Ajavoolu mööduvad aastakümned märkamatult. Oma 80. juubelit tähistav teeneline õpetaja Bernhard Kärbis on Räpina Kõrgema Aianduskooli ajaloos sedavõrd legendaarne kuju, et isegi praegu, kahe aastakümne järel, on Kärbise mõjuvõimu aianduskooli kohal tunda.

Põllumajandusministri käskkirjaga toodi Bernhard Kärbis 1950. aastal Vigala Aianduskoolist üle Räpina Aiandustehnikumi direktoriks.

„Räpinas oli tol korral küllaltki ärev olukord. Külas teostati kollektiviseerimist, maakonnad reorganiseeriti rajoonideks. Oli toimunud küüditamine ja repressioonid. Inimesed olid segaduses. Kuid aiandustehnikumi kollektiiv, kes oli samuti kannatada saanud, oli väga kohusetruu ja aus. See kõik andis usku homsesse…” Nii kirjutab Kärbis oma mälestustes.

Tehnikumirahval on mäletada sellest ajast järgmine seik. Viiekümnendatel tuli Siberist tagasi õpetaja Reim oma kolme väikese lapsega. Naine proovis tööd saada mitmes koolis, aeg oli keeruline, keegi ei julgenud Reimi tööle võtta. Kärbis julges. „Inimlikkus, see on Kärbise tugevaim joon. Kui ta nägi, et inimene on hädas, ei oodanud ta iial, et abi tullakse küsima. Ta oskas aidata juba enne,” rääkis direktori asetäitja õppetöö alal Malle Rätsep.

Kõrgema aianduskooli praegune direktor Valdur Madisson oli 50.ndatel tehnikumipoiss. „Õpilased käisid neil aastatel maakohtades kontserte andmas, raha oli vaja teenida. Veoauto peale kõik ei mahtunud. Kärbis lõi Pobedale hääled sisse, kümnekesi pressisime peale. Teise käiguga sõitis, mootor kuumenes üle. Direktor polnud laisk poiss. Rabas peast oma uue veluurkaabu, litsus kraavist jää alt vee välja, ammutas kaabu vett täis ja kallas radiaatorisse. Pani märja kaabu pähe, sõit läks edasi. See pilt on meelde jäänud, kuigi kaabuga käis Kärbis harva.”

60.-70.ndatel, kui Räpina Sovhoostehnikum vabariiklikke autasusid ridamisi endale võitis ja tähtsad parteitegelased Sillapää lossi ette vurasid, ei näidanud Kärbis iial üles truualamlikkust. Kärbis jäi Kärbiseks. „Kärbis oli sõja läbiteinud mees, sirgjooneline ja vahel ka äkiline. Kõrgeid ülemusi võttis kui omasuguseid ja ei mingit valvelolekut,” räägib majandusjuhataja Heiki Kull.

„1974. aasta juulis tähistas Räpina tehnikumi ja sellele eelnenud koolide rajamise 50. aastapäeva. Selle aja jooksul on üle 2700 saanud siin koolitarkust aianduse alal,” kirjutab tänane juubilar oma mälestustes. 70. aastatel kuulus Räpina ST vabariigi paremate majandite hulka, tol perioodil oli majandis tööl 484 inimest. Aastas müüdi riigile 1646 t piima, 356 t liha ja 1478 t köögivilja.

Kärbise kunagised õpilased räägivad direktorist järgmist: „Kärbis ei talunud valetamist. Kui valelt tabas, oli lips läbi. Seepärast oli targem kohe asi ära rääkida, nii nagu tegelikult oli. Siis karistada ei saanud.”

Oli juhuseid, kui õppenõukogu oli juba oma otsuse langetanud – õppevõlglane või muidu halva käitumisega õpilane koolist välja heita, siis direktor võitles viimase hetkeni: „Proovime veel, no kas temas tõesti pole midagi head? Sporti teeb või oskab poiss ehk pilti mängida?”

Kärbis on ise terve elu olnud kõva laulu- ja pillimees ning oskas seda teiste puhulgi hinnata. Ta oskas innustada teisi nende ettevõtmistes. Kärbise õukondlased aga teavad öelda, et kõik need pikad aastad aitas Kärbisel direktorikoormat vedada tema eesti keele õpetajast abikaasa Linda, kes oma tasakaalukal moel suutis nii mõnegi pingeolukorra olematuks siluda.

Tänased õpetajad peavad Kärbise suurimaks teeneks seda, et aianduskool sai uue õppehoone. Mis radu pidi ja kui palju võimumeeste uksi selleks kulutada tuli, sellest ajalugu paraku vaikib.

„Minu eesmärk on midagi jäädvustada oma tööst Räpinas. Mõtlesin, et enne pensionile ei lähe, kui on tehnikumile ehitatud uus õppehoone. Vana loss oli kitsaks jäänud,” on mälestustes kirjas. Ehitus tuli läbi suruda verehinnaga, selle vastu olid eeskätt Põlva rajooni TK esimees Prikk ja põllumajandusvalitsuse juhataja Talumees. Kärbisele öeldi: ehitage ise või leppige kokku oma peavalitsusega.

Projekti teise variandi surus Kärbis siiski läbi, saades oma toetajatelt Edgar Tõnuristilt, Harald Männikult ja Arnold Koobilt abi. Hoone ehitus algas 1978. aastal, enne seda tuli likvideerida nn mitšuurinlaste aed, rosaarium ja suur osa eesaiast. Õppehoone ehitus venis, kuna ehitati silikaattellistest, mitte tavapärastest suurpaneelidest.

1979. aastal lõppes Bernhard Kärbise jaoks 28 aastat kestnud direktoriaeg, mis aga ei tähendanud seda, et Kärbis oleks öelnud tehnikumile hüvasti. Kärbis sõidab endiselt uljalt oma Nivaga ringi. Tõsi küll, pikki Tallinna otsi ta ename ette ei võta. Kuid igivana komme – jätta oma auto risti mistahes platsile, harkisjalu seistes käed sügavale püksitasusse suruda ja silmi kissitades öelda: „Kurat, kus on alles elu!” – see on jäänud. Jätkugu seda vaid!

Comments are closed.