Mõnda Räpina puhkpillimuusika ajaloost kronoloogilises järjestuses
varasemate kirjutiste ja muude allikate põhjal, koostas Asta Pintsaar 2018. a kevadel
Aastad 1868-1883, Räpina esimene pasunakoor
1868
Räpina pasunakoor olevat asutatud 1868. aastal. Asutajaks oli Räpina valla Orava-Rõsna külakooli noor koolmeister Fritz Kirotar, sünd. 28.02.1845, kes oli kauaaegse (1833-1863) Rõsna külakoolmeistri Peeter Narusbergi tütrepoeg. Mänguharjutused toimusid Räpina Rõsna-Orava koolimajas. Fritz Kirotar oli asja vastu väga suurt huvi tundnud ning kõigepealt ise Väägveres D. O. Wirkhausi juures mängimist õppinud. Ka oli ta pillide ostmiseks oma raha kulutanud.
Kui pasunakoor asutati aastal 1868, siis pidi see asutamine teoks saama juba varakevadel või mängijad olema väga andekad, sest juba sama aasta septembris käidi isegi naabervallas mängimas. Lisaks on ka mõningaid vihjeid, nagu oleks pasunakoor juba varem, aastal 1866 või 1867 asutatud, aga nendel vihjetel puuduvad tõendid.
27.09.1868 mängis Räpina mängukoor Prits Kirrutsoni, nii kutsus teda rahvas, juhatusel Toolamaa asemõisahärra kollegiumisekretär H. D. Schmidti ja 30.09.1868 tema proua Alma Schmidti pidulikul ärasaatmisel Toolamaa mõisast Pihkvasse. Ärasaatmise korraldas Toolamaa vallavalitsus.
„Toolamaa mõisa minnes nägin ma suurt hulka rahvast mõisa rehe juures koos seisvat, kõik pühapäeva riides, aga mitte rõõmsad. Nende seas oli ka Räpina koolmeister Prits Kirrutson oma pasunapuhujatega /…./ Nüüd seati autõlda kõige ette, siis ülemat metsahoidjat Hans Lubergi, jumalaga jätmise kiri peos, ja lipukandjat tõlla järele. Nende järele tulid pasunapuhujad ja nende järele mõisavalitsus krooni kandjaga ja nende järel kõik vallarahvas. Kui kõik korras oli, mängisid pasunad üht koraali ja kõik rahvas laulis ühes. Nõnda lauldes ja mängides jõudis rong rehe juurest (1/3 versta) mõisa trepi ette. /…/ Kolm päeva pärast seda, 30. sept oli proua ärasaatmine niisama. Jälle oli palju rahvast koos ja proua tõlla ees vedasid koguni 9 musta hobust. Pasunad helisesid, rahvas laulis ja – tundis kahju. (EPm 20.11.1868, lk.4)
Ka järgmisest aastast on teada Räpina pasunakoori mängimisest Toolamaal. 14.12.1869 suri kahjuks Pihkvas H. D. Schmidti abikaasa Alma Schmidt. Nüüd organiseeris Toolamaa vald mõisaproua kojutoomise Pihkvast Toolamaale ja sealt edasi surnukeha viimise Pärnusse.
„Kui aga üle Peipsi Võõpsu oli jõutud, seal oli terve Toolamaa kogukond ees vastu võtmas, kes surnukeha tema puusärgis kirikusse saatsid, mis kogukond selleks kenaste oli ehtinud ja tuledega valgustanud. Siin pidas õpetaja puusärgi juures palvet ja siit läks ta kõik rahvas kaasas, Räpina mängukoori leinamuusika saatel Toolamaa mõisa ja veel mito versta teine poole mõisat, kus rahvas oma prouaga jumalaga jättis.” (Eesti PM 1870, 11.02, lk.3)
Teistest esinemistest sellest perioodist pole kahjuks teateid meieni jõudnud, aga ka need eespoololevad read näitavad, et pasunakoor oli omaks võetud ja rahvas armastas seda. Üheks kohaks, kus pasunakoorid alati mängisid, olid suvised surnuaiapühad ja teised kirikupühad.
1871
1871. a jäi seni edukalt tegutsenud Räpina pasunakoor juhita. Fritz Kirotaril, kes oli liig terava õiglusetundega mees, tekkisid vastuolud tolle aja vägevatega, ehk siis mõisahärra ja kirikuõpetajaga. Juba 1869. a kevadel võeti ta maha koolmeistriametist Rõsnal. See on kirjas Räpina 1869. a koolikonvendi protokollis. Ilmselt seetõttu jäi käimata ka 1869. a üldlaulupeol. Asi lõppes sellega, et 1871. a saadeti Fritz Kirotar Peterburi vanglasse.
Pasunakoori hakkas Kirotari lahkumise järel juhatama endine Räpina poiste kihelkonnakooli õpetaja Viido Kiudosk, kes oli just 1871. a Mehikoorma köstriks saanud. (Pm 1891, 02.02., lk.2) Kuna juhataja elas nüüd Mehikoormas, pidi ka pasunakoor oma senist harjutuspaika muutma, selleks sai nüüd Mehikoorma. Ka pasunakoor sai nüüd endale nime Räpina Mehikoorma pasunakoor, ehkki mängijad olid ju ikka needsamad Räpina ja Räpina ümbruse mehed.
1879
Kuni 1879. aastani tegutses Räpina Mehikoorma pasunakoor edukalt. Mängiti mitmel pool oma kihelkonnas ja ka kaugemal. Teada on, et 1. oktoobril 1874 toimus Tartus mängukooride kontsert. Kohal oli 14 ühendatud mängukoori, mängiti hantvärgiseltsi teatrimajas. Kokku oli mängijaid seal 137. Kohal oli seal ka mängukoorid Räpina Mehikoormast, 9 meest, juhataja W. Kiudosk ning Põlvast, 3 meest. (Eesti Pm 1874, 30.10. lk.2)
1879. a võttis pasunakoor Viido Kiudoski juhatusel osa 1879. a II üldlaulupeost Tartus ning Kiudosk võttis osa ka laulu- ja mängujuhatajate koosolekutest Tartus ja Võrus. (Võru Teataja (VT) 05.07.1925, lk.2)
1879. a jagunes pasunakoor kahjuks mängumeeste omavaheliste lahkhelide tõttu kaheks: Mehikoorma ja Tooste pasunakooriks. (Ritsing. Räpina radadel, lk.138) Mehikoorma osa juhatas edasi Viido Kiudosk, Tooste orkestrit aga hakkas juhatama orkestri asutajaliige, 1872-1878 Tooste külakoolmeistrina töötanud Jaan Vari jun. Harjutuspaigad olid nüüd Mehikoorma köstrimaja ja Tooste koolimaja. Ilmselt oli nüüd mängijaid ka juba rohkem, kui jagus kaheks kooriks.
Aga suhtlemisraskused ja mitmed muud hädad häirisid üha enam mõlema pasunakoori tööd. Suur süü oli alkoholil, aga olevat olnud ka mõningane rahadega sahkerdamine juhatuse poolt, mis mehed omavahel tülli ajas.Tülid tekkisidki sellest ajast, kui pasunakoor hakkas esinemiste eest tasu võtma. Ja pasunakoori tasu oli üsna kallis. Aga väga tihti tasuti nüüd mängu eest ka alkoholiga. Mehikoormas oli lisaks tekkinud suur vastuolu Meeksi mõisaomaniku ja pasunakoori juhataja Kiudoski vahel viimasele kuuluva köstrimaa pärast. Sellelaadilisi tülisid oli mujalgi. Pärast valdade tekkimist võtsid mitmed mõisad oma maad, mida seni kasutasid koolmeistrid, tagasi, vaatamata sellele, et koolmeistrid olid seal elades aastate jooksul hooneid parandanud-ehitanud, aiad rajanud ja maad korralikult harides seda viljakandvamaks muutnud. Räpina vald oli jõukam ja ostis kõigi oma koolide maad Räpina mõisalt välja. Tülid Meeksi mõisaga kestsid pikka aega ja Viido Kiudosk oli sunnitud lõpuks alla andma. Ta jäi ilma oma ametist, kogu oma varandusest ning ka kodust. Loomulikult jäi siis ka tema pasunakoor kiratsema ja lõpetas mingil ajal tegevuse. Millal see täpselt toimus, pole teada.
Tooste mängukoor tegutses mõnda aega pärast jagunemist edukalt edasi. Mängiti mitmel pool pidudel ja pühadel ning sellest orkestrist kasvas mõne aasta pärast välja Toosikatsi laulu ja mänguselts. Mänguselts tähendas nüüd aga juba näitemänguseltsi. Toostes oli oma laulukoor, näitemängugrupp ning raamatukogu. (Ritsing. Räpina radadel, lk.138). Kahjuks pasunakoor läks ka siin hingusele.
1882. a alguses oli Räpina pasunakoor veel täiesti olemas. 30.03.1882 oli Räpinas Aleksandri-kooli abikomitee koosolek. Pidu alustas Räpina mängukoor Keisrilauluga. Laulis ka laulukoor. (Eesti PM 1882, 21.04., lk.2)
1883
Olukord läks aga järjest halvemaks. Sellest kirjutatakse 1883. a aprillis juba ajalehes: „Räpina kihelkonnast jutustab meile üks kiri, et rahva vaimuelu ega rahvuslikud ettevõtmised sääl enam ei taha edeneda. Enne kui Joh. Hurt sääl kihelkonnakooliõpetaja oli, siis läinud kõik asi palju jõudsamalt. Kirjasaatja nimetab ka, et laulu ja mänguga asi hästi ei taha minna. Ka olla mõni aeg tagasi mõni juhataja mõne sisse võetud summaga ära läinud“ (Eesti PM 1883,13.04, lk 2) Keda siin konkreetselt silmas peeti, seda praegu enam ei teata.
Lõpptulemuseks oli see, et kord, kui jälle oli palju joodud, läksid paar muusikameest Silminitsa metsas kaklema ja tõmbasid „aldi õgvaks“. (Samuel Kütmann. VT, 02.06.1928, lk 3).
1883. a maikuus olevat Räpina esimene pasunakoor oma tegevuse lõplikult lõpetanud (Ritsing. Räpina radadel, lk 138).
Räpina jäi seejärel 13 aastaks ilma puhkpillimuusikata.
Esimese Räpina pasunakoori juhatajad olid:
1.Fritz Kirotar (1845-1918?) külakoolmeister
2.Viido Kiudosk (1848-1896) kihelkonnakooliõpetaja ja köster
3.Vari, Jaan jun. (1852-1915) külakoolmeister, põllumees
Lisaks nendele juhatasid pasunakoori lühiajaliselt veel mõned mehed, kelle nimed kahjuks pole enam teada.
Esimese pasunakoori teadaolevad esimesed mängijad olid:
(andmed Räpina 1938. a muusikapäeva kavalehelt)
David Kangro (1849-1913) Talnitz, metsahärra
Peeter Kirotar Tammistu, taluperemees (Jaan Vari äi)
Paap Kiudorv Raigla, hilisem Räpina vallavanem.
Jaan Vari (1852-1915) Tooste külakooli õpetaja 1872-1879.
Rudolf Vari (1862-1927) Jaan Vari vend, kutsar Toolamaa mõisas
Jakob Songi Lepassaare, taluperemees
Joosep Songi Tooste, taluperemees
Peeter Võsoberg Lokuta, taluperemees
Aastad 1883-1920
1883. a maikuus oli esimene Räpina pasunakoor niisiis hingusele läinud. Juba 1885. a suvel kurdetakse ajalehes, et vanasti oli Räpinas olemas ikka kaunis pasunakoor, aga nüüd saab muusikat kuulda vaid kirikus ja koolimajas või mõne külapillimehe esituses. Kas rahvas on vaesemaks jäänud? (EPm, 1885, 17.07. lk 1)
1894-1896
Alles 1894. a jõuti Räpinas niikaugele, et vastu võeti otsus: Räpinas tuleb uuesti pasunakoor asutada. Mõtte väljaütlejaks ja üheks organiseerijaks oli tolleaegne kihelkonnakooliõpetaja Hans Kask (khlk.-kooliõpetaja Räpinas 1884-1896). Moodustati organiseerimistoimkond, mille eesotsas oli Peeter Friedrich Kõiv (Suure-Veerksu kooliõpetaja 1890-1896). 15. sept 1894 avaldas Kõiv Postimehes palve kõigile Räpina kihelkonna ja ümbruskonna muusikasõpradele pillide ostmiseks vajaliku rahalise toetuse saamiseks.
Raha loodeti saada ka näitemüükide korraldamisega. Näitemüüke toimus kokku kolm. Esimene näitemüük toimus pühapäeval 15.03.1895. a. Kingitud oli ligi 300 eset ning raha saadi umbes 100 rubla. Tore oli see, et näitemüügist kõik haritud eestlased osa võtsid. Kahjuks aga ei olnud kohal ei kirikuõpetajat ega mõisahärrasid. Rahvast lõbustas kihelkonna meeskoor ja viiulikvartett.
Järgmine näitemüük toimus nädala pärast 22.03.1895. Ka nüüd oli esemeid ligi 300 toodud ja raha saadi ca 100 rubla. Aga jällegi: „Ülemast seisusest ei olnud kedagi meie pidule ilmunud.“
3. septembril toimus veel ka kolmas näitemüük, kus müüdi kahest esimesest müügist järele jäänud esemeid. Sellest osavõtmine oli seekord aga kehvapoolne, kuna järgmisel päeval oli Räpina laat.
Lisaks mängisid Räpina näitlejad pool Räpina muusikakoori edendamise heaks mitmel pool oma näidendit „Punga Märt ja Uba Kaarel“. Ka sealt saadud raha läks pasunakoori heaks.
Raha jäi ikkagi puudu ning osa raha tuli juurde laenata rikkamatelt peremeestelt. Raha laenajateks olid Hans Ainson ja Viido Narusberg.
1896-1904
Aasta hiljem, 16.03.1896 kirjutas ajaleht „Postimees“ juba järgmist:
„14 a tagasi [õige on 13 aastat] jäi Räpina kihelkonnas pasunakoor hingusele ja hingas kuni selle ajani. Mineval aastal hakkasivad Räpina ärksamad pojad pasunakoori heaks raha ning andeid koguma endise kihelkonnakoolmeistri Kask´i juhatusel. Paari näitemängu ja näitemüügi läbi saadi 150 rbl. kokku. Puuduva raha laenasivad 2 ärksamat suguvenda ja sel viisil telliti pillid hr. D. O. Wirkhausi läbi. Nüüd on noortel meestel kibe õppimise aeg ja nagu lühikese ajaga näha, kannab hool vilja, sest õppimine edeneb.“ (VT 1928, 02.06, lk 3)
Ning ainult 12 päeva hiljem on Postimehes uus, rõõmustav sõnum:
„Esimesel lihavõtte pühal [märts 1896] astus meie noor pasunakoor esimest korda kirikus ette. 3 laulu olid mängijad kaunis häste kätte harjutanud. Kui meie selle ülilühikese harjutamise aja pääle kaeme, siis peab aina kiitust ütlema.“ (PM 1896, 28.03, lk.3.)
Ka nelipühade ajal oli pasunakoor kirikus jumalateenistust muusikaga kaunistamas. Kuna pasunakoor oli alles asutatud, siis 1896. a üldlaulupeost osa võtta veel ei saadud.
9. novembril 1897 õnnistati Räpina kiriku senine abiõpetaja O. Schulze Räpina koguduse õpetajaks. Sellel jumalateenistusel mängisid jällegi kihelkonna pasunamehed. (Pm 1897, 21.07., lk 5)
Pasunakoori juhatajaks, kes mehed nii kiiresti mängima õpetas, oli jällegi Rõsna-Orava külakoolmeister, seekord oli siin koolmeistriks Kauksi juurtega Joosep Poolakes (1864-1928). Harjutamiste kohaks oligi nüüd jällegi Rõsna külakoolimaja.
Esimesed mängijad selles teises pasunakooris olid Samuel Küttmanni andmetel (Võru Teataja 02.06.1928, lk 3):
Woldemar Freimann flööt
Friedrich Tikk klarnet
Joosep Songi kornet in es
Jaan Kiisk kornet in b
Joosep Poolakes bass
Leppik bass
Nagu ikka, vahetusid mängijad pasunakoorides üsna tihti, osa mängijaid läks ära ja osa tuli juurde, sellepärast on praegu kõigi hilisemate mängijate nimelist arvestust võimatu välja tuua. Kohaks, kus paljud noored mehed tol ajal pillimängu õppisid, oli paljudel juhtudel vene kroonu. Hulga kergem oli nendel nekrutitel, kes juba sõjaväkke minnes mingit pilli oskasid mängida. Nemad pandi teenima polgu muusikakomandotesse.
Näiteks Joosep Kristjani p. Peedosson, kes võeti 1887 väeteenistusse, teenis moosekandina Orenburgi linna komandos. Isa soovis 1889. a poega sõjaväest tagasi, sest vanem poeg oli ära surnud. (Räpina vallavalitsuse protokoll 13. oktoober 1889, Saagas p.85)
1898. a on tekkinud pasunakoori tegevuses väikene tagasilangus ja 16. septembri „Postimehes“ kirjutatakse:
„Puhkpillide koor töötab ka mõne aastakese, aga ei ilmuta elustavat jõudu. Nagu pillid koos helisevad, nõnda peaks ka mängijate keskel lõbus meelte kokkukõla aset võtma, kuid kuulub, et mängumeestegi keskel üksmeel puudub.“ Kahjuks jällegi.
1899. a on asi veel halvem. Pikaajaline „Postimehe“ kirjasaatja, Kurekülas sündinud, aga Kauksis koolmeistriametit pidav Hendrik Narusberg kirjutab nii:
„Räpinas on talvel seltsielu poolest kaunis põud. Pääle põllumeeste seltsi harvade koosolekute ei ole kuulda suurt midagi. /—/ Puhkpillide koor uinub juba mitu kuud. Vist on noore koori tegelased alguses liig palju tuult raisanud, et jõud nõnda ruttu raugenud. Kihelkonna muusikaarmastajad soovivad tungivalt, et lõokesed uinujatele oma laulu kõrvu lõõritaks ja siis lahke laul ja pillimäng helisema hakkaks. Mitmed mängukoori liikmed ihaldada kindlamat ja mõjusamat valitsust ning soovivad puhkpillide koori põllumeeste seltsi tiiva alla anda. Kas sellest oodatud tulu tekib, on teadmata. Näitemängu siin edendada ei suudeta, selleks puuduvad tarvilikud ruumid. Suvised näitemängupaigad, küünid, on veel loomatoidu ja põhuga täidetud ja liig külmad. Mitmed laulukoorid kuulukse ka puhkeunes uinuvat.“ ( PM 1899, 01.03, lk 3)
Häda oligi tegelikult selles, et pasunakoor oli kindla juhtkonnata ehk peremeheta. Siis otsustati pillid üle anda Räpina kogudusele. Koostati üleandmise akt ning mängukoori toimkonda otsustati valida pastor, üks mängukoori liige ja üks isik väljastpoolt. Valiti pastor Schulze, Samuel Keerd ja Peetr Narusk. Aga ka see toimkond lagunes mõne aja pärast ja pasunakoor jäi jälle seadusliku peremeheta. (VT 1928, 02.06., lk 2)
1899. a augustis toimus Räpinas mõisa viljaküünis väljanäitus. Et näituse auhindade muretsemiseks raha saada, korraldati jaanipäeval peale surnuaia-jumalateenistust näitemüük. Ürituse vaheajal lõbustas osavõtjaid kohalik pasunakoor. (Pm 1899, 03.07, lk 2)
XIX sajandi viimased aastakümned olidki need aastad, kus enamikus kohtades asutati laulukoorid, pasunakoorid ja viiulikoorid ning väga mitmed seltsid ja ühisused: haridusseltsid, põllumeesteseltsid, raamatukoguseltsid, karskusseltsid, kaubatarvitajate ühisused jne. Nii oli ka Räpina kihelkonnas. Kõik need koorid ja seltsid ja ühisused korraldasid nüüd aegajalt oma pidusid ja koosolekuid. Tavaliselt kutsuti selliste pidude lõbusamaks muutmiseks kohale ka pasunakoor. Aga pasunakoorid võtsid selliste esinemiste eest ka üsna kõva raha.
Laulukoorid ja näitemänguseltsid korraldasid kohalikke pidusid, aga käisid esinemas ka väljaspool Räpinat ning kaugemalt käidi esinemas jällegi Räpinas. Mõnikord korraldati suurejoonelisi pidusid isegi kohalikes taludes. 1897. a toimus näiteks selline pidu Leevakul Gustav Tanningu talus.
1899. a septembris toimus üks selline teadaolev pidu pidu Võukülas: „Pühapäeval 12. sept. peeti Võukülas Kanni talu ruumides kontserti. Ühtlasi etendati ka näitemäng „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus“. Kontserdil puhus Räpina pasunakoor ja laulmas oli Võnnu Noorits-Metsküla segakoor, kes küll esimest korda ette astus, aga rahva poolt rahulolemist leidis. Näitemäng, peale tartlase osa, oli kehvasti ette valmistatud. Vihmase ilma tõttu osavõtmine vähene.“ (PM 1899, 24.09, lk 3)
1903. a on ka Joosep Poolakesel koolide inspektoriga lahkhelid tekkinud. Leidsin arhiivist ka sellise rea: 17.04.1903 vabastati töölt koolide inspektori poolt Resna koolmeister Joosep Poolakes. Põhjust polnud nimetatud. Aga eks põhjuseks oli ikka see vene keel. Paljud pika staažiga õpetajad kõrvaldati XIX sajandi lõpus koolist, kui „vene keele vähese oskuse tõttu nõrgad töötajad.“ Räpinas näiteks ka õpetajad Adam Zirnask, Daniel Otsing, Peeter Madisson. Hiljem on Poolakes küll edasi töötanud, ilmselt võeti siin kooli lisaks abiõpetaja ja Poolakesel õnnestus edasi töötada 1914. a lõpuni. Aga eks selline asi mõjus ikka halvasti ja ilmselt seetõttu on Poolakes lahkunud ka pasunakoori juhataja kohalt. Kui 1916. a oli vaja Lokutale sõtta läinud õpetajele asendajat ja ka Poolakes kandideeris sinna, siis ka siia teda ei valitud. Aga Eesti Vabariigi ajal, kui koolide õppekeeleks oli jällegi eesti keel, töötas J. Poolakes veel aastaid õpetajana. Samas võis Poolakes loobuda pasunakoori juhatamisest ka muudel põhjustel. Oli ta ju pikka aega Räpinas lisaks ka laulukooride juhataja. 1894. a üldlaulupeost võtsid Räpina kihelkonnast osa nii Räpina meestekoor kui ka Räpina segakoor. Mõlema juhatajaks oli märgitud Joosep Poolakes. Samuti võttis Räpina segakoor Joosep Poolakes’i juhatusel osa 1896. a üldlaulupeost, 1909. a Tartu muusikapäevast ning 1910. a üldlaulupeost.
1904-1919
Pärast Joosep Poolakest sai Räpina pasunakoori juhiks aastatel 1904-1919 Veriora valla Pahtpää küla mees Voldemar Freimann (26.09.1876 v. kal.-31.10.1919). Tema juhatas Räpina pasunakoori Vene-Jaapani sõja ajal, selle järel ja ka I Maailmasõja ja Vabadussõja ajal.
1904. a oli alanud Vene-Jaapani sõda.
1905. a suvel pidid sõjaväkke minema ka tagavaraväelased. Kuna tagavaraväelaste seas oli palju kroonu peal õppinud pillimängijaid, siis paljud pasunakoorid jäid nüüd mängijatest ja segakoorid meeslauljatest ilma ning paljud väljakuulutatud peod jäid toimumata. Räpina pasunakoorist tuli lahkuda koguni 7 mängijal, seega enamikul. (Pm 1905, 02.07, lk 3)
Räpina pasunakoori mehed sattusid teenima Novgorodi väeossa. Kui väeosas kuuldi, et Räpina mehed on pillimehed, otsustati neist teha polgu orkester. Polnud aga pille. Saadeti siis esindajad koju pillide järele. Algul oldi Räpinas pillide Novgorodi saatmise vastu, eriti vastu oli mängukoori toimkonna liige Samuel Keerd, aga lõpuks siiski lubati. Nii pääsesid Räpina mehed rindele minekust. Ka pillid toodi ilusasti Räpinasse tagasi. (S. Küttmann. VT 1928, 02.06, lk 3)
1907. aastast on teada üks suur pidu Räpina valla magasiaidas, kus mängis isegi kaks mängukoori, oma ja naaberkihelkonna koor.
„20. mail [1907] pandi siin endises valla magasiaidas, kus selleks alatine näitelava valmis seisab, Rõuge karskuseseltsi pidu toime. Etendati näitemängud „Vargad“ ja Lambaliha“. Rahvas oleks ehk teisi näitemänge, tõsisematuumalisi soovinud. Alaline nali ei „tõmba“ enam. Rahvast oli vähe kokku tulnud, mis kohalikkude pidude juures haruldane asi on. Vaheaegasid lõbustas Räpina ja Põlva-Karksi [Kauksi] ühendatud puhkpillide koor.” (PM 1907, 29.05, lk 3 , Räpinast –x [H. Narusberg])
1908. a 8. juunil toimus Räpina kihelkonna II suur lastepidu. Sellest võttis osa ka Räpina pasunakoor.
„Kihelkonna kooliõpetajate ja Hariduse seltsi 20-liikmelise lastepidu komisjoni poolt pandi 8. juunil [1908] kohaliku mõisa omaniku maa pääl kihelkonna II suur lastepidu toime. Muusikakoori saatel sammusivad umbes 500 last, kõik koolide järele korraldatud ja kooli lipuga, ühes pidulistega, keda umbes 700 inimest oli, läbi põldude, raiesmike ja metsa ilusale Vaadimäele, kus meelt ülendav lõbu algas….“ (ELU 1908, 16.06, lk 3 Räpinast Bivat)
Et muusikakoori tellimine pidudele mängima kallis lõbu oli, siis tegi Haridusseltsi juhataja Madis Reisenbuk Räpina HS koosolekul 13. septembril 1909 ettepaneku, et selts peaks oma muusikakoori asutama. Sellega võiks liituda ka siis praegu olemasolev muusikakoor. (Pm 1909, 17.09, lk 3). Asi sai isegi teoks. Seega sai pasunakoor Räpinas endale lõpuks peremehe ja läks Haridusseltsi alla.
1911. aastast on teada, et 25. septembril 1911 pani Räpina HS toime suurema peo, mille eeskavas olid näidend „Enesetapja paar“, meeste- ja segakoori laulud, pasunakoori mäng ja ilulugemine. Seal oli ka saksa- ja venekeelseid palasid. (Pm 1912, 09.06, lk 2)
1912. a juuni algul oli Räpina mõisa kuuris Räpina pasunakoori korraldatud Muusikatund, kus lisaks ka mõned meeste- ja segakoori laulud. Juhatajaks W. Freimann. Näitemänguks oli „Kassikütid“. Jaanipäeval korrati sama asja Võõpsus. (Pm 1912, 09.06, lk 2)
1912. a 12. juulil toimus Võõpsus järjekordne Suve-laulupidu. See oli suurem üritus, kus osavõtjaid väga mitmelt poolt, aga kahjuks kõik ei tulnud kohale.
„22.07. oli Võõpsus Suve-laulupidu. Laulsid ühendatud koorid. Eeskavas olid sega- kui ka meestekoori laulud, näitemäng, kõne ning puhkpillide muusika. Räpina pasunakoor mängis kõik oma üksikud ettekanded väga rahuloldavalt. Üles oli antud lauljaid 130 ja mängijaid 40, aga mõlemaid oli poole vähem. Ühendatud laulukoorid ei kõlanud mitte kõige paremini. Kõige puhtamini laulis hr Lodessoni koor. [Jaanimõisast] Rahvast oli palju vähem, kui mineval aastal. Raha tuli sisse 300 rbl.” (PM 1912, 24.07,lk.2)
*PM 1912, 20.08, lk 2 Räpinast pikem sõnum: Koolid, seltsid, ühisused…
… on olemas pasunakoor W. Freimanni juhatusel, laulukoor M. Reisenbucki juhatusel. …
Laulu- ja mänguselts pani uue aasta õhtul pidu toime. Eeskavas olid mõned laulud Freimanni juhatusel. Ja näitemäng „Kivi“. Pidu võib kordaläinuks lugeda. Sisse tuli 60 rbl ümber. (VT 1914, 11.01., lk 3)
Voldemar Freimann on seega juhatanud sellel aastal lisaks pasunakoorile ka laulukoori.
1914. a algas I Maailmasõda. Sõtta pidid minema kõik nooremad mehed. Jälle jäid pasunakoorid mängijateta ja segakoorid meeslauljateta. Sõjaväkke võeti ka kõik nooremad kooliõpetajad, kellel ei olnud ametlikult koolmeistrieksam tehtud. Pidude korraldamises algas mitmeks aastaks mõõnaperiood.
Pärast Veebruarirevolutsiooni Venemaal tehti Vene vägedes ümberkorraldusi ja 1917. a kutsuti kõik eesti sõjamehed vene rinnetelt tagasi ning neist formeeriti Tallinnas 1. Eesti polk. Aprilli lõpuks olid eestlased eri rinnetelt taas tagasi Eestimaa pinnal, ka pillimehed, aga nad olid ikka veel sõjaväes.
1918. a veebruaris algas Eestis saksa okupatsioon ja kõik eestlastest koosnevad relvaüksused saadeti laiali ja nende relvad võeti ära. Sõjamehed-pillimehed said nüüd päriselt koju, aga mitte kauaks, sest 23. novembril 1918 alustas pealetungi idast Nõukogude punavägi. Algas Eesti Vabadussõda. Jälle jäid külad noorematest meestest tühjaks. Sundmobilisatsioon kehtis 21-35 aastastele meestele. Pillimängijad läksid jälle rindele.
1918. aasta 10. märtsil läksid Räpina pasunakoori 15 meest, juhatajaks ikka Voldemar Freimann, täies kooseisus Võrru ja astusid sõjaväkke. Nende elust sõjaväes võime lugeda ühe tollase orkestriliikme, Kahkvast pärit Samuel Kütmanni (*1887), mälestustest. Maailmasõja ajal oli ta teeninud Venemaa 176. tagavarapolgus orkestrandi ja sõdurina. 1918-1919 oli ta olnud Kaitseliidu küüdimees. Mälestused pani S. Küttmann kirja 1937. a ja andis need üle Eesti Vabadussõja Ajaloo Komiteele. (Loetavad praegu ka internetis Saagas üldpealkirja Kollektsioonid materjalide hulgas.)
Räpina 15 pasunamängijast ja teistest polgus teeninud muusikameestest muoodustati 7-nda jalaväepolgu pasunakoor. Polgu staap asus Võru linnas Judeikini majas. Polguülem oli Anderson, adjutant Tomberg. 7. polk tegutses punakaartlaste vastu Irboska-Laura liinil. Mängijad liikusid Irboska, Petseri ja Võru vahet. Nende aadressiks oli: 7. jalaväe polk, muusika komando. Kui lahinguid parajasti ei olnud, käidi esinemas Võrus, Räpinas ja ka Pahtpääl. Neil kordadel said mängijad ka oma kodusid külastada. Freimanni ajal oligi orkestrisse koondunud mitmeid Pahtpää ümbruse mängijaid. Selles pasunakooris oli peale Räpina kihelkonna. inimeste teisigi meie ümbruskonna inimesi, näiteks Gustav Ragas (samuti flöödimängija), Julius Vissak ja Gustav Vanamb Kauksist, Rudolf Semm Holvandist ja mitmeid mehi Võrumaalt.
Küttmanni poolt 1937. a kirja pandud mälestustest saame teada ka järgmist: „Esialgu oli meie oma mees V. Freimann orkestrijuhuks, pärastpoole tuli keegi juut Schilberg, endine Pihkva Omski polgu kauaaegne orkestrijuht. Meie paremale Räpina orkestrandile–orkestrijuhile oli see muidugi alandavaks, sest tema eestvõttel liikus orkester küllalt edukalt. Midagi polnud teha, nii oli adjutandi ja mõne orkestrandi soov. Pärast seda oli Freimann, kui ta meie orkestrist ära läks Rakverest tulnutele sümfooniat juhatama, haigestunud ja surnud. Meie, 7. polgu muusikamehed, käisime tema põrmu Räpina kabelisse viimas ja viimsele puhkusele saatmas.“ Voldemar Vreimann suri 31.10.1919 ja maeti 8. novembril Räpina kalmistule. Perekonda tal polnud.
Samuel Kütmanni mälestustest saame veel mõnda Voldemar Vreimanni kohta teada.
Vreimann on juba mitmes Räpina pasunakoori juhataja, kellel oli ütlemist kirikuõpetajate või mõisnike kohta. Samuel Kütmann kirjutab nii: „Räpina kirikuõpetaja Treumann [Jaan Treumann, lühikest aega Räpinas asendusõpetaja], kes1919. a Räpinas leerilapsi õnnistas ja pika kõne 29. juunil pidas, esiteks Räpina kirikus, kus tähendas oma kantslikõnes, et eesti rahval ei oleks oma heategijatega tarvis olnud sõdida, kes meile õndsaks tegeva usu toonud ja ülepea tembeldas ta eesti rahvast pattu tegevaks rahvaks, kes vennastuse sakslatega on ära unustanud ja oma heategijate peale sõjariistadega tormi jookseb jne. Kui teist korda juba seesama mees kanget kabelijutlust Räpina surnuaial pidas ja meie 7. polgu orkestriga seal mängimas olime, (sel korral olime Räpinas pidu andmas ja siis saime siia kabeli peale ka), siin taas Treumann Saksa riigi mehi, nagu Bismarck ja Willem ning palju teisi kiitvate näidetega ette tõi, mis tõepoolest südame täis ajasid. Kordan, siis oli V. Freimann see, kes kesk jutlust üles astus ja ütles: See koht ei ole Saksa riigi heaks kihutuse tööd teha, vaid on Jumala teenimise koht! Siis muutis Treumann oma tooni.“
1920-1931
1920. aastal, ajavahemikus 26.02-21.05, toimus Vabadussõjast osavõtnud sõjameeste demobilisatsioon. Kusagil selles vahemikus said koju tagasi ka Vabadussõjast osa võtnud Räpina pasunapuhujad. Nüüd polnud neil aga enam juhatajat.
Lühikest aega on esialgu pasunakoori eesotsas olnud nüüd Veriora kandi mees Jaan Mähar. Seejärel samal 1920. aastal on saanud järgnevaks viieks aastaks Räpina pasunakoori juhatajaks omakandi väga noor mees Elmar Noorhani (1903-1993) ehk Eik Toivi, nagu ta hiljem end kutsus. Pasunakoori juhatajaks saades oli Elmar Noorhani alles 16 aastat vana. Tema isa Jakob Noorhani oli Räpina pasunakoori üks pikaajalisemaid trummareid.
Kui XIX sajandi lõpul ja ka XX sajandi algul oli mängukooride kohta kasutusel enamasti ikka sõna „pasunakoor“, siis Eesti Vabariigi sünni järel mindi üle sõnale „orkester“ ja „puhkpilliorkester.“ Aga edasi kasutati ka ikka vana head sõna pasunakoor, näiteks laulupidude nimekirjades. Sõna „pidu“ kõrvale astus aga sõna „kontsert“.
1922. a juunis toimus Räpina I laulupidu. Elmar Noorhani juhatas sellel laulupeol 75-liikmelist Räpina Noorte Ühingu laulukoori.
1922. a Võru laulupeol toimus ka orkestrite võidumängimine. Elmar Noorhani juhatusel sai Räpina koor seal esimese koha Köler-Bela „Sõduri elu“ esitamise eest.
1923. a toimus VIII üldlaulupidu, mis oli esimene üldlaulupidu Eesti Vabariigi ajal. Elmar Noorhani juhatusel võttis sellest osa 22 Räpina pasunakoori mängijat. (PM 1922, 05.11, lk 4)
1924. a juunis toimunud Kanepi laulupäeval oli Elmar Noorhani pasunakooride üldjuhataja.
1925. a 30.05-01.06 toimus Räpinas IV Võrumaa Noorte püha. Sellel peo esimesel päeval toimunud laulupeol esinesid samuti pasunakoorid, mida juhtas Elmar Noorhani.
1925. a lõpus lahkus a lahkus Elmar Noorhani Räpinast Võrru.
1924-1931
oli Räpinas kaks puhkpilliorkestrit (Räpina Haridusseltsi ja Räpina Ühis-põllumajandusgümnaasiumi oma) ning ka kaks eri juhatajat.
1924-1931 Räpina Ühis-põllumajandusgümnaasiumi puhkpilliorkester.
1920. a asus Räpina gümnaasiumis muusikaõpetajana ja kehalise kasvatuse õpetajana tööle Meelva külas sündinud Johannes Karheiding (1887-1969). Karheiding oli väsimatu koorijuht, orkestrijuht ja laulupidude korraldaja. Ta juhatas siin aastaid mitmeid väga suuri laulukoore: Räpina meeskoor, Räpina HS segakoor, Räpina ÜG segakoor, 1924-1931 Räpina ÜG puhkpilliorkester ning alates 1931.aastast Kaitseliidu Räpina Maleva puhkpilliorkester. Lühiajaliselt organiseeris ta Räpinasse isegi sümfooniaorkestri.
1924. a asutas Johannes Karheiding lisaks Räpina HS puhkpilliorkestrile, mida juhatas tol ajal Elmar Noorhani, puhkpilliorkestri ka Räpina gümnaasiumis.
1924. aasta 21. jaanuaril kirjutatakse „Postimehes“ Räpina kooliolude kohta ilmunud sõnumis ka järgmist: „ …Keskkoolis tuli pärast jõulu põllumajandusharu reaalharuga ühendada, sest laste arv ei lubanud (14) harul iseseisva klassina töötada. Koolil läks korda kaunis soodsatel tingimustel puhkpillide orkestrit muretseda (10 pilli) ja suveks loodetakse niikaugele jõuda, et vähemalt oma pidudel enam ei tarvitse kallist raha [võõrale] orkestrile maksta.“ Pillid osteti 1923. a peale jõulu Võrust 85000 marga eest.
Juba 1924. aasta märtsi lõpul on Räpina gümnaasiumi pasunakoor mängimisvõimeline olnud.
Kui võimas oli selle perioodi muusikaelu Räpinas, seda võime lugeda pikemast sõnumist 1924. a. 6. mai „Võru Teatajas“:
„/…/ Räpinas oli selle talve jooksul kaks silmapaistvat kontserti, palvepäeval vaimulik ja märtsi lõpul gümnaasiumi kontsert. Siin on vormiliselt kaks koori, haridusseltsi ja ühisgümnaasiumi, kuid tegelikult on see üks koor, milles ligikaudu 200 lauljat on. Juhatab mõlemaid Joh. Karheiding. Ta on nendega õige palju vaeva näinud, sest ei ole naljaasi maainimesi, kellel kaugelt käia läbi põhjatu pori ja muda (ja Peipsi ääres on seda õnnistust alati enam kui mujal) neid inimesi nii palju kokku saada, koos hoida ning veel ilusasti laulma õpetada. Ja Räpina koor laulab tõesti ilusasti. Seda kuuldi kirikukontserdil.
Esinesid seal ühendatud koorid, sümfooniaorkester (see oli selleks puhuks moodustatud), 2 puhkpillide orkestrit (Räpina haridusseltsi ja Räpina gümnaasiumi oma), baritoni soolo (E. Noorhani), viiulid (O. Konsap Leevakult ja Kivask, gümn. õpilane) ja orel (Naruskov, õpilane).
Ette kanti Haydni oratoorium „Loomine“. Räpina kirikus oli see esimene sarnase ulatusega helitöö. Ta õnnestus igapidi. Kirik oli külma ja tuisuse ilma pääle vaatamata rahvast täis. Kuulasid hinge kinni pidades neid vägevaid helisid. Peale selle kanti ette Beethoveni „Kõik taevad laulvad“ (Ühendatud pasunakoorilt), Mozarti „Ave verum“ (viiul), Ch. Counodi „Ave Maria“ (baritonisoolo), Beethoveni „Palve“ (meestekoor) ja mõned teised numbrid. Laulupeo ajal on kavatsus seda kontserti veel korrata, mis väga soovitav oleks.
Koori harjutused on süstemaatiliselt iga pühapäev kell 11.00. Enne pidusid on harjutus ka reede õhtuti. Harjutuste kohaks on gümnaasiumi saal kasutada.
Teisel peol esines Ühisgümnaasium üksinda. Kanti ette Anockeri „Kaevuri tervitus“, mis ka õige hea mulje jättis. Ettevalmistamisel on mõned suuremad helitööd, nagu „Rändaja ja tähed“, „Reekviem“ jt. Ühisgümnaasiumi koor on heaks toeks hariduseltsi kooridele. Mõnelgi esinemisel on õpilased enamuses.
Muusikakoore on ka kaks: harilik pasunakoor ja ühisgümnaasiumi puhkpillide orkester. Esimest juhatab Elmar Noorhani ja teist Joh. Kaarheiding. Pillid osteti gümnaasiumile alles pääle jõulu Võrust 85.000 marga eest.
Kui vaadata neid põhjuseid, miks see kõik Räpinas olemas on ja teistes maakonna nurkades peaaegu võimatu, siis tuleb seda seletada mitmete asjaoludega. Nendest tähtsam on juhtiv isik, kellel on mitte ainult hea tahtmine ja energia, vaid ka koorijuhi vilumus. Teine osa on gümnaasiumi õpilased, kes alati käepärast ning moodustavad tähtsa osa nii laulu- kui pasunakooris. Kolmas osa on vabrik. Suur hulk lauljaid on ka vabriku külast, kuid peab ütlema, et lauljaid käib ka kaugelt, näiteks Saarekülast, kuhu saab ligi 9 versta, Raadamalt jne. Nüüd tuleb jälle igavene pori ja vesi. Ja siis hakkab laulupidu lähenema. Nii, et jälle on midagi oodata.“
1924. a juunis toimuski Räpina II laulupidu. Jälle toimus nii kirikukontsert kui ka ilmalik kontsert, millest võtsid osa ka pasunakoorid.
1925
1925. aasta 7.-25. jaanuarini korraldas Räpina Haridusselts, peamiselt ümberkaudsete laulukooride õpetamiseks, muusika-alase kursuse. Kursust juhendamas käis ka Richard Ritsing Tartust. Kursuse lõppedes korraldati 01.02.1925 ühisgümnaasiumi ruumides lõpupidu, kus esinesid nii laulukoorid kui ka orkestrid. Peol esines ka Räpina tuntud rahvapillimees Pilli-Rein [Peeter Ruusar, 1861-1935].
Sellel peol räägiti esimest korda põhjalikumalt ka Räpima laulukooride ja pasunakooride ajaloost. Sellel teemal esines pikema kõnega Räpina HS esimees, Räpina kõrgema algkooli juhataja Paul Mitt. Ta rääkis nii Räpina esimesest laulukoorist kui ka pasunakoorist. Kohal olid ka kolm esimese Räpina laulukoori veel elusolevat liiget. Räpina pasunakoori kohta räägitu jääb siiski natuke liiga üldiseks ja mõneti ka ebatäpseks. Praeguse loo sisse tasub sealt üle tuua küll lause: 1925. aastaks on Räpina esimesest pasunakoorist alles jäänud üksnes trummi kere. (Vt. Võru Teataja, 1925, 07.02, lk 1).
1925. a veebruaris iseseisvuse tähistamise aastapäeval Räpinas olid mängimas nii Haridusseltsi kui ka Räpina gümnaasiumi orkester.
1925. a algul moodustati kaitseliidu malevad, Räpina omal oli juhatajaks oli Artur Kiudorf. Räpina malevkonna piirkonna moodustasid Meeksi, Räpina, Kahkva, Veriora, Toolamaa ja Mooste vallad. Ise kuulus Räpina malevkond Tartu alla. Kaitseliitlased hakkasid nüüd samuti oma üritusi ja pidusid korraldama ja nendele pidudele kutsuti jällegi esinema pasunakoorid. Üks taoline pidu oli juba 1925. a aprillis.
1925. aasta 20.septembril peeti Räpina kirikus kontsert-jumalateenistus. Solistid olid Asta Lesthammel ja Richard Ritsing. Laulis Haridusseltsi koor Joh Karheidingu juhatusel. Seejärel toimus kaitseliidu paraad ja langenud sõdurite mälestussamba nurgakivi õnnistamine. Kõneles Paul Mitt. Nii kirikus kui ka õhtusel peol osales kohalik pasunakoor. (VT 1925, 19.09., lk 3)
1925. a lahkus Elmar Noorhani Räpinast Võrru. Haridusseltsi pasunakoorile oli vaja uut juhti, aga seda polnud kerge leida. Juba 1925. a detsembris kurdetakse Räpinas, et HS puhkpillide orkestri tegevus kannatab koorijuhi puudumise tõttu. Eik Toivi ajal oli valitud ka esimene orkestri juhatus. Esimeseks juhatuse esimeheks Jaan Lepmann ja kassapidajaks D. Rämman. Pärast Noorhani lahkumist täitiski koorijuhi ülesandeid mõnda aega puhkpillide koori seltsi esimees Jaan Lepmann, aga tema ei tahtnud seda ülesannet endale võtta.
„Räpina puhkpillide orkestri asjus. Varem tõime ühe sealse kirjasaatja sulest lühikese sõnumi nimetatud orkestri tegevuse kohta. Kirjutises oli tähendatud, et tegevus kõige rohkem kannatab koorijuhi puudumise tõttu. Kirjasaatja avaldas ühtlasi arvamust, et sama koori mängijate hulgas ehk mõni isik leidub, kes koorijuhi osa võiks täita. Nüüd aga teatab meile nimetatud puhkpillide koori seltsi esimees [Jaan Lepmann], et seltsil üldse koorijuht kui selline puudub ja tema ainult olude sunnil neid kohustusi täidab. Ühtlasi avaldab seltsi esimees arvamust, et Räpina puhkpillide kooris niisuguseid liikmeid ei leidugi, kes orkestrijuhi ülesandeid täita võiks. Meie omalt poolt arvame, et siiski tuleb püüda, et koori juhiks saaks enam-vähem vastav isik. Nagu kuuleme, mille kohta ka märkus oli, on nüüd koorijuhi kohustused hr Samuel Kütmanni peale pandud.“ (VT 1925, 19.12, lk 3)
1926. a aprillis kavatses Räpina puhkpillide orkester korraldada pidu. Muusikapalade kätteõpetamise olevat enda peale võtnud endine juhataja hr Noorhani. Selles siiski aga kaheldakse, sest Noorhani on sõjaväes ja ei saa seega ju harjutustel osaleda. Samuti kavatses üks vilunud mängija arusaamatuste tõttu seltsi esimehega koorist lahkuda, mis jällegi raskendaks orkestri tööd. (VT 1926, 18.03, lk 3)
Samuel Küttmann täitis orkestrijuhi ülesandeid siiski lühiajaliselt.
Räpina puhkpilliorkestri uueks juhatajaks on saanud mingil ajal Ferdinand Mähar.
1926. a suvel võttis Räpina gümnaasiumi orkester, 25 mängijat, Joh Karheidingu juhatusel osa Tartumaa laulupeost, aga Räpina Haridusseltsi orkestrit kirjas ei ole.
1926. a augustis pidi Räpina gümnaasiumi orkester esinema Võukülas, aga esinemine jäi seekord ära:
„Räpina Võukülas on kellelgil Tolmovil kinosisseseade ja seal näidatakse siis tihti kinopilte. Kinoetenduse puhul mängis seal ka Räpina ÜG puhkpilliorkester. Et seal oli palju purjus inimesi, keelas hr. Karheiding õpilaste orkestril esinemise.” (VT 1926, 25.08, lk. 3)
1926. a lõpetas tegevuse Räpina kõrgem rahvakool (endine kihelkonnakool). Selle juhatajal, aktiivsel Räpina seltskonnategelasel Paul Mitti’l lõppes seega ka töö ja ta lahkus Räpinast. 25. augustil abiellus Paul Mitt preili Häidritsaga. Noorpaar lahkus kohe pärast pulmapidu Raadamaal. Ära saatmas olid neid Räpina HS laulukoor ja gümnaasiumi orkester Joh Karheidingu juhatusel.
1927. a sügisel oli Räpina gümnaasiumi orkestris ligi 25 mängijat.
1928
1928. a teisel suvistepühal pühitses Räpina puhkpilliorkester oma 60. juubelit. Seda sündmust on põhjalikult kajastatud 1928. a 31. mai ja 2. juuni „Võru Teataja“ numbrites.
„Teisel suviste pühal pühitses Räpina puhkpillide orkester oma 60. juubelit. Sel puhul oli korraldatud pidulik aktus seltsimajas ja õhtul pidu. Hommikul mängis orkester kirikutornis koraali „Mu jumal on üks kindel linn“ ning lõuna ajal seltsimaja tornist tervituseks marssi. Pidulikul aktusel esines pikema kõnega ühe meie vanema orkestri arenemisest ja ajaloost Samuel Küttmann. Juubel õnnestus täielikult. Rahvast oli osa võtmas rohkesti. Orkester kandis ette ka mõned palad orkestri alguspäevade repertuaarist, mida juhatas Noorhani Võrust.“
Orkester pildistati terves koosseisus.
Ülevaate orkestri ajaloost andis endine orkestrant Samuel Kütmann. Tema ülevaates on enamus faktidest õiged aga üht-teist on ka siin ebatäpset. Sellele viitab ka järgmine sõnum ajalehes „Elu“ 6. juunil 1928: „Pasunakoori 60 a. juubelipidu Räpinas.
Suviste teisel pühal oli Räpina pasunakoori 60. juubel. Päeval olid tervitusmängud kiriku ja seltsimaja tornidest. Õhtul oli seltsimajas pidu pasuna- ja meeskoori ettekannetega. Kuna peo alguses vihma nagu oavarrest valas, siis kogus end rahvas väga aeglaselt. Peo lõpuks oli saal halva ilma pääle vaatamata rahvast siiski täis kogunud. Pidu algas hr. Mähari avamiskõnega ja hümni laulmisega. Ülevaate koori tegevusest, algusest kuni seniajani, tõi hr. Küttmann. Kõnelejal näisid puuduvad täielised andmed koorist, mille kohta ka mõni vanem tegelane märkuse tegi. Vanadest mängijatest oli mõni auvõõrana peole kutsutud, kuna mõne vanema mängija nimegi ei nimetatud. Juubelipäeval oleks tahtnud aga kõikide töö ja vaeva ühetaolist hindamist näha. Publikust oleks palju ilusam olnud, kui ta hallpää juubilari elulugu rahulikult oleks päält kuulanud ja mitte kõnelejat maha trampinud oleks. Ei taheta nagu kuuldagi neid raskusi, millega tuli neil aatelistel inimestel tol korral võidelda.
Manalasse läinud mängijatele ja juhatajaile mängiti leinamarssi, mida püsti seistes kuulati. Esimene osa eeskavast koosnes pasunakoori vanadest paladest, mis mängitud koori algupäevil.“
1928. a juubelist võtsid vanadest mängijatest osa Peeter Kirotar, Jaan Lepmann, Jakob Noorhani, W. Noorhani, Samuel Kütmann ja Samuel Keerd.
1928. oli ka see aasta, kus toimus järjekordne Räpina pasunakoori jagunemine. Räpina puhkpilliorkester jagunes kaheks: Räpina ja Pahtpää orkestriks. Veriora vallas oli mitmeid väga muusikalembelist perekondi (näit. Wreimannid, Mäharid), kus ka mängijaid palju. Pahtpääl hakkas tegutsema omaette orkester.
Kui 1928. a mais tähistati Veriora valla koolijuhataja Daniel Selli juubelit. siis mängimas oli juba Pahtpää puhkpilliorkester üksinda. Aga juubelipidu peeti ikka koos.
Arvata võib, et lõplik lahkuminek toimus siiski 1828. a üldlaulupeo järel. Laulupeost osavõtjaks on märgitud üksnes Räpina orkester.
1928. a IX üldlaulupeost 30.06.-02.07. on Räpina pasunakoori 21 mängijat osa võtnud Pahtpää põllumehe Ferdinand Mähari juhatusel ning Räpina Ühis-põllumajandusgümnaasiumi pasunakoori 29 mängijat kooliõpetaja Johannes Karheidingu juhatusel. (Elu, 1928, 30.06., lk 2)
1931-1938
1931. aastal sai Räpina puhkpilliorkestri juhatajaks Johannes Karheiding, orkestri nimeks aga Kaitseliidu Räpina malevkonna orkester.
1931. a jaanuari algul koondati Räpina puhkpillimängijad kõik kokku ja ühendati Kaitseliidu Räpina malevkonna alla. Räpina Haridusseltsi puhkpilliorkestrist sai Kaitseliidu Räpina malevkonna orkester.
„Suurim Võrumaa orkester Räpinas. Umbes kuu aega tagasi õnnestus Räpina malevkonna juhatusel kokkuleppele jõuda endise Räpina puhkpillide orkestriga. Praegu on Räpinas nimekirja järele 41 mängijat, kuid mõnedel mängijatel puuduvad praegu pillid. Malevkonna juhatusel on kavatsus 4 uut pilli juurde osta. Seega kujuneks Räpina malevkonna orkester suuremaks orkestriks Võrumaal. Orkestri juhiks on J. Karheiding, abideks F. Mähar ja S. Kütmann. Loodame, et nende 3 juhi töö ja orkestri liikmete visa püüd orkestri mängu väärilisele kõrgusele viivad, mida juba praegused tunnused ennustada lasevad.“ (VT 1931, 22.01, lk 1)
1931, 07.06 -Võru „Kandle“ Seltsi laulupäev. Kõik need 41 Räpina malevkonna mängumeest võtsid Karheidingu juhatusel võtsid sellest osa.
1931 Eesti Vabariigi valistsuse otsusega 23. juunist 1931 likvideeriti (koondati) Räpinas keskharidus ja Räpina Ühis-põllumajandusgümnaasium ning sellega seoses kadus minevikku ka Räpina gümnaasiumi puhkpilliorkester.
1932. a Räpina laulupeo eel on ilmunud J. Karhäidingu artikkel Räpina eelseisva laulupeo kohta. Taas on Räpinas suveperioodil olemas ka sümfooniaorkester.
„Räpina Rahvaharidusselts pühitseb tänavu oma 25. aastapäeva. Seltsil on oma 60-liikmeline laulukoor. Äsja kutsuti ellu veel sümfooniaorkester, mis hakkab kohapeal aiakontserte andma, kuid ka külastama ümberkaudseid seltse. 19. skp. toimub Räpina 1. vaimulik laulupäev. (VT 1932, 18.06, lk 2)
Seda suurt pidu kajastab jällegi „Võru Teataja“. Räpina laulupäev õnnestus.
„Pühapäeval oli Räpina koguduse korraldusel Räpina I vaimulik laulupidu, mis algas kontserdiga Räpina kirikus, kus esinesid solistidena Frei ja Härm ning viiulisoolodega hr. [Jüri] Tikk. Jutlustasid A. Saarmann ja Rõugest V. Viks. Kontserdil mängis Räpina ja Pahtpää pasunakoor. Kirikust koguneti kaitseliidu spordiplatsile, kust mindi rongkäigus laulupeoplatsile, kus pidu algas kell 4. Lauljaid oli üle 300. Kontserti juhatas J. Karheiding Räpinast. Laulud õnnestusid hästi. Peol esines ka laste segakoor. Esinesid ka pasunakoorid. Kõne pidas õpetaja Tallmeister Tallinnast. Kogu päeva valitses ilus ilm. Rahvast oli rohkesti. Lõpukõne pidas a. Saarmann, kes tänas kõiki tegelasi. Seejärel lauldi Isamaa hümni. Juhataja J. Karheiding tõsteti üles ja talle lauldi „Ta elagu!“ Õhtul oli seltsimajas pidu näidendiga „Õnne põrgu“. (VT 1932, 22..06, lk 2)
1933. a X üldlaulupeost võttis Räpina maleva orkester osa, juhatajaks Joh Karheiding. (VT 1933, 16.03, lk 2)
1934. a Räpina laulupeo ajaks on Räpinas järjekordselt tekkinud omavahelised tülid, seekord on need Räpina Haridusseltsi ja Räpina kaitseliidu maleva vahel. Põhjuseks ikka vana hea raha.
„Räpina laulupeo üldkoorijuhiks on palutud Enn Võrk. Enn Võrk on andnud ka jaatava vastuse. Teisteks juhtideks on Elmar Noorhani ja Johannes Karheiding. Tüli Räpina malevkonna ja Räpina Haridusseltsi vahel süveneb laulupeo korraldamise pärast. Haridusselts alustas laulupeo korraldamistöid ja pakkus malevkonnale 25% sissetulekuid, malevkond nõuab aga 50 %. Vahejuhtumi pärast on malevkonna orkester ära öelnud laulupeost osavõtust.
Ei usu, et laulupeol siiski käimata jäädi, aga midagi oli siiski korrast ära. Räpina Haridusseltsi segakoori kauaaegne juht Joh. Karheiding lahkus laulukoorijuhataja kohalt. Uueks koorijuhiks valiti Elmar Noorhani.“ (PM 1934, 02.05, lk 3)
Lisaks võtsid sellest laulupeost osa ka Kaitseliidu Meeksi osakonna orkester, juhatajaks Aug, Pahtpää orkester Friedrich Mähari juhatusel ja Kaitseliidu Põlva malevkonna orkester. Kirikukontserdil mängis ka Räpina Haridusseltsi sümfooniaorkester Elmar Noorhani juhatusel.
1934. a suvel toimus veel suur Võru, Valga ja Petserimaa laulupidu, ka sellest võeti osa.
1935. aastal on Räpina malevkonna orkestrist moodustatud „lendsalk“, kes käis nii autoga kui ka kondimootoriga mängimas lähedal ja kaugel, enamasti rändkino „Ränako“ etendustel. Suviste teisel pühal aga sõitis orkester täies koosseisus Pühajärvele, ekskursioonile ja esinema. (Elu, 1935, 28.05, lk 3)
1936. aasta 9. veebruaril mälestati Räpinas punase terrori alt vabanemise aastapäeva. Sel puhul toimus aktus ja esinesid Kaitseliidu Räpina malevkonna orkester ja Haridusseltsi segakoor. (Elu 1936,05.02, lk 4)
1936. a teisel suvistepühal toimus Räpina 6. laulupidu. Kell 12:30 algas Räpina kirikus kontsertjumalateenistus, kus laulis Haridusseltsi segakoor ja solistidena astusid üles helilooja Hermann Känd orelil, J. Kotkas viiulil, Elmar Noorhani tšellol. Pärast lõunat oli ühendatud segakooride ja orkestri üldkontsert. Üldjuhid Hermann Känd ja Johannes Karheiding. Õhtul etendasid külalised Kanepist A. Wirkhausi operetti „Kevadtormid“.
.
Pärast laulupidu on Räpina orkester käinud pikemal ekskursioonil, mille lõpppunktiks oli Saaremaa ning sealsed esinemised.
„Märkmeid matkast Saaremaale. Räpina malevkonna orkester käis hiljuti ekskursioonil, läbistades Põhja Võrumaa, Otepää, Viljandi, Pärnumaa. Tulipunktis olid esinemised Saaremaal.“ (ELU 1936, 29.06, lk 3)
1936. a suvel lahkus Räpinast väga tubli seltskonnategelane ja mängumees August Ahven.
„Neil päevil lahkus Räpinast ja asus uuele ametikohale abisekretäriks Torma Räpina üks energilisemaid seltsitegelasi ja paremaid mängijaid-juhte kaitseliidu Räpina malevkonna orkestris August Ahven.“ ( PM 1936, 07.08, lk 7)
1937. a suve lõpp jättis Räpina ilma aga ühest oma tuntumast ja paremast muusikategelasest. Räpinast lahkus ja asus koolijuhatajana tööle Kohtla-Järve algkoolis Johannes Karheiding.
Viimaseks ürituseks Räpinas jäid Karheidingile 22. aug. 1937 toimunud Tartumaa maleva aastapäeva tähistamise pidustused Räpinas. Pidustused avas kolonelleitnant P. Asmus. Vaimuliku talituse pidasid õpetaja Anton Saarmann ja preester Nikolai Hindov. Kontserdil esinesid Räpina, Jõgeva ja Võrtsjärve malevkondade ning Põlva divisjoni ühendatud orkestrid ning naiskodukaitse laulukoor. (Elu, 1937, 23.08, lk 3)
Seejärel „Pisarsilmil saadeti Räpinast Kohtla-Järvele see mees, kes siin 17 aastat oli taktikeppi kõlgutanud.“
Pärast Karheidingu lahkumist kardeti Räpinas, et ei suudeta tema asemele enam sama tublit meest leida. Aga asi lõppes õnnelikult, kapellmeister leiti ja pillid puhuvad jälle vanas vaimus edasi. (Elu 1937, 17.11., lk 5) Räpinasse tuli uuesti tagasi Elmar Toivi-Noorhani, kes oli nüüd juba palju kogenum ja vanem. Tema asutas Räpinasse nüüd lisaks veel ka külapillimeeste orkestri.
12.12.1937 tähistas Räpina Hariduse Selts rahvuspäevana oma 30. juubelit. Toimus jumalateenistus, kus esines ka haridusseltsi segakoor. Sellele järgnes aktus rahvamajas, kus toimus Isamaaliidu lippude õnnistamine. Aktusekõne pidas peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu. Aktusel esinesid Haridusseltsi segakoor ja malevkonna orkester.
Enne pidu tutvustas ajaleht ka peo korraldajaid. Mõned neist:
„/… / Eik Toivi, alias Elmar Noorhani. Kõnnib rahvuspäeval malevkonna orkestri ees ja viibutab maestrotokki. Kui näeb mõnda muusikariista, unustab kõik muu.
Hermann Känd. Omaette mees, vähe juttu. Kui aga rääkida muusikast, siis on sõnu rohkem, kui oskad arvata.
Joh. Karheiding. Õpetab lapsi ja lööb takti. Oi, pardon, teda pole enam siin, juhib ju kooli Kohtla-Järvel.“ (ELU 1937, 10.12, lk 2)
1938. a tähistas Kaitseliidu Räpina malevkonna orkester Räpina puhkpillimuusika 70. aastapäeva.
Mis sel puhul Räpinas toimus, saame jällegi teada ajakirjandusest:
„Esimesel kevadpühal, 5. mail [peab olema 5. juunil] toimub Räpina orkestri 70. juubeli puhul suurem muusikapäev, mis algab kell 8 hommikul ühendatud puhkpilliorkestri eelprooviga. Kell 11:00 on jumalateenistus kirikus. Kell 14:30 rongkäik Räpina algkoolist Aiatööstuskooli parki. Kell 15:30 Aiatööstuskooli pargis üldorkestrite kontsert üldpuhkpillide orkestri ja üld-külapillimeeste orkestri poolt herrade Eik Toivi-Noorhani, August Unti ja Ferdinand Mähari juhatusel ja hr. Hindo kõne teemal “Ülevaade Räpina orkestrimuusika arengust“. Kell 20:00 pidu seltsimajas, ette kantakse Räpina Haridusseltsi näiteringi poolt August Kitzbergi rahvatükk „Püve talus“. Lõpuks tants, mängib Räpina malevkonna orkester.“ (Elu, 1938, 03.06, lk 3)
Mida rääkis Räpina orkestri ajaloo kohta hr Hindo, see on kirjas ilmselt päeva puhul välja antud kavalehel. Lisaks sellele avaldas 3.06.1938 Eik Toivi noorem vend Aare Toivi ajalehes „Elu“ pikema artikli pealkirja all „70 aastat orkestrimuusikat Räpinas“. Selles annab ta üsna korraliku lühiülevaate Räpina puhkpillimuusika ajaloost.
RÄPINA PASUNAKOORI JUHATAJAD 1868-1945
1. Fritz Kirotar (28.02.1845-1918) 1868-1871
2. Viido Kiudosk (24.02.1848-1896) 1871-1882?
3. Jaan Vari (23.10.1852-11.12.1915) 1879-1883
4. Joosep Poolakes (10.06.1864-14.06.1928) 1896-1904
5. Voldemar Freimann (08.10.1876-31.10.1919) 1904-1919
6. Jaan Mähar (30.12.1884-22.05.1956) 1920.a. algul
7. Eik Toivi (08.11.1903-03.01.1993) 1920-1925
(Elmar Noorhani)
8. Jaan Lepmann (24.05.1879- ) 1925 a. lõpus
9. Samuel Kütmann (04.08.1884-18.12.1952) 1926.a. algus?
10. Ferdinand Mähar (30.12.1884-13.02.1976) 1926?-1930
11. Johannes Karheiding (19.10.1887-17.06.1969)
Räpina PÜG orkester 1924-1931
KL Räpina maleva orkester 1931-1937
12. Eik Toivi (08.11. 1903-03.01.1993) 1937-1940?
13. Karl Kütmann (14.01.1909-16.02.1978) 1945-1968-
