Kitä umma järvekeista, kallist kalarannakõista

Alates kalameestepäevast 15. juulil 2017 on Võõpsu pritsikuuris näitus

„Kitä umma järvekeista, kallist kalarannakõista“
Näitus on avatud ürituste ajal või eelneval kokkuleppel muuseumiga.

 

*******************************************************

Loodus määrab selle, millest kujuneb piirkonna elanike põhiline elatusallikas. Räpina on olnud soodne koht nii maa kui vee poolest. Artur Puksov kirjutab kalapüügist 19.-20. sajandi vahetusel nii: Talude heinamaad kahe versta pikkuste ribadena ulatusid Peipsini. Kutselisi kalureid meie külas ei olnud, kuid kalapüügiga tegeldi suurvee ajal, millal heinamaad olid üle ujutatud. Maarjapäeval [25. märtsil] öeldi haug oja suus olevat. Sel ajal hakati heinamaa kraavidesse mõrdu panema. Hommikuti rutati ranna poole saagi järele: paar kümnenaelast haugi polnud päeva peale haruldased, enamasti saadi särgi. Kodus kalad soolati ja hiljem nööri otsa lükituna kuivatati räästa all. Kuivatatud kala oli lõunalaual kartulikõrvaseks.

Maikuu algul, toominga õitseajal, käis suust suhu teade: „Latik rannas!“ kalaparved ilmusid ootamatult ja kadusid paari päeva järel sama järsku. Kel’ oli varuks latikanoot ja vene, võis arvestada rikkaliku saagiga. Rasvast maitsvat kala jätkus siis keetmiseks, sissesoolamiseks ja suitsutamiseks – latikas oli maiusroog, vääriline külaliste kostitamiseks. Latikapüük oli hooaja kõrgpunktiks. Tegevus rannas langes seejärel järsult. Sookõivude ja pajupõõsaste roheluses võis näha teivaste otsas kuivavaid mõrdu ja nootasid. Veest väljalohistatud paadid olid kummuli pööratud ja püügiaeg oli selleks korraks läbi.

Kalapüügiga jäid tegutsema üle-järve venelased. Suvel püüti ulgujärvel viidikaid ja kiisku. Heinaajal polnud harulduseks, kui venelased, kalakorv seljas, olid hommikust kiisasaaki maht mahu vastu teraviljaga vahetamas. Kiisku keedeti kartulitega lõunaks. Kui maitsev oli kiisaleem, paksu rasva korraga kaetud! Maitsev kala, kui ainult neid teravaid kiisaluid ei oleks.

Talvel leidus popsivallast neid, kes käisid järvel õngitsemas. Talviti oli venelastel tindi (snetok) püük noodaga jää alt. Maarahvas ei pidanud lugu sellest pisikalast, sest tint haises. Vahel küpsetasid perenaised tindipirukaid pekilõigetega. Peterburis ja Pihkvas oli see kala au sees.

Toostel ei peetud kalapüüki täismehe tööks. Takistuseks oli asjaolu, et jahi- ja kalapüügiõigus kuulus mõisale. Kes soovis kalu püüda, pidi maksma mõisale aastas seitse rubla renti, ja seda ajal, kus sulase aastapalk oli viis rubla.
Artur Puksov, Läbi segaste aegade

 

20. sajandi esimesest poolest kuni seitsmekümnendateni Lintes elanud kooliõpetaja, aednik ja seltsitegelane Hindrik Heering kirjutab oma mälestustes: „See latikapüüdmine latika kudemise ajal igal aastal kevadel toomingate ja õunapuude õitsemise ajal mai kuu lõpul ja juuni kuu algul, oli kalameestele suursündmuseks, sest enamvähem korraliku kalasaagi puhul kindlustati vääriskalaga majapidamise toitlustamise olusid ja rikastati söömalauda teine kord kogu aastaks.“ Maido talul oli Nahal ojasuudmes Peipsi ääres oma perveniidu otsas Tilalaht, mis ammust ajast hea kala-, iseäranis latikapüügi rand. Seal oli ka oma väike onn, nn. rannatare, väikese kerisahjuga, millel kalamehed öösiti magasid ja kala keetsid. Omaküla meestest olid: Härso (Aruste) Viido, Joosep, Karla ja Gustav Ziugovid, Hindrik Heering. Keedukalaks rannas võeti kõige suurem latikas. Kala püüti nooda ehk abarataega, saak jaotati püüdjate vahel võrdselt. Latikapüügi ajal olid kõige ilusamad kevadilmad, sest halva ilmaga ei tule latikas randa kudema. Osutusid ilmad halvaks, jäi kalasaak väikeseks või äpardus hoopis.

Omaaegsest lõbusast latikapüügist on jäänud igatsevad mälestused. Rannatare varastasid venelased ja viisid Venemaale, „kalarand“ ja perveniit ojasuuga on „meie“ – kolhoosi omand.

 

Paulopriit Voolaine on kirjeldanud Lämmijärve Peipsi olusid 1939. aastal Suure kaubavedamise sihtpunkt oli Tartu, kuhu tuli Peipsilt 200 lodja ümber. Toodi puid, Räpinast paberit, Piirissaarest sibulaid ja kalu. Tagasi viidi poekaupa: soola, suhkrut, heeringaid, petrooleumi, viina, Räpina paberivabriku tarvis riidekaltsu. Tartu järel oli suurem kaubanduskeskus Pihkva. Sinna veeti linu, takku, linaseemet, kartulit, ka rukkijahu. Mehikoormast veeti kuivatatud tindikala, Räpinast paberit, Pihkvast omakorda toodi poekraami, savikruuse, potte lauavabrikust saelaudu.

Räpina-Linte piimaühisuse liikmed vedasid Peipsilt jääd piimakoja jäähoonesse Lintes. Jäävõtu koht oli Tammistol E. Kiudorfi maadel. Igaühel püüd ühistegevuse huvides jää korralikult kohale toimetada.

 

Jaan Vahtra on kirjutanud 1935. aastal: … Õhtu eel jõuame Meeksi mõisa, mida minul raske ära tunda, niivõrd on ta muutunud. Otse seal, kus oli kunagi härrastemaja, ähib varemete keskel mingi aurukatel ja suitseb pikk plekist korsten. Aga just maantee ääres, endise moonakamaja ees, kõlguvad sajad lahatud latikad õrtel kuivamas, justkui ilmatu ladu vihapaare, suured, laiad ja rasvased.
„Hei, eit! Kas latikaid müüte?“
„Müün.“
„Mis maksab üks suur latikas?“
„Võta missugust tahes, 15 senti tükk.“

 

Hennu Hirmo mälestustest koosnev käsikiri „Võõpsu läbi aegade“ meenutab,
et Tartu ja Pihkva vahel kurseeris 1842. aastast Teise maailmasõja päevini reisilaev „Juliane Klementine“, seejärel „Dorpati“ ja viimaks „Kungla“ nime all. Laev võttis peale 150 reisijat ja 120 tonni kaupa. 1930. aastate alguse majanduskriis ajal asutasid Võõpsus elavad ehitustöölised kalapüüdjate artelli, mille esimeheks valiti Vassili Pošlin. See oli Võõpsu esimene ühisettevõte, umbes 12 liiget. Jääalune noodapüük, noodalistega samaaegselt sikuskamehed järvel.
1921. aastast alates kurseeris „Kunglale“ lisaks Tartu ja Võõpsu vahel „Võitja“-nimeline aurulaev. Mõlema laeva sadamasse jõudmine oli ilusatel kevad- ja suveõhtutel paljude Võõpsu elanike, eriti noorte jaoks seltskondlik üritus, vastehitatud sadamakai ka ainuke ilusam ja korralikum jõeäärne tänav.

Pärast Teist maailmasõda on Peipsi olnud laiemalt tuntud, olles talvise harrastuspüügi meelispaik, kuhu sõidetakse ka väljastpoolt Eestit. Kohalike kalurite staatust Nõukogude Liitu kuulumisel väljendab ütlus: „Enne kuulus järv riigile ja kala rahvale, nüüd kulub järv rahvale ja kala riigile.“ XX sajandi lõpukümnendil polegi üldist tähelepanu pälvinud kalapüük, vaid pigem ekstreemsed juhtumid, nagu kalainspektsiooni ülekavaldamine, mootorsõidukitega jäälõhedesse vajumine, liikuvale jääle sattunud kalastajate päästmine, võõra riigi vetesse eksimine jmt.
Rahvauskumuse järgi hoiavad kalad kevadel selle ranna poole, kuhu jää liigub.

 

*****

Wõu suust wersta 3 on Paluwalla järel Peipsis weike ilus Salu saarekene, mille pääl mõned tintide kuiwatusahjud ja kõrts on. Nüüdne Salu saarekene aga olnud enne kaunis suur saar. Mõned wanakesed käinud ka poisikesena jala ja pärast poole õitsiga Salus, mida nüüd 1½ sülda sügaw wesi kindlalt maast lahutab. Ka pajatab muinasjutukene, et wanapoiss Salust Wenemaale nelja hobuse tõllateed tahtnud teha. Poisikesel aga polnud parast kanderiista, kuid kannud pükstega, milledega aga teetegemine ei laabunud. Kuke „kirgmisel“ kuulnud Kalewipoeg Palamuses puhkades Peipsi poolt wee wulinat, karanud üles ja olnud kuke laulu lõpul Salus. Sääl pahandanud ta poisikese tembutamise pärast ja wemmeldanud ta kiwidega Wenemaale peitu. Kalewipoja kiwide kiht on kaugel Wenemaal, kuna poisikese omad, Salust Mehikoormasse, Peipsis puhkawad. – Meeksi mõisast mööda uidab weikene Meeksi oja soodest tulles Peipsisse. Pääle Peipsi siginewad ka Meelwa, Saare ja Pihuste järwes kalad.
Oleviku lisa 1885, wastutaja toimetaja A. Grenzstein.

 

******

Räpina rajooni ajalehe „Sotsialistlik Räpina“ andmetel tegutsesid 1960. aastal Räpina rajoonis järgmised kalurikolhoosid:
Pobeditel
Peipsi
Lenini nimeline
Laane

1960. aastal sõitis Tartu-Pihkva laevaliinil „Admiral Ušakov“ üks kahest laevast.
1. juulil 1960. aastal toimus Mehikoormas noorte kalurite III kokkutulek. Kalurite päeva peeti Peeter Pauli päeval. Enne seda päeva tehti majapidamises kõik korda, järve ääres pesti ja küüriti kõik puhtaks. Praeti, keedeti ja küpsetati pirukaid mitmeks päevaks ette. Nii oli ja on tavaks peipsiveere vanausulistel. Sotsialistliku Räpina andmetel pidasid sel ajal Mehikoormas kaluri ametit Rõžovid, Kolpakovid, Truutsid, Kondratjevid. Võistlusi peeti laskmises, mootorpaadisõidus, võrgukudumises, võrguparandamises, agitbrigaadide vahel ja kunstilises isetegevuses. Toimus seinalehtede ülevaatus.

*******

 

Eriliselt tähtis on Beresjes kalapüük. Püüti kala Peipsi ja Pihkva järvel. Kalameestel olid kalapüügiriistad, mis võeti omaks ka eestlaste poolt, näiteks vene püügivahendid mutt ja merza. Eestlased võtsid üle tootmiskogemuse ja püüdsid kala koos venelastega, see võimaldas tihedat suhtlemist. Paljude kalade nimetused on vene päritolu: kilu, siig, rääbis ja teised. Peamiselt püüti koha, ahvenat, ja Peipsi tinti. Kala müüdi värskena, suitsutatuna ja kuivatatuna Pihkvas, Leningradis, Tallinnas.
Kalurid olid jagatud salkadesse. Saak viidi Lüübnitsa kalapunkti. Kalurid pidasid meeles ka vaeseid. Oli ilus komme viimane võrk vaeslaste jaoks sisse heita. Kalalt tuldi lauluga. Kaldal ootasid sugulased, pereliikmed, naabrid, tuttavad. Kala jagati omavahel. Beresjes oli ehitatud kuus suitsuahju. Kala on peamiseks toiduks Beresjes ka tänapäeval.
Kalapüügist rääkis Ruslan Prussakov, üles kirjutas Olivia Tund 2010 aasta kevadel

 

 

Võrumaa, Tartus 1926
„Suurema tähtsusega on kalandus, mis ainsaks tuluallikaks hulgale perekondadele Peipsi rannikul. Püütakse kõige enam tinte. Lämmijärv külmub sügisel hiljemini ja avaneb jääst kevadel varemini kui Peipsi. Selle tõttu on jääsurvet rannikule harva. Viletsamad ja vähem mahukamad on elamud Peipsi rannaäärseis külades, kus suvel elumajade seinu ilustavad paela aetud ning seinale kuivama riputatud kalad.“

 

 

Aapo Ilves, Olavi Ruitlane „Pristan“ lk 37
„Võõbso om jo nii likõ kotusse pääle tettü, et siin nakasse inemiseq väega lihtsahe juuma. No ja kui joba nakat, sõs juut hinnäst õks kõrraliselt täüs ja kaet ütskõik midä, et om kate päägä.“

Ütel kuumal maikuu pääväl oll potisetu latikakuurmaga sisemaalõ jõudnu ja paksõ kallu. Pernaane küsünü, et ega na umõta hukka ei olõ lännü. Seto lei ruskaga vasta rindu ja hõigas: Hu tsjuh, Patskovhka silla pääl pilgutiva viil silmi. Kallul olli jo ammu silmä vällä joosnu.

 

****************************

„Iga kevade, pääle Peipsi jääminekut veetakse Võõbsust ümberkaudsetesse Räpina ja Põlva kihelkondadesse vooride kaupa värskeid kalu. Neid kalu püüavad järveäärsed venelased, kellel Peipsi põlluks ja lüpsilehmaks. Viimastel aegadel kaebavad kalamehed, et nende saak väiksemaks jäävat, sest püüdjate arv on suuresti kasvanud ja peenikeste võrkudega püütakse kõige väiksemadki kalad välja.“

Oma maa I, Tartus 1911
J. Võhandu, Võõbsu kirjeldus

 

„Lõpuks tuli laev, ujus madalalt, justkui lühikaelaga part, seetõttu märgati teda alles siis, kui ta juba õige lähedale oli jõudnud – vana auväärne Dorpat, võibolla juba paari inimpõlve ealine. Kes poleks tundnud toda laiamaolist veidrikku, sõuderattad külgedel! Propelleri virvenduse asemel jättis ta sõiduteele sügava kraavi, kuhu rattad uhmasid vahutavat vett.“

Karl Ast Rumor „Aegade sadestus“ II
Lund 1965

 

Hennu Hirmo mälestustest:
Sajandeid on Võõpsu-alune jõekallas olnud esimene kõrgem koht, kuhu paadid said randuda. Rahvas on seda kalarannana tundnud, kalapüüdjaid kalavenelasteks kutsunud. Nad sõitsid siia Peipsi ida- ja kogu läänekaldalt. Randa sõideti enamasti kalakudemise ajal, peamiselt aprillis ja mais. Võõpsu-alune rand oli rahvast tulvil nagu laadal, 30-50 paati korraga kala müümas ja seda igal hommikul. Kalaostjaid sõitis kohale kuni 20 km kauguselt – Moostest, Leevilt, Verioralt, Oravalt, Leevakult ja nende asulate vahel asuvaist küladest. Osteti puudade viisi kala, üks puud oli umbes 16 kilo. Kui mereäärsetel oli toiduks soolasilk, siis Peipsiäärsetel talupoegadel ning vaesemal rahval oli soolasärg. Kuivatatud soolakala keedeti koos kartulitega ja see oli tõhusaks toiduks leiva ning köögivilja kõrval. Kala müügi- ja ostuhinnaks oli mõõt mõõdu või kaal kaalu vastu. Nii saadi ämbritäie särgede vastu ämbritäis rukist või otra. Rohke kalasaagi aastal saadi viljaämbri eest poolteist kuni kaks ämbritäit kala.

 

Kalad rahvapärimuses
Kaugemate paikade elanikud on pidanud Peipsi tuntuimaks kalaks rääbist. Järve läänekaldal peeti latikat väärt söögikalaks. Harrastuskalamehed püüavad talvel ahvenat. Paastuaegadel on nõutud Peipsi tinti. Haug on ennekõike vete peremees.

Comments are closed