Alates kalameestepäevast 15. juulil 2017 on Võõpsu pritsikuuris näitus
„Kitä umma järvekeista, kallist kalarannakõista“
Näitus on avatud ürituste ajal või eelneval kokkuleppel muuseumiga.
*******************************************************
Võõpsu kalameestepäeva puhul tõi muuseum hoidlast välja 2010. aastal koostatud näituse „Kitä umma järvekeista, kallist kalarannakõista.” See on nostalgiline tagasivaade möödunud aegadest tänapäeva välja. Näitus valmis koostöös piirkonna kalurite, nende perede ja Võõpsu aleviku aktivistidega – Valentina Jakovleva Kondratjevite dünastiast, Juri Kukšinov, Udo ja Aare Kallari, vennad Jäämetsad, Valentina Luigelaht, Svetlana Hrabrova ja Rein Munsk ning Ruslan Prussakov Beresjest ja Andres Hollas Räpina sadamast.
Näituse stendidel on rikkalik valik vanu fotosid. Näha saab kalurite igapäevatöös kasutusel olnud püügivahendeid, nagu avavee mõrd ja rannapüügi mõrd, kahv, särjevõrk, püüvõrk ehk privarot, luhamõrd ja viidikavõrk, abar ja abarakivid, kasetohust pullad, ankrud, västar, tuur, mütt, noot, kummeeritud rõivad ja päästerõngas.
„Iga kevade, pääle Peipsi jääminekut veetakse Võõbsust ümberkaudsetesse Räpina ja Põlva kihelkondadesse vooride kaupa värskeid kalu. Neid kalu püüavad järveäärsed venelased, kellel Peipsi põlluks ja lüpsilehmaks. Viimastel aegadel kaebavad kalamehed, et nende saak väiksemaks jäävat, sest püüdjate arv on suuresti kasvanud ja peenikeste võrkudega püütakse kõige väiksemadki kalad välja.“ selline Võõbsu kirjeldus pärineb 1911. aastast.
Räpina-Linte piimaühisuse liikmed vedasid Peipsilt jääd piimakoja jäähoonesse Lintes. Jäävõtu koht oli Tammistol E. Kiudorfi maadel. Igaüks püüdis ühistegevuse huvides jää korralikult kohale toimetada.
Paulopriit Voolaine on 1939. a kirjeldanud Lämmijärve Peipsi olusid nii: Suure kaubavedamise sihtpunkt oli Tartu, kuhu tuli Peipsilt 200 lodja ümber. Toodi puid, Räpinast paberit, Piirissaarest sibulaid ja kalu. Tagasi viidi poekaupa – soola, suhkrut, heeringaid, petrooleumi, viina, Räpina paberivabriku tarvis riidekaltsu. Tartu järel oli suurem kaubanduskeskus Pihkva. Sinna veeti linu, takku, linaseemet, kartulit, ka rukkijahu. Mehikoormast veeti kuivatatud tindikala, Räpinast paberit, Pihkvast omakorda toodi poekraami, savikruuse, potte lauavabrikust saelaudu.
Hennu Hirmo mälestustest koosnev käsikiri „Võõpsu läbi aegade“ meenutab, et Tartu ja Pihkva vahel kurseeris 1842. aastast Teise maailmasõja päevini reisilaev „Juliane Klementine“, seejärel „Dorpati“ ja viimaks „Kungla“ nime all. Laev võttis peale 150 reisijat ja 120 tonni kaupa. 1930. aastate alguse majanduskriis ajal asutasid Võõpsus elavad ehitustöölised kalapüüdjate artelli, mille esimeheks valiti Vassili Pošlin. See oli Võõpsu esimene ühisettevõte, umbes 12 liiget. Sajandeid on Võõpsu-alune jõekallas olnud esimene kõrgem koht, kuhu paadid said randuda. Rahvas on seda kalarannana tundnud, kalapüüdjaid kalavenelasteks kutsunud. Nad sõitsid siia Peipsi ida- ja kogu läänekaldalt. Randa sõideti enamasti kala kudemise ajal, peamiselt aprillis ja mais. Võõpsu-alune rand oli rahvast tulvil nagu laadal, 30-50 paati korraga kala müümas ja seda igal hommikul. Kalaostjaid sõitis kohale kuni 20 km kauguselt – Moostest, Leevilt, Verioralt, Oravalt, Leevakult ja nende asulate vahel asuvaist küladest. Osteti puudade viisi kala, üks puud oli umbes 16 kilo. Kui mereäärsetel oli toiduks soolasilk, siis Peipsiäärsetel talupoegadel ning vaesemal rahval oli soolasärg. Kuivatatud soolakala keedeti koos kartulitega ja see oli tõhusaks toiduks leiva ning köögivilja kõrval. Kala müügi- ja ostuhinnaks oli mõõt mõõdu või kaal kaalu vastu. Nii saadi ämbritäie särgede vastu ämbritäis rukist või otra. Rohke kalasaagi aastal saadi viljaämbri eest poolteist kuni kaks ämbritäit kala.
Räpina rajooni ajalehe „Sotsialistlik Räpina“ andmetel tegutsesid 1960. aastal Räpina rajoonis järgmised kalurikolhoosid: Pobeditel, Peipsi, Lenini nimeline ja Laane. 1. juulil 1960. aastal toimus Mehikoormas noorte kalurite III kokkutulek. Kaluritepäeva tähistati Peeter Pauli päeval. Enne seda tehti majapidamine korda, järve ääres pesti ja küüriti kõik puhtaks. Praeti, keedeti ja küpsetati pirukaid mitmeks päevaks ette. Nii oli ja on tavaks peipsiveere vanausulistel. Sotsialistliku Räpina andmetel pidasid sel ajal Mehikoormas kaluri ametit Rõžovid, Kolpakovid, Truutsid, Kondratjevid. Võistlusi peeti laskmises, mootorpaadisõidus, võrgukudumises, võrguparandamises, agitbrigaadide vahel ja kunstilises isetegevuses. Toimus seinalehtede ülevaatus.
Aapo Ilves ja Olavi Ruitlane mõtisklevad „Pristanis” nii: „Võõbso om jo nii likõ kotusse pääle tettü, et siin nakasse inemiseq väega lihtsahe juuma. No ja kui joba nakat, sõs juut hinnäst õks kõrraliselt täüs ja kaet ütskõik midä, et om kate päägä.“